Boliivia2-neljakesi

Käesoleva postituse kirjutasid meie sõbrad Kätlin ja Andres

Kui me peale pikka lennureisi viimaks Santa Cruzi lennujaama jõudsime, olid Merle ja Andrus juba meil vastas, päevitunud ja rõõmsad nagu puhkajatele kohane. Toppisime oma pungil seljakotid kraami täis auto pakiruumi ja suundusime tagasihoidlikku hostelisse , et asuda sealt Boliivia suurimat, 2 mln elanikuga, linna avastama. Juba esimestel hetkedel Santa Cruzi tänavail saime aru, et liikluses kehtib siin tugevama õigus, jalakäija peab ise valvas olema, et autodele jalgu ei jääks. Liiklus on tihe ja ebaloogiline, aga samas kõik toimib ja sireeni andmine käib hea tava juurde. Santa Cruz linnana meile sügavat muljet ei jätnud, liiga palju liiklusummikuid, -müra ja ei mingit omapära. Nagu enamustes Lõuna-Ameerika linnades oli ka siin peaväljakul park, mille ääres kohustuslikud kirik, linnavalitsuse- ja politseihoone.

Alustuseks otsisime väikese siseõuega restorani kus tellisime Peruu rahvusjoogist Piscost valmistatud kokteilid „Pisco Souerid“, millega esimest tutvust tegime paari aasta eest Ecuadoris, sealses Peruu restoranis. Maitses seegi kord nagu päris!

Selgus, et õhtusöögiks on kohalikus mõistes veel vara ja enamus restorane polnud veel valmis meid vastu võtma. Linnas mõnda aega edutult söögikohta otsides, soovitas üks kohalik meile keskväljakul asuvat Iiri Pubi ja sealseid linna parimaid boliivia roogasid. Pubi oli rahvast täis, vana hea reegel, et söögikohta vali selle järgi, kus kohalikud käivad, pidas jälle paika. Saime meeldejääva maitseelamuse, portsjonid olid küll hirmuäratavalt suured, aga peale ponnistamist, suutsime siiski poole serveeritust ära süüa. Kulinaarsed ootused said kohe esimese õhtuga kõrgeks aetud.

Järgmisel hommikul suundusime Santa Cruzist läände, kus Samapaita piirkonnas, Inkade iidse asustuse varemeid külastasime. Tegemist oli El Fuerte nimelise kindlustuse varemetega, mis asetsesid u 1600 m kõrgusel mäe otsas ja kujutasid endast kõiksugu sümboleid täis pühapaika, ümbritsetuna inkade elu- ja majapidamisruumide jäänustest. Inkade kolmainsus – puuma, madu ja kondor, olid ka siin kivisse raiutud.

Tagasiteel märkasime tee ääres tähist, mis viitas ujumiskohale. Kuna temperatuur oli üle + 30 kraadi, kulus karastus igati ära. Peale väikest jalutuskäiku piki kauni ja loogelise jõe kallast, jõudsimegi sihtkohani, väikese joa all oleva laguuni servale, kus ka kohalik rahvas vees mõnules.

Hommikul asutasime end kirde suunas teele, et külastada San Javieri linna. Saanud innustust eelmise päeva jahutavast suplusest laguunis, otsustasime ka nüüd mingi veekogu üles otsida, sest ilm oli endiselt lämmatav, pealegi kaardi järgi oli veesilm lähikonnas täiesti olemas. Juga otsides sattusime peateelt kõrvale teekatteta rajale, mis oli väga künklik, kulgedes läbi jõesängide, tihedate metsasalude ja üle lõputute karjamaade. Meie ootamatu ilmumine põhjustas õigustatud nördimust kohalikes mäletsejates, kes väga vastumeelselt teelt ära loivasid ja seda tuli neil teha korduvalt, sest joa otsinguil sõitsime me läbi samade karjade mitmeid ja mitmeid kordi. Mõned pahased näod said meile juba tuttavaks.  

Juga me seekord ei leidnudki, aga leidsime hoopis vikerkaare, mida algul vaimustunult pildistasime, taipamata, mis sellise loodusnähtusega paratamatult kaasneb.

