Mehhiko 1

Siseneme Mehhikosse Belizest. Kui väikesest Belizest välja saamine käib kiiresti, siis Mehhiko migratsiooniametnike töö laupäeva hommikupoolikul meenutab Soome ametivendade toimetamisi üheksakümnendatel  Helsinki sadamas. Järjekord piiril on ülipikk, sajad Belize’lased soovivad Mehhikosse ostureisile või nädalalõppu veetma minna, dokumente vormistab vaid üks lett.  Seisame sabas ca 2 tundi. Kui järjekord lõpuks meieni jõuab, läheb asi ladusalt. Maaletuleku eest kasseeritakse ca 38 eurot kahe inimese kohta nagu Belizeski ja auto sissetoomise eest ligi 50 eurot, lisaks broneeritakse krediitkaardilt 400 USD, mis lubatakse pärast auto väljaviimist, enne 180 päevase tähtaja kukkumist, tagastada.

Mehhiko, rahvaarvuga üle 120 miljoni, on tõeliselt suur ja võimas riik. Majandus on viimastel aastakümnetel, tänu stabiilsele liberaalsele poliitikale ja kõrgetele naftahindadele, kiiresti kasvanud. Tegemist on Ladina Ameerika suuruselt teise ning maailmas kümnenda rahvatuluga riigiga. Maa majanduslik edukus paistab välja kõikjalt. Peateed on väga head. Uute teede ja viaduktide rajamine käib täiel aurul. Patrullivate föderaalpolitseinike peamiseks liiklusvahendiks on Dodge Caliberi viimane mudel. Ka tavakodanikud Yucatani poolsaarel, kuhu Belizest kõigepealt satume, liiguvad ringi  uute ja korralike Jaapani, Korea, USA või Euroopa autodega.  Igasuguste jõustruktuuride esindajaid on kõikjal palju ja nad on raskelt relvastatud. Kohalikud on politsei pideva kohalolekuga harjunud ja soovitavad meilgi neist lihtsalt mitte välja teha.

Tasulised on riigis vaid suurimad magistraalid, mille kõrval on reeglina olemas ka tasuta linnade vahel liikumise võimalus. Maksuvabad teedki on kvaliteetsed, kuid läbivad asulaid, kus kiirusepiirangutest kinnipidamise tagamiseks on iga mõnesaja meetri järel lamav politseinik. Töömeetodid, mida kõrvalteede ehitusel kasutatakse ei tundu väga efektiivsetena. Teetammi rajamisel veetakse täitepinnast kohale kallurite asemel porteveokitel, millest koorem labidatega maha loobitakse! Uute peateede ehitusel kasutatakse samas võimsaid ning uue väljanägemisega masinaid.Tutvumaks maa ja inimeste elujärjega, on aeglasema liikumiskiirusega tasuta teede kasutamine tänuväärt võimalus. Nii saab pildi ka vaesema maaelanikonna olukorrast. Vaatamata riigi kiirele arengule, viljeldakse tänagi suurt osa põllumaadest hobuse või härja jõul. Põllulapid riigi lõunaosas on maksimaalselt mõne hektari suurused. Kaasaegset intensiivset põllumajandust pole siiani läbitud riigi osades silma hakanud.

Loodus Yukatanil ja Lõuna Mehhikos on üllatavalt roheline ja lopsakas. Mäeküljed meenutavad Boliiviat, mitte stereotüüpset Mehhikot ehk kaktustega kaetud kõrbemaastikku. Looduse lähedust saame tunda lõunasöögil kohalikus restoranis, kus naiste kiljumise ja laste kilkamise saatel ronib piki laudu-toole ligi meetrine madu.

Seegi kord peab loodus inimesele alla vanduma ja kogenud kelnerid kustutavad matshetega mao eluküünla.

Erakordselt kaunis on valge lubjakivist põhjaga Bacalari järv- vesi türkiissinine nagu Kariibi mere kuurorti kujutaval postkaardil, ainult et mage.

Järveäärses kämpingus veedavad mehhiklased perekondlikult laupäevaõhtut, koos on mitme generatsiooni esindajad. Alkoholi tarvitatakse, kuid väga mõistlikult ja pärast ühteteist saabub kämpingus vaikus.  Jõudnud Puebla osariiki leiame mäekülgedelt eest sellise hulga kaktusi, mida varem kuskil pole näinud. Öögi veedame tihedas kaktusemetsas asuvas kämpingus. Erakordne kogemus!

 Huvitavate vaatamisväärsustena jäävad meelde Canyon de Sumidores Tuxtla läheduses ning müstiline Tardunud kosk Santa Maria el Tule naabruses.

Kuulsat Cancuni ja kuurorti ühte pärlit, Isla Mujerest külastades on muljed vastakad. Vesi on puhas, läbipaistev ning türkiissinine, vaated taas kui postkaardilt.

Kuni 1960. aastate lõpuni oli Yucatani poolsaar Mehhiko vaeseim ja mahajäetuim osa. 1970. aastal otsustas riik investeerida kuurorti rajamisse Cancuni kaluriküla lähedusse. Nüüdseks on rannik paljukorruselisi hotelle ja kalleid kortermaju täis pikitud. Veel vabadel kruntidel käib vilgas ehitutegevus. Meile on 40 kraadini ulatuv õhutemperatuur ja kõikjal sirav päike selgelt liiast ja otsustame siirduda sisemaa poole varjulisemaid kohti uurima.

