Peruu 4

Kõrbeteedel on mägedega võrreldes üks eelis, pikkade vahemaade läbimine kulgeb kiiremini. Sestap pöörame autonina taas ookeani poole, et Panamerican Highwayd pidi pikem hüpe teha. Ümbritsev hall ja liivane maastik on meie jaoks depressiivne, ent õnneks jagub huvitavaid vaatamisväärsusi. Nimelt peidab Peruu kõrb endas arvukalt iidseid linnu, milledest ilmselt vaid käputäis tänaseks välja kaevatud.

Külastame Carali, ühte vanimat inimasustuspaika Ameerikas, mille hinnanguliseks vanuseks 4500 - 5000 aastat. Vanast asustusest on välja kaevatud mitmed kivist püramiidid ja  tseremoniaalsed väljakud. Sellest kõrbelinnast toimus kogu Põhja Chico tsivilisatsiooni administratiivne juhtimine. Eluks vajalik vesi ja toitained saadi lähedalolevast oaasist, mille varumise eest muretses mõistagi alamklass. Mis mõnu küll pakkus valitsemine kuivas ja kõledas kõrbes?

Tagasiteel  Caralist ookeani äärde möödusime märkamatult õigest teeotsast, kulgesime pimesi kõrbesse pikitud ettevõtete (ilmselt kanalate) vahel. Paarkümmend kilomeetrit ühetooniliste liivamägede vahel näis igavikuna.

Põhjapool asuv 1300 aastal asutatud Chimude linn Chan Chan (Päike Päike) on kannatanud nii hispaanlaste rüüsteretkede kui hävitavate üleujutuste ja vihmade all. Laialikantud väärisesemeid enam kinni ei püüa, ent looduse poolt laastatut püütakse taastada. Iidse linna nelja meetri paksused ja mitme mehe kõrgused müürid piiravad avaraid väljakuid ning erinevaks otstarbeks rajatud ruume. Vaheseinad kaetud erinevate graveeringutega. Muljetavaldav on hiiglaslik kaev, mis kuninglikku seltskonda veega varustas.

Nii nagu Tšiilil nii ka Peruul on üüratu suur osa territooriumist (3000 km rannajoont) kõrbe all. Inimene on ikka uskumatult sitke olevus kui suudab nii inimvaenuliku keskkonna elamisväärseks muuta, kuniks vägev loodusjõud visa tööga rajatu taas maatasa teeb. Kuidagi mõistusevastane oli näha riisipõlde keset kõrbe.

Ookeaniäärne Trujillo linn võlus meid oma hästi säilinud koloniaalaegse keskusega, milles iga maja on kui omaette kunstiteos.

Tillukeses Leimebambas külastame  muuseumi, kus tõmbenumbrina välja pandud üle kahesaja muumia, mis leitud lähedalasuvast Condori laguuni äärsetest chulpadest. Muumiad olid istuvas asendis, mõned neist külastajate rõõmuks kangast lahti harutatud.  Mina küll ei tahaks sellisena eksponeeritud saada.

Kõrbest tüdinuna suundume taas sisemaale, kus kaunis Cordillera Blanca  silmale rõõmu pakub. Naudime kulgemist majesteetlike roheliste mägede vahel, mille lumised tipud kaugele paistavad.

Inimasustus on hõre, kui orud välja arvata. Kasutame juhust ning jääme 4000 meetri kõrgusele mägedesse kauni looduse rüppe kämpima. Oleme Peruus metsikut telkimist korduvalt kasutanud. Reeglina tuleb piirkonna korravalvur üle vaatama ja soovib ilusat õhtut. Nii ka seekord, ainult lisades, et eelmisel ööl olid kurikaelad telkijaid rünnanud. Ent kuhu sa ikka ööpimeduses lähed. Võtsime riski ja jäime paigale, uni oli rikutud ja öö kole pikk. Hommikul tuli politsei uuesti kontrollima, nähes, et kõik korras, lahkus sõnatult.

Iidseid varemeid leidub nii kõrbes kui ka mägedes. Nendeni jõudmiseks peab varuma aega ja külma närvi mägiteede tarbeks.  Taas saame imetleda inimese kohanemisvõimet erinevates looduslikes tingimustes. Kõrged ja järsud mäeküljed on täis imepisikesi põllulappe, mille harimine lausa akrobaadi võimeid eeldab. Ainuüksi külast põllule naasmine võib kesta tunde. Ent maa on siin hinnas ja tööd ei põlata.

Cordilleerides paiknev Chavin de Huantari tseremoniaalne keskus asutati juba 1200- 500 e.m.a. Keskuse all paiknevad, täna külastajatele avatud laburündid on kõhedusttekitavad. Preestrid kasutasid labürinte kahtlejate usku pööramiseks. Inimene, kellele eelnevalt manustati hallutsinogeene saadeti pimedasse  labürinti. Käikudes kasutati erinevaid peegeldusefekte ning trompeti ja muid helisid, mis pimedatele käikudele müstikat ja õudu lisasid. Taas päevavalgusesse saamise nimel nõustuti mistahes usku omaks võtma.