Nimelt oli algul tibadena tulnud vihm hoogu juurde saanud ja tulles lahe tundunud maastikurada muutunud korralikuks mudamülkaks. Asutasime ennast tagasiteele ja juba esimesest kõrgemast künkast alla tulles taipasime, et loodus on otsustanud meid proovile panna. Väga lühikese ajaga oli endisest kuivast künkast saanud sügavate roobastega libe ja ligane mägi, mille ühes servas laiutas poole meetri sügavune kraav, kuhu sisse vajuda mõistagi mingit soovi polnud. Hakkasime ettevaatlikult alla laskuma, kuid tundus, et kraavist me siiski ei pääse, sest auto keeras külje ette ja kiskus nimelt kraavi poole. Kuidagi õnnestus Andrusel rattad roobastesse suunata ja nii me sealt mööda mudaroopaid alla libisesime. Poriseid künkaid, vesiseid kraave ja kitsaid ning libedaid purdeid oli teel ootamatult palju, tundus et rohkem kui tulles ja me elasime autojuhile kogu hingest kaasa – veeta öö porises kraavis, polnud meie kellegi puhkusesoovide top 10-s. Andrus oma oskusliku juhtimisega suutis kraavisõitu vältida, aga korraliku adrenaliinilaksu koos õppetunniga kui kiiresti loodus vihma tagajärjel võib muutuda, me igal juhul saime.Tänu mudarallile olime öömaja otsimisega hiljaks jäänud, pealegi asusime kaugel turismikeskustest, kust ikka mõne hotelli võinuks leida. Külateel seigeldes märkasime silti „Camping Laguna Azul“ ja keerasime sinna sisse. Tegu oli kunagise turismikohaga, mis juba pikemat aega suletud oli ja üsna nukker ning räämas välja nägi. Pererahvas meie saabumise üle esmapilgul ei rõõmustanud, vaid soovitas meil edasi otsida. Peale väikest rahalist motiveerimist ja lubadust, et me mingeid nõudmisi mugavustele ei esita ja üldse katsume märkamatuks jääda, lubati meid maja taha karjamaale sõita ning telgid üles panna.

Maja taga avanes idülliline vaatepilt väikesele järvele, millele oli kunagise turismiarenduse käigus lai paadisild rajatud, mille mõlemas otsas kroonisid puitkatustega paviljonid. Järve kaldal ja ka vees askeldasid pardid ning kapibaarad - koerasuurused närilised, selliseid elukaid polnud ma varem kohanudki. Ilmselt nõrganärviliste turistide ehmatamiseks tegid nad enne vettehüppe sooritamist kriiskavat häält, lihtsast sulpsatusest oleks täiesti piisanud.

Peale kapibaarade oli siin ohtralt kärbseid ja kõiksugu veeputukaid, keda püüdes nahkhiired vee kohal pikeerisid, rääkimata hobustest ja lammastest, kes seal samas karjamaal omi igapäevaseid toimetusi tegid. Tundsime ennast osana loodusest. Et endile kämpimiseks meelepärane miljöö luua, alustasime laagriplatsi loomasõnnikust puhastamisest, ikkagi mugavam kui maapind söögilaua all ja ümber enam vähem tasane on. Veetsime väga rahuliku öö telkides, kapibaaradki pidasid öörahust kinni, kobides ilma vastuväideteta teisele kaldale magama.Järgmisel hommikul, peale mõnusat suplust soojas järves, suundusime San Javieri linna, mis on üks seitsmest jesuiitide misjonikeskusest ja kuulus omapärase puitarhitektuuri poolest.  

Imetlenud kirikus olevaid puitnikerdusi liikusime kirikuõuele ja avastasime, et kellatorni on vaba juurdepääs, kuhu me ka ronisime. Peagi liitus meiega jõulise olemisega naisterahvas, kes täiesti ette hoiatamata alustas reibast kellanööride sikutamist.Tegu ei olnud kiusliku marodööriga, nagu algul tundus, vaid kohusetundliku kirikuteenriga, kes oma igapäevast rituaali sooritas.  