Mehhiko on viies riik, kus külastame maiade kolumbuse-eelsest ajast pärit asustusi. Tulum asub Kariibi mere kaldal lagedal alal. Palavus tahab hinge seest võtta ja päikese eest pole eriti kuskile varjuda. Turiste on hordide viisi. Tegemist on Cancuni kuurortile kõige lähemal asuva arheoloogilise mälestisega, mida külastajaid bussidega vaatama tuuakse. 

Iidne linn ise millegi erilisega ei üllata ja saadav mulje jääb nii varasemalt nähtutele kui ka järgmisena teele sattuvatele Chichen-Itzale, Palenquele ja Monte Albanile kõvasti alla. Chichen-Itzas võlub meid lisaks kompleksi mastaapsusele ehitiste peen viimistlus.

Muistsed kiviraidurid on kõvasti vaeva näinud ja nende looming tundub suursugune tänagi, tuhat aastat pärast maiade tsivilisatsiooni hääbumist. Imposantne on ka siinne „rahvusstaadion“, ehk pallimänguplats. Pallimängul oli iidsetel Mesoameerika kultuuridel hoopis suurem tähtsus kui spordil tänases maailmas. Pallimänguväljakul lahendati enamik vaidlusküsimusi, olgu siis tegu varaliste või ideoloogiliste vaidlustega. Võitjal osapoolel oli õigus ja tihti pidid kaotajad lisaks vaidlusalusele varale ka eluga hüvasti jätma. Lohutust võis pakkuda asjaolu, et hukkamist pärast kaotust pallimängus  peeti ühiskonnas väärikaks surmaks. Palenques võlus taas iidse linna asukoht mäeküngastel jõe kaldal, põlispuude vahel. Tänaseks on siin välja kaevatud veidi alla 50 võimsa templi ja rajatise. Kokku olevat kompleksis aerofotode ja lidaripiltide andmetel üle 1400 iidse ehitise, nii et arheoloogide tööpõld siin riigis on lai.

Oaxaca osariigis asuva Monte Albani rajasid olmeegid 500 aastat e.m.a. Umbes kristuse sünni ajal võtsid linna üle zapoteegid, kes lisasid ridamisi omi ehitisi. Siinsed rajatised on küll võimsad, kuid puuduvad toretsevad detailid. Kõik on ratsionaalne nagu oleksid linna rajanud kainelt kalkuleerivad põhjamaalased.

Mehhiko koloniaallinnad üllatavad oma heakorra, puhtuse ning mõnusa rahuliku atmosfääriga. Igal linnal on oma stiil- Izmaeli vanalinn on maalitud kollastes toonides ja turiste veavad ringi hobused, kelle päid ehivad erksavärvilised sombreerod.

Campechet iseloomustavad pastelsetes toonides majad ja hästisäilinud linnamüür, mis ehitati  linna kaitsmiseks Briti, Prantsuse ning Hollandi päritolu mereröövlite eest 17. sajandi lõpus, pärast 1663. aasta veresauna, milles hukkus suur hulk kodanikke.

San Cristobal de las Casast ehivad uhked sakraalehitised.

Santa Maria el Tule kirikuaias asub üks maailma suurimaid puid, mille vanuseks 2000 aastat, ruumalaks  üle 800 kuupmeetri ja kaaluks ca 650 tonni.

Oaxaca kirikute interjöör lööb tummaks kuldsete kaunistuste  rohkusega.

Suursugune Puebla jääb meelde kahliga kaetud majafassaadide, ülikeeruliste mitmetasandiliste liiklussõlmede ja ainult sellele paigale omase kokakunsti poolest. Siinsed meistrid kasutatavad praadide maitsestamisel lisaks vürtsidele rohkelt tumedat shokolaadi, granaatõuna ja muid ebaharilikke maitseid. Maitseelamus oli mitte ainult huvitav  vaid ka nauditav. 

Lisaks kaktuste vahel paiknevale kämpingule, millest ülalpool juttu, saime omamoodi ööbimiselamuse ca 550 tuhande elanikuga Tuxtla Gutierres. Astusime sisse ühe sealse kolmetärnihotelli vastuvõttu ja küsisime, kus oleks siin läheduses võimalik kämpida. Vastav teenus oli hotelli hinnakirjas täiesti olemas. Meid juhatati peahoone taga asuvatele parkimiskohtadele, mille läheduses olid tualettruumid, dushid, elekter ja wi-fi. Nii et täismäng. Ainus, mida polnud oli rahu. Mürisevad autod sõitsid öö otsa ja võimsaid valgusallikaid oli kogu meie ümbrus täis. Huvitav, mida Viru hotellis (ka kolm tärni) sellise küsimise peale vastataks. Mehhikos on kämpingutega lood üldiselt head ja asutuste teenuste tase  suhteliselt kõrge, ehk sanitaarruumid on puhtad ja soe vesi tavaliselt olemas. Vaid internetiühenduste kvaliteet jätab soovida.

Soovime minu emale, kel oli eile sünnipäev, palju tervist, õnne ja jõudu!