Boliivia-mägede maa

Tee loodusparki oli vapustavalt kaunis, mägedele omaselt kitsas, kurviline, teepiireteta ning varingukohtadega. Kohati oli tiba hirmutav auto aknast välja vaadates haigutavat kuristikku kaeda.

Õnneks on kuiv ning tee läbitav. Keerulisematel lõikudel olid liiklusreguleerijad.  Teeolude raskusest andsid märku hauatähised, mis rohkearvuliselt teepervi palistasid. Kui sellel lõigul nii palju hukkunuid on olnud, siis milline näeb välja kurikuulus Boliivia Death Road?  Meie sõit imekaunil mägiteel laabus kenasti, ainsaks mureallikaks jäi palavus. Oleme Boliivia kuumimas piirkonnas, kus temperatuur püsib visalt 37-38 peal. Õhtu saabudes leidsime pisut varjulisema paiga, kus laager üles seada. Päikese loojudes andis palavus järele, mäkketulek õigustas end. Cordilleeride maastik on omapärane. Mäenõlvu katavad rohelised salud, mille vahel kõrguvad ligi 10 meetrised kaktused.Maakoor on erosioonist  lõhenenud, avarad jõesängid pikast kuumaperioodist pragunenud. Pinnase värv vahelduvalt telliskivipunane, kollane, valge, hall.

Jõgedest läbisõitmine pole mingi probleem, sügavamas kohas vett vaid pahkluuni.  Inimasustusest annavad märku vabapidamisel veisekarjad, kitsed ja eeslid. Valitseb vaikus ja rahu. Mäeahelikke Boliivias jagub. Liikumine punktist A punkti B pole kilomeetrites sugugi hull, ent mägitee keerukuse tõttu aega ja kannatust nõudev. 280 km läbimiseks kulus üle 8 tunni. Teed on enamjaolt tasulised, ent õigustatult. Keeruliste geograafiliste tingimuste tõttu vajavad teed pidevat hoolt. Kohalike tunnustuseks tuleb tõdeda, et teetöölised annavad endast parima. Askeldavaid helkurvestides mehi on pidevalt näha ning hoiatavad viidad ka enamasti paigas.  Asustus on hõre ning sõiduautosid maanteedel minimaalselt. Veokite nappuse üle paraku kurta ei saa. Nende sappa jäämine tähendab mattumist tolmupilve alla, kus nähtavus nullilähedane ning möödasõiduvõimalusi tuleb pikalt passida. Samas pakub ümbritsev maastik imelisi vaateid, mille kõrval kõik ebamugavused kahvatuvad. Õhtul jäime laagrisse mägedes 2300 m kõrgusel oleval vanal teetammil, hiiglaslike kaktuste taustal. Saame lõpuks hingata, temperatuur vaid 26 kraadi ning langes öö jooksul koguni 19-ni. Vahelduseks päris mõnus. Hommikul silmi avades, märkasime, et laagriplatsi vahetus läheduses oli Öökuninganna õide puhkenud. Milline kokkusattumus!Läksime kaema Sucred,  Boliivia südames asuvat väidetavalt riigi kauneimat linna ja rahva sümboolset südant. Paika, kus 6.augustil 1825.a. kuulutati välja Boliivia iseseisvus ning mis kuulub  UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linna keskust kaunistavad uhked valgeks lubjatud fassaadidega heas korras ehitised koloniaalajast, keskväljaku suursugusus pani õhku ahmima. Kuivõrd olime pea nädala veetnud ilma internetiühenduseta, otsustasime siin aja pisut maha võtta, valisime välja sobiliku wifi-ga hosteli ja asusime ümbrusega tutvuma. Ääretult sümpaatne linn. Vana keskus on mõnusalt kompaktne, ühe päevaga saime rahulikult tiiru peale tehtud. Tõsi küll, muuseumidest külastasime vaid Casa de La Libertadi, mida peetakse rahvuse sünnikohaks. Põikasime sisse klamistule, kus andsid tooni rikaste perede mausoleumid. Võrreldes Buenos Airese Recoleta kalmistuga on siinne märksa sümpaatsem. Erinevalt BA-st, mis oli kui kivikõrb, paiknevad siinsed hauatähised keset omapäraselt pügatud küpresse ja rohelisi klumpe.Palju aega ja veidi energiat kulus autole liikluskindlustuse organiseerimisele. Zarates, enne auto kättesaamist, tegime kindlustuse, mis kehtib Argentiinas, Paraguais, Uruguais, Brasiilias ja Tšiilis, ent ei kata Boliiviat ega Peruud. Pika otsimise peale õnnestus leida Sucres ettevõte, mis oli valmis ka  välismaal registreeritud  autole kindlustust vormistama. Nende väitel liikluskindlustus (kohalikus kõnepruugis SOAT) välismaalastele, kes riigis alla ühe kuu, kohustuslik pole. Minimaalne kindlustusperiood millele poliis vormistatakse on üks aasta. Kuivõrd aastase kehtivusega poliisi eest küsiti mõistlikud 17 eurot kohalikus vääringus, siis lasime paberi ära vormistada. Õhtu lõpetasime õhtusöögiga Kultur Cafe Berlin’is, mille menüüst valisime Boliivia road ning kohaliku veini Tarija piirkonnast. Toit polnud mitte lihtsalt huvitav, vaid ka maitsev. Taustaks keerutas DJ salsamuusikat ning kohalikud kutid üritasid gringo neiudele salsat õpetada. Kõhud täis, tegime isegi paar tantsutiiru. Salsa pole just meie lemmiktants, ent isegi oma tagasihoidliku oskusega sulandusime massi päris kenasti. Paari päeva pärast ühinevad meiega head sõbrad Kätlin ja Andres, kellega koos kavatseme jätkata Boliivia ja Peruu avastamist. Ilmselt peame kirjatöös pikema pausi.