Kellamäng oli kõrvulukustav, toimekas tädi võimles mõned pikad minutid energiliselt nööride ja kelladega ning lahkus rahunenult tornist meie kõrvade kumisedes.Üheks põhjuseks selle piirkonna väisamisel oli ka soov külastada samas regioonis asetsevat kaevandust, tegemist on nimelt väga maavaraderikka maapinnaga. Saime kaardilugejaks kaasa ühe kaevanduses töötava meesterahva, kes mõistagi inglise keelt ei rääkinud, aga see eest teed tundis. Suur oli meie ehmatus kui selgus, et tee kaevandusse on sama mudane rada, mida me eelmisel õhtul hinge kinni pidades läbisime, lootes, et seda enam kunagi kordama ei pea. Õnneks oli kuum päike suutnud maapinna juba sedavõrd ära tahendada, et me sama hullu kogemust ei saanud, aga libe ja mudane oli siiski. Künkal, millest me eelmisel õhtul külg ees alla libisesime, viipas meie reisisaatja kraavi suunas ja teatas, et ta veetis seal mutta kinni jäänud autos 24, ilmselt mitte kõige sisukamat, tundi. Möödusime juba tuttavatest karjamaadest ja loomadest, kes meid häiritult ja altkulmu põrnitsesid. Meie sihitu edasi-tagasi tõmblemine tekitas neis pahameelt. Ühel lehmal oli hommikul välja tõttamisega kiireks läinud, kõrvu pähe tehes, polnud ilmselt peeglit käe pärast olnud ning kõrvad, kuigi teine teisel pool pead, olid täiesti eri kõrguste peal.Tee kaevandusse oli tõsine off road, mööda kruusa ja muda mäest üles ja alla läbi jõesängide ja üle purrete, meie adrenaliininäljas autojuht Andrus nautis seda täiega. Retk kaevandusse võttis aega 3,5 tundi, kuigi kogupikkust oli sel vaid 70 km. Kohale jõudmiseks tuli meil ületada tihedas vihmametsas looklev Rio Blanco jõgi, palkidest tehtud praamil, mis sikutati üle jõe käsitsi.      

Hämmastav, et kogu kaevetöödeks mõeldud raske tehnika oli just sellesama praamiga üle jõe toodud. Kaevandus oli keset padrikut ja nagu kaevandus ikka - porine ja lärmakas. Läbi lopsaka metsa tagasi vurades nägime ka siniseid papagoisid ja tuukaneid. Vaatamata eelmise õhtu pikale vikerkaare imetlemisele ei soovinud meist keegi viimast sel õhtul enam näha. Edasi viis meid teekond juba Amazonase lätetele (upper Amazon). Boliivia loodus on tõeliselt maaliline ja rikkalik - tohutult kõrged mäemassiivid, nende vahel voolavad kiired ning kärestikulised jõed ja lopsakad vihmametsad - seega on, mida autoaknast imetleda!    

 Seejuures on teede kvaliteet väga hea, muidugi juhul kui sõita mööda kaardil märgitud punaseid teid.Teel tegime peatuse Buena Vista nimelises linnakeses, siingi oli olemas keskplats oma pargi, kiriku ja kõigi kohustuslike riigiasutustega. Lõunasöögiks tellisime kohe peaväljaku servas olevast restoranist empanadased, erinevate täidistega,õlis küpsetatud, mõnusalt krõbedad pirukad, mis maitsesid suurepäraselt. Linnake jäi meile mällu maitsva eine ning arvukate väga rääbakate hulkuvate koertega, kes meie lõunasööki distantsilt jälgisid. Meie esialgne plaan kuskil läheduses kämpingusse jääda nurjus, sest vihmaperioodi tõttu olid kõik võimalikud telkimiskohad vee all. Asutasime ennast teele, et enne pimedat veel mõni hotell leida. Autosõidu ajal saime ettekujutuse Amazonase suurusest ja tohutust veekogusest. Üks lai jõgi järgnes teisele ja kuna tegemist oli vihmaperioodiga, siis oli veetase jõgedes maksimumi lähedane.Ööbisime Villa Tunari nimelises linnakeses, ühes räämas hostelis, mille paremad päevad olid kahjuks enne meid ära olnud. Hiliseid teelisi tervitasid päevinäinud interjöör ja kopitusehais, kuid kell oli hiline ja puudus viitsimine vihmases linnas paremat ööbimiskohta otsida, jäime öömajale. Kunagisest hiilgusest andis märku hotellis siseõues toretsev bassein, millega koheselt ka tutvust tegime.Amazonase piirkonnast edasi Kordiljeeridesse jõudmiseks kasutasime GPS-i abi, mis meid peale mõningast seiklemist kõrvalteedel, lõpuks laia veekogu äärde juhatas. Siin sai igasugune tee otsa ja meie ees laiutas lai ja kiirevooluline jõgi, teed ei paistnud kusagilt. Kaldal ootas puidust alus, millel pikutavad kolm loiu olemisega tursket mehepoega, põsed kokalehtedest punnis, meid uniselt piidlesid. Eriti kõvaks suhtlemiseks nendega ei läinud, ainus info mida nad nõustusid meiega jagama oli see, et 200 raha eest on nad nõus meid üle Rio Grande viima. Jõe ületamise vajalikkusest veenis meid GPS, mille andmetel tee teisel pool jõge jätkuma pidi. Andrus sõitis Hiluxi mööda kipakaid laudu kitsale alusele, kuhu peale auto ja meie nelja palju rohkem ei mahtunudki. Alus lükati kaldast lahti ja ühe väiksema mootoripaadi abiga, mis seda tagant lükkas, jõudsime pärast mõningat veesõitu ka õnnelikult jõe teisele kaldale.

