Paraguai

Lõpetanud meeltülendava vaatepildi nautimise Iguazule Brasiilia poolelt, ootas ees piiriületus Paraguaisse. Kahte riiki eraldab Parana lisajõgi Iguazu, üle mille kulgeb Sõpruse sild- nimi kõlab tuttavalt. Piiriületus, mis iseenesest oli formaalsustevaba, võttis aega, kuna silla kahest sõidurajast üks oli remondis ja seega lasti autosid läbi kummastki suunast kordamööda, nagu see tavaliselt teeremontide puhul korraldatud on. Pühapäevaõhtule kohaselt oli Paraguai poole minejaid palju ja järjekorra pikkust sai ilmselt mõõta kilomeetrites. Ootasime ca poolteist tundi enne kui sild ületatud sai. Nagu meile tavaks, hakkas piiriületusele eelnevalt padukat sadama. Brasiilia poolel ei tundnud meie vastu keegi huvi, Paraguaisse sisenesime vaid tolliametniku käeviipe peale. Vältimaks probleeme maalt väljumisel, parkisime auto piiripunkti lähedusse, võtsime dokumendid kaasa, hankisime kõigepealt sisenemise templid passidesse ja hakkasime tolliametnikku ahistama, et ta vormistaks autole ajutise sisseveo deklaratsiooni. Umbes kuuekümnene kogenud tollimees oli veidi ehmunud, et kas tõesti peab veel hingamispäeva õhtul midagi vormistama hakkama, esitades meile küsimuse, et kus see paber on, millele ta templi koos allkirja ja kuupäevaga panna saaks. Selgitasime talle, et läheme istume maha ja teeme vajaliku dokumendi koos valmis. Ametimees oli selgelt heatahtlik, tema käitumises puudus igasugune vihje meelehea saamiseks. Sisenesime koos tollipunkti, kahlasime veidi laual olevates formularide hunnikutes (arvutid ruumis puudusid) ja leiduski vajalik blankett, mille ühistel jõupingutustel ära täitsime. Paber sai kõik vajalikud allkirjad ja pitsatid. Asjaga valmis, jäi vastastikkust rahulolu kinnitama tugev käepigistus. Igati meeldiv piiriületuskogemus. Piiripunkt asub Ciudad del Este nimelises, Ida-Paraguai suurimas linnas, kust kerge vaevaga leidsime korraliku kaubanduskeskuse meile hetkel vajaliku rahaautomaadi ja söögikohtadega. Raha võtmine automaadist tegi meist hetkega miljonärid, kuna esimene summa, mida automaat meile pakkus oli 1,5 miljonit guaranit, mis nagu selgus, vastab umbes 250 eurole. Kõht täis, oli vaja leida ööbimiskoht. Küsisime tulutult siit ja sealt, silma jäi hotelli suur reklaam, kus erakordse pakkumisena otsiti ööbijaid vaid 1,3 miljoni eest, meile see peibutavana ei kõlanud ning jätkasime otsinguid. Järsku märkasime kõrvalteel suurt valgusreklaami Motel. Kuna oleme varasemalt Ecuadoris koos sõpradega häda sunnil öö sellises asutuses veetnud, aimasime, mis ees ootab. Eelarvamus osutus õigeks, tegemist oli tunniöömajaga, kus kohalikud anonüümselt täiskasvanute asja ajamas käivad. Kuna valida oli vaid halva ja veel halvema vahel, pöörasime sisse, vaatasime toa üle ja leppisime kokku, et jääme kogu ööks. Tegelikult oli koht puhas ja vaikne ja kui telekas, kust ainsalt toimivalt kanalilt tuli räiget pornot, välja lülitada, sai öö täiesti meeldivalt mööda veeta, ainult hommikusööki ei pakutud.