Põhja Peruu Amazonase piirkond peidab endas Machu Picchuga võrdväärset, ent märksa vanemat, Chachapoyade kultuuri poolt aastatel 500 kuni 1493 rajatud linna Kuelap. Asustus paikneb 3000 meetri kõrgusel pilvemetsas, milleni viib kitsas käänuline mägitee. Linn on ümbritsetud paksude kuni 20 meetri kõrguse kivimüüriga ning sisaldab üle 400 ümmarguse kivist eluaseme.

Varemed bromeeliate, orhideede ja samblikega kaetud puude vahel on müstiliselt kaunid. Pisut kujutlusvõimet ning iidne linn oma hiilguses koos arvukate elanikega on silme ees. Linna pääses kolme värava kaudu. Peavärav kujutab endast pikka käiku, mis linnale lähenedes üha kitsamaks muutub, saavutades lõpuks vaid ühe inimese laiuse ava. Päris nutikas kaitseelement.

Chachapojad olid teadaolevalt vaprad sõdalased, mõjuvõimsad šamaanid ning osavad ehitajad, kes elasid loodusega harmoonias. Samas meeldis neil oma vaenalastelt skalpe võtta, neid eksponeerida ning jumalatele muu hulgas inimesi ohverdada. 

Põhja Peruu mägedes paiknevad tänased linnad on mõnusa atmosfääriga, kus elu on ilmselt aastasadu kulgenud ühesuguses vaikses rütmis. Paljud neist suuremate keskustega ühenduses üheainsama teega ning seegi on vihmaperioodil tihti läbipääsmatu. Praegu on vihmaperiood küll lõpufaasis, ent varingud ja sügavikku vajunud teelõigud jäid meiegi teele. Mäe otsast teele pudenevate kivikamakate nägemine paneb kaljunukist möödumisel südame kiiremini põksuma. Samas tuleb kiita Peruu teemeistreid. Valdav enamus varingukohti on hoiatuslintidega märgistatud ning teetöölised koos rasketehnikaga pidevalt ametis. Emake loodus hoolitseb selle eest, et neil töö iial ei lõpeks.

Amazonase piirkonnas võtame ette retke Gocta jugade juurde. Vihmaperioodi tõttu väidetavalt turvalisuse tagamiseks ilma kohaliku giidita meid rajale ei lasta. Koskede juurde viib 5,2 kilomeetri pikkune tee läbi vihmametsa.

Tee on nõiduslik ja maaliline, naudime igat hetke. Gocta kosed on 771 meetri kõrgused. Kogunevad pilved peidavad küll ajuti ülemist 200 meetrist osa, ent jugade võimsust ja jõudu see ei vähenda. Päris kose alla ronima ei hakka, paarikümne meetrisest distantsist piisas, et läbimärjaks saada. Tagasitee kulges soojas paduvihmas, vesi kummikutes loksumas. Üles jõudes olime väsinud, läbimärjad ent kogetust õnnelikud.

Meie jaoks on Peruu põhjaosa olnud täis meeldivaid üllatusi. Põnevad iidsed linnad ja kultuurid, millest me varem kuulnudki polnud. Vaheldusrikas ning maaliline loodus, visad ja sõbralikud inimesed, kes loodusjõududega pidevalt rinda pistavad. Peruu toidud on seni külastatud riikidest meile enim meeldinud. Toiduvalmistamisel on siin oluline nii sisu kui välimus. Tore oli seik, mil ühes kõrbeoaasi pizzarestoranis märkas Andrus punase kalevi alla peidetud grillliha. Menüüs rooga polnud, meie vigasest hispaania keelest aru ei saadud. Oma soovi väljendamiseks viis ta teenindaja kättpidi punase riide juurde. Naeratus huulil võluti sest meile välja maitsev grillitud põrsaliha Chancho al Palo.

Peruust lahkumiseks valime Amazoni piirkonnas asuva La Balsa piiripunkti. Viimane suurem linn meie teel on Jaen, millel oma kaootilise liikluse, viletsate teede ja lohaka prügimajandusega on enam ühiseid jooni Peruu lõunapoolse linnadega. Mägedes asuvates külades ja linnades hooliti ümbritsevast keskkonnast märksa enam.

Piiripunktis, mis väidetavalt 24 h avatud, oli migratsiooniametnik lõuna ajaks (2 tundi) uksed sulgenud. Lõime aega surnuks täringuid veeretades, kuni lõpuks uimane migratsiooniametnik meid teenindama tuli. Väljatembeldamine riigist võttis ilmselt kogenematul ametnikul kordades rohkem aega kui mujal. Tollis sujus kõik normaalselt.

Ecuadori poolel võttis auto sisse deklareerimine küll aega, ent ametnikud olid abivalmis ja innuga asja juures. Teele saadeti meid sooja käepigistusega.