Kohale jõudes ei oodanud meid ees mitte korralik autotee, vaid künklik heinamaa, tundus, et oleme siiski valedel jälgedel, aga sõber GPS ennustas meile mõne maa pärast toekamat pinnast rataste alla ja nii oligi. Peagi algas korraliku teekattega autotee.Läbisime linna nimega Okinawa, kus kõik sildid olid peale hispaania keele ka hieroglüüfides. Tegemist oli suure tööstusrajooniga, mis töötles valdavalt sojauba ja suhkruroogu. Millest selline Aasia mõjutus me teada ei saanudki. 

Lisaks tasulistele teedele on Boliivias ka mingi politsei poolt välja antav „Orden de translado“ mille eest riiki sisenedes raha sisse nõuti ning hiljem sama paberit igas politsei kontrollpunktis üle vaadati ja tembeldati. Mitmes kontrollpunktis üritas politsei sama pistist uuesti sisse nõuda väites, et meie poolt esitatud paber tema võimupiirkonnas ei kehti. Andrus ei lasknud ennast sellest provokatsioonist häirida ja keeldus altkäemaksu tasumisest, ega politseinikud temaga pikalt vaielda ei viitsinudki. Järgmine suurem linn kus lühidalt peatusime oli Cochabamba, tegime seal kiire lõunapausi ja sõime sooje ja krõbedaid empanadasid. Järjekordsed plats, park ja kirik - kuna me erilised suurlinnade fännid pole, otsustasime peagi linnast lahkuda ja alustada teekonda Coroicosse, kust pidi alguse saama Andruse üks kinnisideid – Death Road. Andrus arvas, et huvitavam oleks sellele läheneda mitte mööda peateed, vaid kaardil valge värviga tähistatud mägiteid pidi. Tee kogupikkus sihtmärgini oleks olnud circa 350 km ja kulgenud 3500 ja 4200 m kõrgusel mäestikus. Järsu kaldega mäkke tõusev käänuline rada kulges mööda kitsaid ja kruusaseid mägiteid, tehes kaljuservadel järske pöördeid. Aeg ajalt tulid vastu ka mõned veoautod ja bussid, mis andsid märku inimasustuse olemasolust. Peale 2 tunnist serpentiinis keerutamist olime sõitnud läbi umbes 30 km ja jõudnud 3800 m kõrgusele.  Otsustasime ümber keerata, kuna mõte veel 320 km läbimisest sarnasel teel ja sellise tempoga ei tundunud kellelegi meist peale Andruse kuigi ahvatlev. Valisime 3600 km kõrgusel ühe varjulisema koha, kus telgid üles panime ja ööbima jäime. Kõrgus andis meil kõigil tunda, hingata oli raske ja keegi oleks nagu ajusid pigistanud. Piirkonnas, kus ööbisime, tegeleti koka taime kasvatusega. Koka tee pidi väidetavalt aitama ka kõrgmäestiku haiguse vastu, proovisime reisil sedagi, aga ei oska öelda kas sel tegelikult toimet oli. Hommikul suundusime tuldud teed tagasi, et seekord mööda korralikku maanteed La Pazi suunas liikuda. Seekord kulges sõit normaalses tempos 3500 – 4400 m kõrgusel, mööda korralikke asfalteeritud teid, nautides hunnituid vaateid mägedele ja võimsale loodusele. 

