El Salvador

Pindalalt vaevalt poole Eesti suurune riik, millel seljataga 50 aastat kestnud sõjaväeline diktatuur ja pikk verine kodusõda, on lõpuks saavutanud rahu ja stabiilsuse. Kesk Ameerika territooriumilt väikseim maa annab peavarju 6,3 miljonile elanikule.

Geograafiliste tingimuste poolest on El Salvador turisti jaoks põnev ja huvitav, samas elanikele tihtipeale karm ja katsumusterohke. Riik asub seismiliselt aktiivses piirkonnas, kus maavärinad ja vulkaanipursked on sagedased. Pisikest maad läbib kaks vulkaanilist mäeahelikku, milles 23 tegevvulkaani. 300 kilomeetrist Vaikse ookeani rannikut räsivad sagedased orkaanid.

Elamiskõlbulikku pinda on riigis vähe ning rahvastikutihedus väga suur. Pisikesel maal on kõiki elanikke keeruline toita ja katta, vaesus ja ebavõrdsus tekitab aga ühiskonnas suuri pingeid.

Siseneme El Salvadori riigi loodeosast. Teede kvaliteet parem kui naaberriigis Hondurases, asfaltkate küll tiba konarlik, ent augud on lapitud. Prügi hakkab ka siin vähem silma. Peatume põgusalt mägilinnas La Palmas, mis paelub oma rõõmsavärviliste majade, maalitud müüride ja laternapostidega. Idee autoriks on Salvadori kunstnik Fernardo Llort, kes 1970. aastatel mägilinna elama kolis ning kunstikooli asutas, õpetades kohalikke linnaruumi kujundama ning käsitööga elatist teenima. Igati armas paigake.

Kunstliku järve ääres paiknev Suchitoto paelub oma rahuliku õhkkonna ning hästi säilinud koloniaalse linnasüdamega.

Samas tema läheduses paiknevad iidse asteekide-tolteekide linna Cihuatani varemed aastatest 900-1200 maj.  on suhteliselt  tagasihoidlikud. Tähelepanu väärivad  peapüramiid ja pallimänguväljakud koos spordikompleksi juurde kuuluva saunaga.

Pealinna San Salvadori külastusest kujunes spontaanselt välja humoorikas turulkäik. Laupäeva keskpäeval vanalinna sõites sattusime totaalsesse ummikusse, mis viis läbi linna südame paikneva turu. Liikusime teosammul saatjaks kaupmeeste pidev pakkumine: banaanid 1 dollar, maasikad 1 dollar, lintšid 1 dollar, tomatid 1 dollar, pesu 1 dollar jne.  Aja täiteks ja hilisema ostlemise välistamiseks saime autoakna kaudu ostetud kõik soovitud puu- ja köögiviljad. Päris lõbus kogemus.

Samas oli keskpäevane turg hõlmanud endast suurema osa vanalinna südamest, varjates keskplatsi, kirikuid ja parlamendihoonet. Suurt sotti  vanalinnast kui tervikust ei saanudki. Palju rahvast ja pisikesed vaesed hurtsikud.  El Salvadori kaasaegne ja jõukam osa asub vanalinnast pisut eemal. Klassivahed on nii pealinnas kui  riigis tervikuna üüratud.

Ööbima suundume mägedesse vana vulkaani kraatris paikneva Lago Alegria äärde. Järveäärne ala on rahvuspark, kus ka ametlikult telkida lubatakse. Paik on müstiliselt kaunis. Sini-roheline veesilm kausi põhjas ääristatud kõrgete, rohelusega kaetud nõlvadega. Väidetavalt on järvemudal raviomadused. Meid väävlilõhnane vesi ja mudane põhi ennast sisse kastma ei kutsunud, ent privaatseks ööbimiskohaks oli paik suurepärane. Müstikat ja pisut ärevust lisasid kraatri serval sähviv äike ja aeg-ajalt ninna tulvav väävlihais.

Ka Salvadori idaosa on mägine, ent silmnähtavalt  kuivem, vähemviljakas ja vaesem piirkond. See on ala, kus kodusõja ajal revolutsiooniliselt meelestatud osapool peamise toetuse sai ning kus sõjaväline võim omakorda vastureaktsioonina  massimõrvu läbi viis. Kurb ja masendav kant.

Liikudes mägedest Vaikse ookeani kaldale kaotame õige teeotsa ning seikleme  kitsastel, järskudel ja konarlikel külavaheteedel. Külaelanikelt nõu küsides saame vastakaid juhiseid. Tunnikese tiirutamise järel jõuame põhimaanteele. Peale kodusõda sai El Salvadoris uue taristu  rajamine, sealhulgas teedeehitus, prioriteediks ning kui just päris kõrvalistele radadele ei satu, on teedevõrk igati korralik.

Teel mägedest Vaikse Ookeanini külastame vulkaan Conchaguat. Suurema osa maast vulkaani otsa läbime autoga. Rada on konarlik, vulkaaniliste kividega kaetud, samas loodus meie ümber metsik ja huvitav. Viimased 1,5 kilomeetrit tõuseme mäkke jalutades. Meile saab osaks imeline vaade all laiuvale lahele. Korraga paistavad kätte kolm riiki- El Salvador, Honduras ja Nicaragua.

Öö Vaikse ookeani kaldal pakub taas elamusi. Olles lõpetanud õhtusöögi rannarestoranis, saabub meeletu torm koos äikesega, mis minutitega paisub ja meid autosse pakku ajab. Maru möllab ja lammutab baari palmilehtedest katuse ribadeks. Ootame tunde tormi vaibumist, enne kui söandame katusetelgi avada ja põhku pugeda. Sürr vaatepilt ja kogemus!

300 kilomeetri pikkune Vaikse ookeani rannik peidab endas nii valget ja rahulikku  liivaranda (Costa del Sol), mis sobilik rannas peesitajatele ja suplejatele kui ka vulkaanilise halli liivaga kaetud alasid (el Tunco), mille kopsakad lained pakuvad enim rõõmu surfaritele. Costa del Soli puhkekeskust iseloomustasid kõrge taraga piiratud kompleksid, mille tagant ookean sugugi välja ei paistnud. Vaatamata tipphooajale leidsid neist kasutust vaid vähesed.

Riigi lääneosa on idaga võrreldes märksa kaunim, puhtam ja ilmselt ka jõukam. Sõidame mööda Ruta de Las Florest, mille äärde jäävad imelised väikesed mägilinnad Nahuizalco, Salcoatitan, Juayua ja Apaneca. Asulate vahele paiknevad maalilistel mäekülgedel vaheldumisi  kohviistandused ja männisalud.  Viimase öö El Salvadoris veedame Aquas Termales de Alicante telkimisplatsil, kus majutusteenusele lisaks pakutakse lõõgastavat suplust termaalbasseinides.

Lugedes erinevaid reisijuhte (Lonely Planet, Moon, Rough Guide jne) jääb domineerima hoiatus El Salvadorist kui ka mitmest teisest Kesk ja Lõuna Ameerika riigist, et vägivald, vargused ja röövimised on igapäevased  nähtused. Meie arust on reisijuhtides turvaprobleemid ülepaisutatud. Tegelikkuses turisti keegi ei puutu kui just ise pahandusi otsima ei lähe.