Belize

Tilluke Belize üllatab meid juba sisenemisel. Ametnikud piiril, nii sisenemisel kui väljumisel, on asjalikud ja abivalmis, kõik vajalikud protseduurid saavad tehtud 10 minutiga. Belize on ainus riik Ladina Ameerikas, kus riigikeeleks inglise keel. Tunneme rõõmu vabast suhtlemisest.

Territooriumilt El Salvadorist pisut suurem, ent rahvaarvult 17 korda väiksem (ca 340 tuhat elanikku) Belize erineb teistest Kesk Ameerika riikidest märgatavalt. Miniatuursetes linnakestes on inglaslik õhkkond põimunud kariibiäärse muretusega. Majade konstruktsioonid nii linnas kui maal on soliidsemad, suuremad ja ilmselt vastupidavamad kui lõunanaabritel. Ümbritsev keskkond palju puhtam ja hoolitsetum. Punta Gorda sadamalinnakeses troonib keskväljakut britilik kell.

Kesk Ameerikale tüüpilisi okastraatpiirdeid aedadel kohtame harva. Samas trellitatud kioskite, suuremates ostukeskustes valvavate turvameeste ning kõikjal varguse eest hoiatavate siltide põhjal võib järeldada, et näppamised on sagedased. Teenindus- ja kaubandussektor on suures osas  üle võetud hiinlastest sisserändajate poolt. 

Loodusjõududest on suurimaks pahandusetekitajaks orkaanid, mis perioodiliselt riiki laastavad. Kuni 1970 aatani oli pealinnaks Kariibi mere ääres paiknev sadamalinn Belize City. Peale 1961. aasta orkaan Hattie purustusi rajati sisemaale uus pealinn Belmopan, hüüdnimega Garden City. Madalhoonestuse, pisikeste hoolitsetud aedadega rahulik linnake õigustab oma hüüdnime.

Suurimas linnas Belize Citys on orkaanide mõjud tänaseni tunda. Vilgas elu toimub sadamapiirkonnas, kust saavad alguse erinevad snorkeldus, sukeldumis- ja kalastusretked Belize  rikkaliku  vee-eluga ja maailma suuruselt teise korallrahuga (Belize Barrier Reef) tutvumiseks. Mereäärse ärikeskuse vahetus läheduses paiknevad  viletsad hurtsikud, mis annavad peavarju suurele osale linnakodanikest.

Tänu hõredale rahvastikutihedusele on riigis palju puutumata loodust. Esmalt külastame Mountain Pine Ridge rahvusparki, mille männimets pisut kodumaad meenutab. Männid on küll  madalamad ja alusmets tihedam.

Õhtul kämpingus olles soovitab veidi švipsis peremees meil pimedal ajal auto lähedusse jääda metsas luusivate  jaaguarite ja puumade tõttu. Omanik oli alles hiljuti oma kahest koerast  ilma jäänud, kes kaslaste lõugade vahel otsa leidsid. Teiseks ohuallikaks Guatemala piirle lähedases piirkonnas on väidetavalt naaberriigi kurikaelad, kes selles üksildases paigas turiste röövivad. Jutul oli ilmselt iva, sest turiste, kes iidset maiade linna Caracoli vaadata soovivad, viiakse vaatamisväärsuseni sõjaväe eskordi saatel. Peale neid hoiatussõnu soovis peremees meile head ööd ning palus end äratada, kui miskit meid ähvardab... Käitus nagu politseinikud kunagi Peruus ja minul uni taas rikutud.

Caracoli külastamisest loobume, ent rahvuspargis  Rio On jõel asuvaid looduslikke basseine läheme kaema. Ma pole küll SPA usku, ent sellised inimkäte abita loodud veekeskused võluvad mindki. Jahutame oma ülekuumenenud kehasid karges jõevees, mille mitmetasandiline kaskaad on kivisse uuristanud arvukalt erineva sügavusega basseine. Kogu see ilu ja mõnu on vaid meie päralt.

Blue Hole rahvuspargis matkates jääme äikesevihma kätte. Turnime tihedas vihmametsas libedal mägisel rajal justkui  kirjanik Joan Wilder 1984. aasta Hollywoodi kassatükis Kalliskiviromaan.  Andrusel õnnestus peategelase käitumist päris hästi matkida  kui vesine rada ta jalust niitis. Kõuevihm kestis tunde ning matka lõpuks Hermanni koopasse jõudes olime üdini märjad. Siinses kuumuses on karastav dušš mõnusaks vahelduseks. Koopa tegi huvitavaks temast läbivoolav jõgi ja kvartsliivast sätendavad seinad.

Läbi sisemaa sõites satume piirkonda, kus nii mehed kui naised, noored kui vanad kannavad kübaraid ja sõidavad vedruvankritel. Meestel jalas ühesugused traksipüksid ning naistel-tütarlastel konservatiivsed kleidid.

Silme ette kangastub telesari „Väike maja preerias“. Tundub nagu oleksime ajas tagasi rännanud. Antud juhul pole küll tegemist Minnesotaga, ent 19. sajandi õhustikku on siin tunda. Tegemist on Venemaalt pärit saksa keelt kõnelevate mennoniitidega, kes nagu enam tuntud amishid Ühendriikides, jätkavad traditsioonilist vanamoodsat eluviisi. Mennoniite on riigis vaid  4%, ent seda tugevam on nende identiteet ja ühtekuuluvustunne. Nad tegelevad peamiselt väikepõllumajanduse ja käsitööga, enamik neist ei kasuta elektrit ega autosid, küll aga traktoreid. Elamud ühetaolised ja tagasihoidlikud, õueala hoolitsetud. Mennoniitide tõsised ilmed reedavad, et võõrastega nad pigem ei suhtleks ning kaameraplõksud neid ei rõõmusta.

Külastame mastaapidelt Caracolist väiksemat Lamanai iidset maiade asustust, kus nad elutsesid ajavahemikus 1000 e.m.a kuni 1500 m.a.j., ehk umbes 500 aastat kauem kui nende teistes suurtes linnades.  Kompleksi 33 meetri kõrguse peatempli otsast avaneb  võimas vaade. Linna praegusteks asukateks on möiraahvid, mitmesugused maod ja sitikad, kes end turistide hulgast sugugi häirida ei lase.

1860. aastal rajati varemete lähedusse suhkruvabrik, mis tegutses vaid 15 aastat. Algselt toodi töötajad tehase tarbeks Hiinast. Suhkrust loodeti saada kolooniale suurt eksporditulu. Tehase funktsioneerimise ajal kasutati kogu toodang kohapeal ära peamiselt rummi tootmiseks. Paraku niitsid kuum kliima ja haigused külalistööjõu maha. Kohalikud aga ei osanud mehhanisme käsitleda ning masinavärk läks kapitaalselt nässu. Nüüdseks on loodus tehasevaremetestki peaaegu jagu saanud.

Suplus puhtas ja soojas kariibimere rannas pisikeses  Corozali linnas paneb ilusa punkti meie lühikesele rännakule Belizes.

Hämmastav oli näha, millise austusega  maiaverd kämpinguperemees Kuninganna Elizabeth II-st rääkis  ning tema pilti Belize rahatähel meile demonstreeris. My Queen, väitis ta uhkusega!