Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Uus Meremaa 4

Neljakesi Põhjasaarel

28. aprill 2016, Merle Pavelson

Käesolev artikkel on kirjutatud ja illustreerivad pildid üles võetud meie sõprade Kätlini ja Andrese poolt


Meie reis Uus-Meremaale algas Aukclandi lennujaamast. Merle ja Andrus, rõõmsad ja energilised nagu alati,  olid lennujaamas koos meie ühise veereva koduga, juba vastas. Sõitsime autokaravani kolisedes ja värisedes läbi pimeda linna, ilma, et oleks ümbritsevast mingit aimu saanud. Hommikul selgus, et olime ennast laagrisse seadnud looduskaunis Muriwai kämpingus, mis asus otse Vaikse ookeani ääres. Sealsesse musta liivaga kaetud mereranda me hommikul ka oma sammud seadsime. Jälgisime nii laineil ukerdavaid kalipsodes laudureid kui ka ennast kaldakaljul sisse seadnud suulade kolooniat. Huvitav oli vaadata kuidas udusulis linnupojad, kes kasvult emale alla ei jäänud, abitult oma tiibu vibutasid ja emalt nokatäit ootasid. Nende abitus sai tasutud.





Uus Meremaa loodus oli ootuspäraselt muljetavaldav . Palju oli rohelust, seda hoolimata sellest, et käes oktoobri lõpp. Päeviti oli sooja 20 kraadi ringis, kuid ööd olid jahedad – vananaiste suvi. Sügise märke oli veel vähe märgata - roosid ja hortensiad õitsesid ning rohelust jagus kõikjale.


Saareriigi uue lipuna väljapakutud kavandil on sõnajala motiiv omal kohal, sest sõnajalgu kohtab siin looduses nii madala taimena kui palmikõrguste saludena. Sama motiiv kordub stiliseeritult kõikjal- nii firmade logodes  kui ka käsitöös ja ehetes.


Maastik oli mitmekesine ja põnev, ohtralt leidus nii lammaste poolt paljaks pügatud künkaid, kui ka kõrgeid vulkaanilise päritoluga mägesid, ookeaniäärsest lõputust rannajoonest ja harrastajatest tulvil surfilainetest rääkimata.




Maa on ootamatult puhas, prügi vedelemas kohtab harva. Kämpinguid on siin palju ja enamustes dush ja soe vesi olemas, kui nad vaid välja mõtleks kuidas soe ja külm vesi ühest torust jooksma panna. Meie jaoks harjumatu, et kummagi vee jaoks on eraldi kraan valamu eri nurkades.


Meie reis kulges piki idarannikut Wellingtoni suunas.  Kauneid liivarandu jäi teele mitmeid kuni jõudisme Lonely Planetis soovitatud Cathedral Cove rannani. Siinselt liivarannalt avanesid väga maalilised vaated mere poolt kujundatud võlvidele ja üksikutele veest kõrguvatele sammastele.



Samas rannas kohtusime 4 noore ettevõtliku eestlasega, kes aastase tööviisaga Uus-Meremaale tööle olid tulnud ja nüüd oma puhkuse ajal maaga tutvusid. Sama seltskonnaga kohtusime juhuslikult veel paaril korral erinevates piirkondades.


Ühel ookeanirannal jalutades nägime juba eemalt huvitavat rahvakogunemist. Lähemal selgus, et sealsel rannaalal asuvad kuumaveeallikad. Mõõna ajal ( iga 6 tunni järel) saavad soovijad allikate maast väljumise kohale endale sobiva kuju ja temperatuuriga liivavanni kaevata. Looduslikke spa mõnude nautijaid oli rohkesti. Ajuti osutus rannaliiv pikema peatuse tegemiseks liiga tuliseks.



Soov osa saada kohalikust kultuurist, viis meid õhtusöögile maooride külla Mitaisse. Õhtu algas hoogsa tantsushowga, kus muu hulgas etendati ka kuulsat maooride Haka sõjatantsu. Meie õnneks koosnes tantsutrupp noortest, energilistest ning enamuses heas füüsilises vormis tantsijatest, kes hingega asja juures olid. Show oli igati muljetavaldav, eriti meeldejääv oli Haka. Ka etendusele järgnenud mitmekäiguline õhtusöök ei valmistanud meile pettumust.




Järgnevalt viis tee meid Wairere Fallsi. Vaated mäe otsast joale ja ümbritsevale maastikule olid võimsad.



Kuigi me ennast tulihingelisteks „Kääbiku“ fännideks ei pea, ei suutnud me siiski kiusatusele vastu panna ja lasime ennast tõmmata tõelisesse turistilõksu – kääbikute külla Hobbitoni, kuhu pääsemiseks tuli välja käia  79 NZ$ per nägu. Õnneks polnud kahetsemiseks põhjust. Kui Peter Jackson  „Sõrmuste isanda“ filmi jaoks kääbikute külale sobivat asukohta otsis jõudis ta siia künkliku, iidsete puudega kaetud ning  kauni looduse rüpes asuvasse farmi,mis teda kohe ka inspireeris. Kuigi enamuse majakeste puhul on tegemist vaid fassaadidega, v.a. kõrts, mis ka tegelikult oma otstarvet täidab, on suudetud luua väga kompaktne ja usutav muinasjutuküla. Nööridel kuivav pesu, kaetud lauad, pisut metsikud ent siiski hooldatud juurviljaaiad jätavad mulje nagu oleksid elanikud vaid hetkeks kodust lahkunud. Enim avaldas muljet tarede rajamisel kasutatud puit, mis tundub olevat aastasadu vana.