 

La Paz on 1,2 mln elanikuga Boliivia teiseks suurim linn, mis asetseb mägede vahelises kausis. Linna sisenedes sattusime autoga turule, kus müügilettide vahel pikkamisi liigeldes ja pidevalt peatudes, teosammul edasi liikusime. Kuigi Andrus oli kohaliku sõidustiili ja kombed juba omaks võtnud ja autode laviini vahel laveerimisega suurepäraselt hakkama sai, kulus meil hotellini jõudmiseks tervelt 1,5 tundi.Tingituna käimasolevast karnevalist, oli La Pazi keskus eriti lärmakas ja rahvarohke. Kui linna sisenesime läbi slummi, siis hotelli võtsime otse keskusest, mis paistis väga huvitav oma suursuguste koloniaalaegsete hoonete, detailiderohkete sisehoovide ja põnevate kangialustega.       

Külastasime nn nõiaturgu, kus müüdi alpakade kuivatatud embrüoid, mis pidavat aitama kaitsta kodu, kui need seina sisse müürida. Kohapeal oli väga laiaulatuslik pakkumine kõiksugustele amulettidele ja muudele imet tegevatele vidinatele ja kahtlastele vedelikele. Kuna meist keegi maagiasse tõsiselt ei usu jäid need ostud meie poolt sooritamata. Öö läbi käis linna peal lärmakas karneval, mida me oma hotellitoast passiivselt ja mitte päris vabatahtlikult olime sunnitud kuulama. La Pazist lahkumine osutus meile tõsiseks katsumuseks, kuna igal pool linnas koguneti karnevaliks ja paljud peateele viivad väikesed teed olid autodele suletud. Otsustasime, et kui otse ei saa, siis läheme ringiga ja üritasime ummikuist mööda põigata kõrvalteid pidi GPS-i abil. Lihtne see ülesanne igal juhul polnud, sest linnast välja pääsemiseks tuli kõigepealt kausist välja pääseda. GPS juhendamisel ronisime mäkke mööda kitsaid ja järske tänavaid, mis polnud autoga läbimiseks mõeldud, vaid lõppesid sageli treppidega. Ainus võimalus tagasi saada oli tagurdada tuldud teed tagasi. Hiluxile tundus samuti mõni mägi liiga järsuna ja poole mäe peal tahtis masinal jõud raugeda. Meil oli tunne nagu kuulsas Eaglesi laulus :“You can check out any time you like, but you can't never leave“. Lõpuks sattusime tänu Andrese loomingulisele suhtlusele GPS-ga ka sõidetavale teele, kus serpentiinis sõites viimaks ka kausist ja linnast välja ronisime. Kokku kestis lahkumine La Pazist 2 tundi.

Õnneks otsustasid Merle ja Andrus meid oma sõnul aja kokku hoidmiseks ühisest Death Roadi läbimisest säästa, mille üle me sugugi õnnetud polnud, seega suundusime peale LaPazi otse Peruu piiri poole. Teel möödusime järjekordsetest inka varemetest, kuhu otsustasime algul ka sisse põigata. Pileti ostmisel selgus, et välismaalastele on pilet 8 korda kallim kui kohalikele. Lugesime sellest välja vihje, et me pole sinna oodatud ning lahkusime ilma varemeid lähemalt silmitsemata, teades, et kusagil ees ootab meid Machu Picchu.

Boliiviast lahkumine sujus ilma mingite takistusteta. Piiril oli huvitav jälgida maadevahelist kaubavahetust, nimelt lükkasid naised kärusid tellistega üle silla Boliiviast Peruusse ja vastupidises suunas toimetati kärudega sibulaid Boliiviasse.

Postituse autorid Kätlin ja Andres