Ecuador

Sisenesime riiki läbi unise piiripunkti, mis asub esimesest suuremast asustusest- Zumba linnast umbes tunniajase sõidu kaugusel. Juba Peruu poolel häirisid liikumist asfalti katvad maalihked, siinpool piiri oli tegemist kitsa pinnaseteega, millel sõidurajale tükkiva loodusetagi sõitmine oleks pakkunud paraja portsu adrenaliini.

Lühidalt öeldes oli tegemist raskeima 100 kilomeetriga reisi jooksul läbitud 40 000 hulgas. Teeolud, ega ka vähesed külad, millest läbi sõitsime, ei meenutanud meile Ecuadori, kus vaid kaks aastat tagasi olime kolm nädalat viibinud. 100 kilomeetri kaugusel piirist, Vilcabamba linnast sai taas alguse tsivilisatsioon. Vilcabamba on vaikne, hästi säilinud koloniaalarhitektuuriga kohake Lõuna-Mägismaal, mille on hiljuti avastanud seljakotirändajad. Turistid tulevad seiklema lähedalasuvasse Podocarpuse rahvusparki, kus saab matkata kuni 4000 meetri kõrgustes mägedes. Seoses hea kliima ja rahuliku elutempoga on Vilcabambas väidetavalt kõrgeim keskmine eluiga Ecuadoris. Linnas olevat rohkesti 100 aastaseid ja vanemaid elanikke.

Peatume meeldivas Rumi-Wilco Ecolodgeis, mida peab kogenud matkainstruktor, kes pika osa oma elust korraldas rännakuid Galapagose saarel. Saame hulga infot Rumi-Wilco matkaradade ja looduse kohta. Umbes tunniajasel rännakul reservaadis näeme huvitavaid linde ja taimi, millest peremees sissevõetult jutustas.

Vilcabamba ja Cuenca vahelisel teel satume tahtmatult iidsele Cuenca maanteele, kus sõiduolud polnud just parimate killast, kuid vaated imeilusatel üles haritud mäekülgedel paiknevatele küladele leevendasid aukus ja kurvilisel mägiteel liikumise vaeva.

Viimased 150 kilomeetrit läbime suurepärasel uuel betoonkattega teel. Riigi rahvaarvult kolmas Cuenca ja pealinn Quito rivaalitsevad Ecuadori ilusaima linna tiitli pärast. Mõlema linna elanikud ise peavad loomulikult oma kodulinna ilusaimaks Ecuadoris. Raske on olla kohtumõistja, kuid jõe ja kanjoni poolt kaheks jagatud Cuenca meeldis meile väga. Kena ja heas seisukorras koloniaaarhitektuuri jagub linnas kümnete kvartalite kaupa.

Vahele ehitatud modernsemad hooned on maitsekalt tervikusse sulandatud. Huvitav on linna peakatedraali rajamise lugu. Ehitamise käigus, 19. sajandi lõpus selgus, et kahte kellatorni pole võimalik esialgu planeeritud kõrguseni välja ehitada, kuna arhitekt oli arvutusvea tõttu vundamendid liiga nõrgana projekteerinud. Nii tunduvadki siniste kuplite kõrval kõrguvad kellatornid veidi jässakatena. Peakatedraali taevasiniste kuplite ja linna teistegi sama tooni kirikutornide värvi meeldivus on maitseküsimus, kuid hoone tervikuna näeb imposantne välja.

Linnas on mitu ülikooli ja noorte pidutsemine laupäevaöistel tänavatel kestab varaste hommikutundideni. Cuencast suundume Guayaquilli, riigi suurimasse linna, mis rahvaarvult ületab kahekordselt pealinn Quitot. Suure sadamana käib Guayaquilliga kaasas kahtlase turvalisusega koha kuulsus. Viimastel aastakümnetel on linnavõimud kõvasti vaeva näinud ja kriminogeense olukorra kontrolli alla saanud, kuid halb renümee on visa kaduma. Seoses erinevate, varem kokku lepitud kohtumistega liigume linna mitmetes, ka vaesemates rajoonides. Meie end ohustatuna ei tunne. Muljetavaldav on linna läbiva Rio Guayase äärde rajatud troopilistest parkidest ja jalutusteedest koosnev kompleks Malecon 2000, mis nii linlaste kui külaliste arvates on täielikult muutnud suurlinna kuvandit.

Tööstus- ja sadamakeskusest on saanud meeldiv, turvaline elukeskkond, kus turistidelgi meeldiv viibida. Seoses reisimiseelistustega, oleme mitmete metropolide lähedusest otsinud kämpingukohtasid. Kui Cuencas, Brasilias, Sao Paulos ja ka mitmes väiksemas paigas olid kämpinguplatsid saanud kinnisvaraarenduse ohvriteks, siis Guayaquilli kõrval oli Cerro Blanco metsareservaat koos kämpinguplatsiga täiesti alles. Ühelt poolt piirasid kaitseala pealetungivad eramud, teises küljes paiknes tsemenditehas, kelle hallata oli ilmselt ka kaitseala ise. Turvafirma palgal olev väravavalvur oli siiralt imestunud, kui meie soovist siin ööbida, kuulis. Vaatamata hoiatustele, et infrastruktuur on puudulik, leidsime eest hästi tähistatud matkarajad, puhtad sanitaarruumid, teenuse hulka kuuluva pudelis joogivee ja isegi toimiva wi-fi. Mida veel ihaldada?

Edasi siirdusime rannikule Oloncitosse, kus peatusime 2 ööd ühe kohaliku äripartneri kenas rannal paiknevas suvilas. Suur tänu Mariale ja Pablole!

