Boliivia, Peruu

Brasiiliast Boliiviasse siirdumine läks valutult. Umbes poole tuhande kilomeetrine tee piirilt läbi Pantanali Boliivia osa Santa Cruzini on väga hea, ilmselt aasta või kaks tagasi valminud betoonkattega. Autosid teel on siinpool piiri väga vähe. Santa Cruzi regioon riigi viljaaidana on Boliivia üks jõukamaid, kuid naabri Brasiilia keskmisest jääb elatustase kaugele maha. Siiski on tegemist intensiivse maaviljelusega ning kasutusel suhteliselt kaasaegne tehnika. Riigi muudes osades käib põlluharimine tänaseni suures osas hobuste-härgadega ja vilja koristatakse sirbiga. Pisikestel põllulappidel kuivavaid teraviljahakke jääb silma kogu teekonnal Santa Cruzist loodesse. Esimese öö Boliivias veedame teele jäävas pisikeses El Carmeni küla hospedajes. Olud on enam kui tagasihoidlikud, kuid teenindus südamlik.

San Jose da Chiquito linnas külastame suurepäraselt säilinud jesuiitide missionikeskust 18. sajandist. Nii usuhoonete kompleks kui kogu linn tekitavad meeldiva ajas tagasi liikumise tunde.

Santa Cruzi läbime seekord sujuvalt ilma eksimisteta ja võtame suuna meile tuttava Samaipata suunas. Varasemalt läbitud teekonda uuesti avastama asudes on tunne kuidagi kodune. Öö veedame veebruarikuisest siinviibimisest tuttavas El Cuevo kämpingus, mille perenaine meidki ära tunneb. Volbriõhtule kohaselt grillime ja peame lõkkeõhtut koos Jaan Tätte muusikaga. Kuna oleme laagriplatsi ainsad külalised laseme Jaanil ning Markol koos sõpradega suht valjult laulda. Volber missugune! Hommikul supleme kõigepealt El Cuevo koskede all ja päeva jooksul käime ära La Pajchas, kus kasutame taas võimalust sulistada umbes paarikümnemeetri kõrguselt langeva joa all. Koht on väga kaunis ja intiimne, asudes lähimast külast ca 20 kilomeetri kaugusel. Kuna kohaleilmumisega segame tahtmatult jalgrattaränduritest noorpaari lembehetke, siirdume pärast värskendavat kümblust Samaipatasse tagasi.

Läbi pühi pidava Boliivia liigume edasi riigi guurmeepealinna Cochabambasse. Pühadega seoses on enamik majutusasutusi linnas välja müüdud. Hotellikoha otsingutel veedame tubli poolteist tundi. Teist samapalju kulub söögikohta otsides. Lõpuks õhtustame kohalike lemmiksöögikohas- silpanchot pakkuvas restoranis. Menüü on äärmiselt lakooniline- silpancho kanalihast või sama roog loomalihast. Tegemist on umbes 20 sentimeetrise läbimõõduga õhukeseks taotud paneeritud lihatükiga, mis serveeritakse koos riisi, friikartuli ja salatiga. Mõnus ja soodne, kodutoidu maitsega õhtusöök. Järgmisel päeval teel Titicaca järve äärse Copacabanani näeme ridamisi piduehtes autosid.

Lisaks töörahva solidaarsuspäevale peetakse maailma kõrgeimal asuva laevatatava järve kallastel maikuu esimesel nädalavahetusel Fiesta de la Cruzi nimelist püha. Siinne religioon on huvitav segu ristiusust ja inkade-eelse aja emakese/isakese maa (mamapacha ja papapacha) kultusest. Ristiusk võeti siin vastu suhteliselt meelsasti, kuna selle põhimõtted olid kohalikele vastuvõetavamad kui varasemate sissetungijate- inkade poolt peale surutud ühiskonda võimule lojaalsuse järgi klassideks jaotav ideoloogia. Aja jooksul andis Vatikan õnnistuse ka erinevate paganlikust ajast pärit riituste läbiviimiseks katoliikluse lipu all. Risti Püha puhul sattusime karnevalisarnaste rongkäikude tunnistajateks mitmes külas. Lõpuks ohverdasime ööunegi Copacabana kämpingus pidutsevate kohalike laulmist ja lällamist tahtmatult pealtkuulates. Huvitava faktina saime teada, et Titicaca idaküljel asuvas Copacabanas on ainus avalik rand kogu riigis.

Seiklusi Boliivias kokku võttes tulen tagasi lihtsa tegevuse- auto tankimise juurde. Ei taha kaevelda välismaalastele kehtiva hinna üle- lõppude lõpuks on maksude üle otsustamine iga riigi suveräänne õigus. Küll aga ajab närvi asjaolu, et vaatamata kõrgele hinnale, ei müü osa tanklaid kütust välismaal registreeritud autodesse üldse ja need mis müüvad on hädas protsessi teostamiseks vajaliku keerulise paberitöö vormistamisega. Nii võtab lihtne tankimine aega vähemalt pool tundi ja mõnes kohas tuleb kõva häält teha, et keegi sind teenindama hakkaks. Autokütus ja sellega seotu tundub riigis strateegiline küsimus olevat. Nimelt kontrollisid mitmes tanklas kütuse müügiprotsessi relvastatud sõjaväelased. Naljakas on asjaolu, et EST märgist auto registreerimisnumbril tõlgendati kui Ameerika Ühendriikide (hispaania keeles Estados Unidos) tähist. Auto tegelik päritolumaa pidi kindlasti müügidokumentidesse kirja saama.

