Guatemala

Guatemala ca 16 miljoni elanikuga on suurima rahvaarvuga riik Kesk  Ameerikas. Riigi pindala on veidi väiksem kui Eesti oma (ca 42000 km2), seega on rahvastiku tihedus suur, Euroopa riikidest võrreldav Hollandiga. Guatemalast, mille ajalugu 20. sajandil koosnes põhiliselt sõjalistest riigipööretest, käis üle verine, Külma Sõja osaliste  poolt mahitatud sisekonflikt, mis kestis tervelt 36 aastat, tappis 200 000 inimest  ja lõppes alles 1996. Kodusõjal võitja pool puudus, ühiskond pidi sisuliselt jätkama samast punktist kus oldi enne vennatapu alustamist,  kokku leppides uutes, demokraatlikes mängureeglites.

Kodusõja lõppedes mõlema poole relvarühmitused desarmeeriti, tööta jäänud sõjamehed paistavad olevat üle võtnud turvamehe ameti. Igat väiksematki asutust, olgu siis tegu panga või lehekioskiga, valvab pumppüssiga relvastatud tegelane. Kas valvuril lisaks äri tõsiseltvõetavuse rõhutamisele ka muud otstarvet on, jäi meile saladuseks. Kodusõja lõpust viimase ajani on riigis probleeme tekitanud erinevad kuritegelikud jõugud, kes räketi ja narkosmuugeldamisega elatist teenisid. Olukord oli tõsine, kuna jõukude omavahelistes arveteklaarimistes hukkus lisaks asjasse seotutele ka hulga süütuid inimesi. Mõni aasta tagasi võttis valitsus härjal sarvist, hakkas grupeeringuid pitsitama ja jõudis lõpuks gangsterite juhtidega huvitavale kokkuleppele- ninamehed anti kohtu alla ja said erineva pikkusega vanglakaristusi, mida hakkasid kandma neile eraldi ehitatud suurepäraste tingimustega vanglates, kus võimalik kasutada suuremat osa moodsatest hüvedest, kuid on siiski füüsiliselt ühiskonnast isoleeritud. Omapärane lahendus. Meie kui turistid, tundsime end kõigis piirkondades, kaasaarvatud pealinna agulites, igati turvaliselt.

Riigis on müstiliselt lummav ja mitmekesine  loodus. Esimese asjana võtsime ette matka õhtusele Pacaya vulkaanile. Pacaya on üks Guatemaala paarikümnest aktiivsest vulkaanist ja kostitab ümbruskonda iga paarikümne aasta tagant suurema hulga kuuma laava ja tuhaga. Kuna tulemägi paikneb vaid 45 kilomeetri kaugusel pealinnast, on tema tegevus korduvalt nädalateks halvanud Guatemala City rahvusvahelise lennujaama töö. Viimane suurem purse toimus 2010 ja tõi kahetsusväärselt kaasa ühe telereporteri  hukkumise.

Meile näitas tulemägi oma punasena kumavat kraatrit ning mõningaid väljalendavaid hõõguvaid kive. Müstiline vaatepilt! Lisaks küpsetasime kuumal laaval giidi poolt kaasa võetud vahukomme ja „suusatasime“ mööda mäekülge paksus vulkaanilises tuhas. Pacaya nõlvalt on suurepärane  vaade tuledes pealinnale.

Pärast pettumustvalmistavaid Teguchigalpa ja San Salvadori külastamisi, ei osanud Guatemala Cityst midagi head oodata. Teadsime, et tegu on Kesk Ameerika suurima metropoliga, kus elab ca 4,5 miljonit inimest. Linn on mitmel korral loodusõnnetustes tugevasti kannatada saanud. Viimane suur häving toimus aastal 1976, kus pea kogu kesklinn suures maavärinas kokku kukkus. Üllatusime  meeldivalt leides eest hästi planeeritud, puhta ja toimiva linnaruumi, kus inimesed tundusid üksteisest ja külalistest hoolivat.

Liikluses anti jalakäiale ülekäigurajal teed! Seda pole ei Lõuna ega Kesk Ameerikas kuskil peale Brasiilia kohanud, nüüd siis ka Guatemala Citys. Vanu koloniaalstiilis hooneid on linnas varem mainitud  põhjustel vähe,  kuid ka hävingujärgselt taastatud-rajatud ehitised on küllaltki maitsekad ja kenad.

Guatemala pealinn koliti oma praegusesse kohta aastal 1776, mil eelmist pealinna, praeguse nimega Antigua Guatemalat (tollal Santiago de Guatemala), tabas järjekordne hävitav maavärin.