Enne Ecuadori tulekut arutasime ka Galapagosele minemise võimalust, kuid soov kadus kiiresti tutvudes selle külastusega seotud kuludega. Vaid edasi-tagasi sõidu eest saarele küsitakse suurusjärgus 1000 dollarit inimese kohta. Pidasime seda kalliks ja võtsime ette hoopis külastuse „vaese mehe Galapagosele“, ehk Isla de la Plata saarele, mis asub rannikult tunni aja kiirpaadisõidu kaugusel. Kuum päev saarel oli väsitav kuid elamusterohke.

Vaid sellele maailma osale omaseid sulelisi- keiser-fregattlinde ja sinijalg-suulasid (blue-footed booby) pesitseb saarel mitmeid tuhandeid ning neid õnnestus näha vaid mõne meetrise distantsi pealt.

Lisaks elutsevad saarte ümbruse vetes hiiglaslikud rohekilpkonnad ja värvilised kalad. Reisi läbi viinud giid oli asjalik ja suutis ligi 20 liikmelise, eri kultuuridest pärit grupi hästi hallatuna hoida. Pärast mitmetunnist retke saarel, sai ülekuumenenud keha tunni jooksul jahutada snorkeldades Vaikse ookeani vetes. Vee all avanenud pilt oli värviderohke, kuid vee vähene läbipaistvus segas korallide ja kalade eluga lähedast tutvumist.

Meie eelmisel Ecuadoris viibimisel ca kaks aastat tagasi, avastasime imekauni ookeaniäärse peatumiskoha, Coco Solo. Kui reeglina oleme pettumuste vältimiseks teadlikult eiranud käidud radadele naasmist, siis sellesse kohta lausa tahtsime tagasi minna. Teel Pedernalese ja Cojimesi vahel asuvasse Coco Solosse ületame ekvaatori ja pärast pea viiekuist äraolekut jõudsime taas tagasi kodusele põhjapoolkerale.

Enne unelmate randa väisame põgusalt Montecristit- Ecuadori väikelinna, kust on pärit originaalsed panama õlgkübarad. Külastame ka ühte kübaratöökoda/äri ja katsume peene näputöö oma käega ära.

Coco Solos pole kahe ja poole aasta jooksul õnneks midagi muutunud. Hotelli peab sama perekond, kelle ettevõtlikud lapsed meie eelmise siinviibimise ajal omatehtud joonistusi Eesti maiuste vastu vahetasid, öö jooksul jääme elektrita nagu eelmiselgi korral. Mereande pakkuv restoran on endiselt tasemel. Supleme soojas ookeanivees ning varahommikul võtame ette mõnekilomeetrise rännaku pikki ajupuud täis rannaliiva, vaadeldes laineid, arvukaid veepiiril vilkalt askeldavaid krabisid ning neid hommikueineks püüdvaid merelinde. Lahkume puhanult koos pererahva kutsega, neid kunagi taaskord külastama tulla.

Quitost põhjapool asuva Otavalo linna laupäevased indiaanilaadad on kuulsad üle maailma. Pakutavast tootevalikust huvitavaim osa on põlisrahvaste poolt siiani traditsioonilistel meetoditel valmistatav käsitöö alates erinevatest tekstiiltoodetest, alpakavillast kudumitest, puidust tarbeesemete ja hõbedast valmistatud peenete eheteni. Nagu meie laatadel pakutakse siingi tavalisi, peamiselt Kaug-Ida pärit riideid, mänguasju ja tarbeesemeid. Rikkalik on kohalike puuviljade ja maitseainete valik. Laadalised on suuremas osas uhked indiaaniverd kohalikud, kes pidupäeva puhul end rahvariietesse riietanud.

Lisaks turistidest ostjad, kes oma heledama nahavärvi ja teistmoodi riietusega koheselt silma hakkavad. Kauplemine on vaoshoitud ja rahulik, hinnas tingida saab, kuid vaid mõõdukalt, paarikümne protsendi piirides. Laadamelust väsinuna jõuame pärastlõunal Laguna de Yahuarcocha ääres asuvasse Finca Sommerwindi kämpingusse, mida peab sakslastest abielupaar. Esimest korda elus kohtame korraga umbes kaheksat seltskonda, kes nagu meie pikaajalisel autoreisil viibivad. Õhtul korraldab pererahvas kämpingulistele grillipeo, millele osalejad enda poolt kaasatoodud kraamiga panuse annavad. Õhtu on meeleolukas ja huvitav, hingesugulased vahetavad kogemusi ning pajatavad reisil ette tulnud juhtumitest. Kuna valdav osa reisiseltskondi on teel põhjast lõunasse, ehk meile vastupidises suunas, kuuleme mõndagi õpetlikku selle kohta, mis meid ees ootab.

Hommikul jätame kõigiga südamlikult hüvasti ja seame suuna Colombia piiri poole. Enne piirile jõudmist peatume Tulcani linnas, mille kalmistu oma imepäraselt pügatud küpressidega jätab unustamatu mulje.

Piiriületus sujub tõrgeteta, mõlemal poolel on teenindamine abivalmis ja viisakas. Paistab, et külastajad on nii Ecuadoris kui Colombias soojalt teretulnud.

Veel paar huvitavat fakti Ecuadori kohta- siin kehtib huvitav kiirusepiirangute süsteem- maanteedel on sõiduautode kiirusepiirang sirgel 100 ja kurvis 60 km/h, bussidel 90 ja 50 ning veoautodel vastavalt 70 ja 50.

Diiselkütuse liitriihind on praegu 27 USA senti, ehk paagitäie eest tuleb välja käia ca 17 dollarit.