 






Uus Meremaa on rikas maavarade poolest ja kullapalavik on siitki üle käinud. Külastasime Waihi kullakaevandust, mis alustas tegevust aastal 1896. Pildile jäi vaid kaevanduse maapealne osa, aktiivne kaevandamine käib laiaulatuslikult maa all.



Soovisime oma silmaga ära näha kiivi (lind), kui selle maa ühe sümboli. Kuna neid haruldasi linde saab vabas looduses näha vaid Kaipiti saarel, siis otsustasime Nga Manu looduspargi kasuks, kus huviliste rõõmuks paar isendit elusalt eksponeeritud oli. Tänu giidile saime teada, et kiivid on öise aktiivsusega linnud, see on ka põhjuseks miks neid päevavalgel looduses ei kohta. Giidi sõnul on tegu praktiliselt pimedate, ent väga arenenud haistmismeelega lindudega.  Nad on ainsad sulelised, kel ninasõõrmed pika noka tipus, tänu millele on nad suutelised ka mulla alt tulevaid lõhnu eristama. Saime teada, et kiivi muna on umbes 20 % emaslinnu kehakaalust. Sellise hiigelmuna munemine on emaslinnule tohutu katsumus ja selle toimingu juures murdub linnul sageli nii mõnigi ribi.



Väisasime ka saareriigi pealinna Wellingtoni, mille kõige kaunimad vaated saab linna kohalt vaateplatvormilt.




Liikudes pealinnast üles saare lääneküljele, tegime peaaegu ringi peale Taranaki mäele, mida kutsutakse ka Mount Egmontiks ja mille kõrguseks  2518 m. Võtsime mäe erinevatel külgedel ette mitu matkarada. Taranaki mets koosnes vanadest vändrikest ja väga sammaldunud puudest. Tundus, nagu oleksime sattunud muinasjutumetsa, vaid kohtumist haldjaga sel korral ei toimunud.



Edasi kulgesime Forgotten Word Highway'le, mis oli kogu meie reisi üks kaunimate vaadetega teelõike. Rada oli väga kurviline ja  kulges mägisel alal, kõrgelt avanesid hunnitud vaated küngastele karjamaadega, mägedele ja orgudele.



Mägiteel vuras meist mööda mitmeid Harley Davidsone, mis polnud päris igapäevane pilt. Jõudes Whangamomona külani ja selle keskmes oleva stiilse pubini selgus, et siia see valdavalt hallipäine ja nahktagides  ratturite seltskond ennast sisse seadnud oligi. Sisenesime samuti pubisse, kus kidramees laulda kähistas  ja tsiklimehed laudade ääres valjuhäälselt jaurasid. Kuna massi sulandumine meil hästi ei õnnestunud, siis hoidsime madalat profiili ja ammutasime elutarkust seintele ülesriputatud karvastest mõtteteradest, mida siinkohal korrata poleks paslik.



Öö veetsime mõne kilomeetri kaugusel Whanganui kodumajutuse kämpingus. Nautisime seal oma reisi parima õhtusöögi - Andruse poolt grillitud lambaliha praetud sibulaga. Kuna kämping asus künka tipus, siis avanes siit hingematvalt kaunis panoraamvaade üle mägede ja orgude.


Forgotten World Highway näitas meile järgmisel päeval ka teistsugust palet. Nimelt jätkus tee peale vana ja kitsukest tunnelit 16 km kruusateena, mida ääristas lopsakas vihmamets. Olime jõudnud looduskaitse alale, kus metsa tegemine polnud lubatud. Vaated olid jällegi võimsad.



Kõige suurema WOW emotsiooni kutsusid meis esile Kauri puud. Kuni 2000 aastased, umbes 50 m kõrgused ja tohutult jämedad, kuni 16 m ümbermõõduga, hiiglased. Kauri puude metsas, tundus iga puu vägevam kui eelmine. Taas peab tõdema, et loodus ise on kõige võimsam kunstnik.




Jaga postitust:


Kommentaarid

Maire 28. aprill 2016 23:17

Rõõmus tervitus teile, reipad rändurid! Hämmastav, see kõik on tõesti muinasjutuline ja ausõna, mina nägin haldjaid teie piltide peal. Vaadake või neid lopsakaid samblikke puutüvedel, isegi aiateivastel - ja fantaasiapildi seriaal läheb käima. See maa on väärt , et end kohale lennutada!

Kätlin 29. aprill 2016 03:48

Tubli Maire ! Istume Andresega Singapuri lennujaamas ja loeme sinu kommentaari - sammaldunud aiateibad on Andrese lemmikpilt, me ei uskunud, et keegi nii kaugele viitsib vaadata ! Kuigi haldja märkamine nõudis pisut fantaasiat, siis elusa nõia nägime küll ära - vaata üleval pildiribal fotot veini degusteerimisest !

Cornelia 5. mai 2016 11:41

Hallo ihr zwei,
Ich verfolge sehr interessiert euren Blog. Toll, was ihr seht und erlebt! Danke, dass ihr uns an eurer Reise teilhaben lasst.
Ich wünsche euch noch viele schöne Eindrücke und grüße euch herzlich!

Andres 30. mai 2016 10:25

Hallo Cornelia. Toll, dass Du die Vandersons verfolgst. Nur, erstaunlich für mich, wie Du verstehst, was die beiden oder auch Kätlin geschrieben haben und wie Du überhaupt auf diese Blog gekommen bist? Wenn Du lust hast, kannst Du Dich bei meine E-Mail a.pajuste@gmail.com melden. Einen schönen Sommer in genauso schönen Deutschland. Andres