Santiago de Guatemala sai koloniaalse provintsi pealinnaks aastal 1527. 16. sajandi jooksul räsis linna 6 suuremat maavärinat, 17. sajand möödus loodusõnnetuste osas rahulikult, kuid 18. sajandil, pärast kahte hävitavat maavärinat ja ühte vukaanipurset käskis Hispaania  Kuningas pealinna tema praegusesse asukohta kolida. Kuna suur osa elanikke keeldus uude linna kolimast, sai Antigua suures osas taastatud ja võtab tänagi külastajaid vastu uhkes hiilguses. Osa vanu kirikuid ja hooneid on küll siiani varemetes või vaid osaliselt taastatud, kuid ka sellisena imposantsed. Linn on väga kena,  justkui  ajalooraamatust välja rebitud.

Järgmisel õhtul Lago de Atitlani ääres sattusime taaskord imelise tulemöllu tunnistajaks. Kolme vulkaani vahel lõksus olev äikesepilv kattis taeva uhkete välgunooltega. Kuiv äikesetorm kestis tunde. 

Tee Semuc Champey looduslikku SPAsse viib risti läbi riigi keskosa. Guatemala elanikkonnast moodustavad pea poole põlisrahva, suuremalt osalt  maiade esindajad. Maia naised, nii vanad kui noored, kannavad tänaseni uhkusega igapäevaselt rahvarõivaid. Maia õrnem sugu on kena nii keha kui ka peenete näojoonte poolest. Guatemala põlisasukatel on paljulapselised pered, enamasti 6 kuni 8 last. Esimene beebi tuuakse ilmale tavaliselt juba 15 aastaselt, vahel varemgi.

Cobani linnas sattusime maiade pidustuste tunnistajaks. Rahvatantsu esitas 25 liikmeline vaid meestest koosnev rühm, saatepilliks ksülofon, mida mängiti  kolme-neljakesi. Vaatajaid ja kaasaelajaid oli sadu.

Semuc Champey on raskesti ligipääsetav mägiküla, mille läheduses on kristallselge veega jõgi tekitanud lubjakivisse looduslike basseinide kaskaadi. Tegemist on müstiliselt kauni kohaga, milles kümblemisel on kohalike uskumuste kohaselt tugev tervendav mõju. Suplema oli tuldud perekonniti, kaasas mitme põlvkonna esindajad sülelastest kuni eakate inimesteni, keda nooremad jalgsi läbitaval mägisel teekonnal toetasid. Läbisime esmalt mõnekilomeetrise järsu ja libeda matkaraja vaateplatvormini,  kust kogu paiga ilu kui peopeal. Hiljem nautisime mõnusid soojas vees kaskaadi kõikidel tasanditel. Tervist parandavat mõju otseselt ei tajunud, kuid üle kolmekümnekraadist kuumust leevendasid veeprotseduurid kindlasti.   

Guatemalas asub mitmeid ajaloolisi maiade asustusi, milledest suurim ja võimsaim on  Tikal. Linna ajalugu algab ca 800 aastat  e.m.a ja  hüljati teadmata põhjustel nagu enamus suuri maiade keskusi esimese aastatuhande lõpul m.a.j.  Teadlaste arvates elas linnas õitsenguaastatel kaugelt üle 100 000 elaniku, seega oli tegemist ühe suurima linnaga kogu tolleagses maailmas!

Osaliselt väljaraiutud ja –kaevatud mälestis asub 575 ruutkilomeetri suuruse pindalaga rahvuspargis, kus lisaks ajaloolistele rajatistele on kaitse all ka  vihmamets koos kõige juurdekuuluvaga. Pargis elab ligi 400 linnuliiki, erinevaid primaate, kaasaarvatud möiraahvid, kes oma olemasolekust õhtuti/öösiti hirmuäratavalt valjult häälitsedes  märku annavad, mitmed maod, tapiirid, sipelgasiilid, koaatid ja jaaguarid.  Mälestistega tutvumine võtab aega umbes pool päeva, märgitud loodusradel on võimalik uidata nädalaid. Vaatamisväärsus on võimas ja lummav. Raske tagantjärele võrrelda, kuid elamus on vähemalt samaväärne Machu Pichu ja Kuelapi väisamisega.

Guatemalas peatusime mitmes huvitavas ööbimiskohas, mis pakutavatelt tingimustelt erinesid teineteisest nagu siga ja kägu. Ööbisime Pacaya vulkaani giidi heinamaal koos hobuste, sea ja kanadega;  puu otsas asuvas onnikeses Lago de Atitlani kaldal, aknast paistmas kolm erinevat vulkaanitippu; inimühiskonnast pea täielikult isoleeritud ja raskesti ligipääsetavas backpackerite peatuskohas Utopia, mida pidasid erus USA sõjaväelased ning Tikali rahvuspargi kämpimisplatsil, kus und segasid möiraahvide valjud häälitsused ja hommikukohvi nautisime  metsikute kalkunite ja koaatide seltsis.