Peale Peruu piiri ületamist oli taaskord mureks auto liikluskindlustus. Eelmisel siinviibimisel saime kindlustuse vormistatud alles Cuscos, pärast ca viiepäevast illegaalset ringisõitmist. Nii Brasiilias kui Boliivias, kus välismaal registreeritud autodele pole liikluskindlustus kohustuslik, oli meil oma hingerahu huvides vastav poliis ostetud. Peruu seadused ühelegi liiklejale erandit ei tee ja lepingu puudumisel on trahv soolane. Pühapäeval keegi meile kindlustuspoliisi ei piiril ega ka Titicaca regiooni keskuses Punos ei müünud. Püüdsime seda osta Colca kanjoni lähedasest Chivay linnast. Ka seal tulutult. Teel peatati meid dokumentide kontrolliks politsei poolt korduvalt, kuid liikluskindlustuse kohta päriti vaid mõned kilomeetrid enne Limat. Loovutasime politseinikule kolmandiku ettenähtud maksimumtrahvist ja ekslesime nii kaua Limas, kuni leidsime välismaalasele ühekuulise kindlustuspoliisi vormistava firma. Tõesti ei mõista, miks peab elementaarse ja vajaliku, pealegi kohustusliku protseduuri läbiviimine nii keeruline olema. Ka neiu, kes lepingu sõlmis, oli hädas ja pidi ülemuselt tehingu täpseks vormistamiseks korduvalt abi paluma.

Seekordsel Peruu läbimisel külastame paiku, kuhu eelmise korra tihe graafik ei võimaldanud jõuda. Titicaca vahetus läheduses Sillustanis vaatasime üle aastatuhandeid vana matmispaiga, kus ülikute peresid maeti erilistesse tornhaudadesse, chulpadesse. Matmiskoht on vääriline- kenade järvede vahel kõrguv roheline küngas.

Chulpasid on kõrgendikul kümneid ja nad pärinevad umbes kahe tuhande aasta pikkusest ajajärgust, viimased rajati inkade võimu perioodil, ehk 16. sajandi keskel. Ehitiste stiil muutub ajas üha suursugusemaks. Kõige uhkemad on inkade aegsed chulpad. Rajatistele on omane uhke fassaad ja tagasihoidlik tagakülg. Kadunuke koos hauapanustega viidi chulpasse läbi pisikese ava, kust üks inimene korraga sisse mahtus. Loomulikult on hauaröövlid siin sajndite jooksul palju toimetanud, nii et tänapäevased uurijad leiavad matmispaikadest vaid kondipuru ja mõningaid saviesemete kilde. Tänu suurepäraselt valitud asukohale jättis matmispaik suursuguse mulje.

Turistilõks Colca kanjon osutus imekauniks paigaks, kus inimene loodusega harmoonias on elanud üle 1500 aasta. Rohelised terrassid, millel viljeldakse erinevaid põllukultuure tänagi, sulanduvad harmooniliselt maastikku. Iga paarikümne kilomeetri järel ääristab kanjonit vaikne küla, kus inimesed on elanud ammu enne Kolumbuse maabumist.

Täna on külade keskusteks kaunid väljakud millel troonivad valged, kahe torniga, justkui tüüpprojekti järgi rajatud kirikud. Kanjon piirneb veidi alla viietuhande meetri kõrguste mägedega. Tegemist on sügavuselt teise kanjoniga maailmas. Oru põhjas voolav ja kõike elavat veega varustav jõgi on kärestikuline kuid üsna kitsas. Üks peamisi atraktsioone, mis piirkonda turiste toob on majesteetlike kondorite,

Peruu rahvuslindude liuglemise jälgimine kanjoni kohal. Ka meil õnnestub mõned uhked linnud oma silmaga ära näha. Kavatsesime ära käia ka jalgsimatkal kanjoni põhjas. Asusime varajasel hommikutunnil teele, lootes hiljemalt pärastlõunal ülal tagasi olla ja teekonda jätkata. Umbes pooletunnise laskumise järel hakkas meile ridamisi vastu tulema rampväsinud noori, heas füüsilises vormis inimesi, kes olid orgu laskunud eelmisel päeval, öö all veetnud ja kella nelja paiku alustanud üles ronimisega. Kuna me polnud mitmepäevaseks matkaks ei vaimselt ega füüsiliselt valmistunud, otsustasime poolel teel tagasi pöörata. See oli meie jaoks esimene kord, mil Lonely Planeti poolt antud ettevõtmise kirjeldus on kergem ja vähem aega nõudev, kui asi tegelikkuses.

Seoses eelseisva emadepäevaga soovime kõikidele emadele õnne, tervist ja soojust südamesse!