Kuna check out time oli asutuses juba kell seitse, asusime varakult teele sisemaa poole mööda suhteliselt heas seisukorras neljarealist teed. Täitsime külmkapi supermarketist ostetud hea ja paremaga ja mõnekümne kilomeetri pärast keerasime kõrvalteele, mis viis järveäärse armsa kämpinguni, kus olime ainsad külalised. Vaatamata varasele tunnile, otsustasime sel päeval sõitmise lõpetada ning nautisime päikest, vett, teineteise seltskonda ja head loomaliha, mille õhtul grillil küpsetasime.

Paraguai, umbes seitsme miljoni elanikuga riigi majandus, on võrreldes suure naabri Argentiinaga, eeskujulikus seisus. Esimene, mis ringi sõites kohe silma hakkas, on põllumajandusele kardinaalselt teistsugune lähenemine. Kui kogu põhja Argentiina oli sisuliselt suur karjamaa, siis Paraguai poolel muutus maaviljelus tunduvalt mitmekesisemaks. Lisaks ulatuslikele rohumaadele hakkasid silma ääretud sojaoa põllud.

Vaatamata väikesele rahvaarvule, on riik maailmas neljas soja tootja. Lisaks viljeldakse laialdaselt maisi ja maniokki- kartulisarnast kohalikku juurvilja. Põllundusega seotud rajatised näivad üliheas korras, külad on puhtad ja majade ümbrus, nii jõukamatel kui vaesematel, hästi hooldatud.

Teised majandust ülal hoidvad harud on elektritootmine hüdrojaamades, riigis asub väidetavalt maailma suurim Itaipu hüdroelektrijaam, 2/3 toodangust eksporditakse Brasiiliasse ja Argentiinasse, ning rauamaagi kaevandamine. SKT kasv viimased 20 aastat on pidevalt olnud ca 10 protsenti ja inflatsiooni tase Ladina- Ameerika jaoks olematu 3 protsenti aastas. Riiki iseloomustab küll suur sissetuleku erinevus rikaste ja vaeste vahel, kuid toitu on kõigil piisavalt ja suurepärane kliima võimaldab elada ka tagasihoidlikumates tingimustes külmasurma kartmata. Maa on oma ajaloos näinud mitmeid pikka aega võimul püsinud diktaatoreid, esimene sai tüüri juurde kohe Paraguai iseseisvudes aastal 1811 ja tänaseks viimane, Alfredo Stroessner kukutati pärast kolme ja poole dekaadi pikkust valitsemist armee poolt aastal 1989. Sõjaväelased andsid võimu kohe üle demokraatlikult valitud presidendile ja demokraatia valitseb riigis ka praegu. Ilmselt on ajalugu jätnud jälje ka kodanike suhtumisse, erinevaid keelusilte hakkab kõikjal palju silma. Samas on inimesed soojad ja vastutulelikud. Ajaloohuvilistena külastasime kolmes erinevas linnas asunud jesuiitide misjonikeskusi. Need 17. sajandil rajatud kompleksid on riigi vanimad varemete kujul säilinud hooned. Varasemad, hispaanlaste saabumise eelsed ehitised pole ajahambale vastu pannud.

Olles külastanud Tavarangue Mission Jesuitica varemeid hakkasime ööbimispaika valima. Esimeses potentsiaalses ööbimiskohas, puudus remonttööde tõttu elekter ja ka vesi. Kuna meil endal kõik vajalik kaasas, olime nõus kämpima jääma, kui esialgselt küsitud summast poolega lepitakse. See ei sobinud jälle omanikule ja jätkasime otsinguid. Viitade järgi jõudsime agroturismi teenust pakkuva taluni. Laagriplatsil oli dush, vets, grillimiskohad, spordiväljak ja kõik muu vajalik. Ainult kuskil polnud ühtegi hingelist. Me ei lasknud end häirida ja lõime laagri üles. Pärast pimeda saabumist pugesime põhku. Äkki sõitis meie kõrvale auto, kust väljusid mees ja naine, tutvustades end platsi omanikena. Peale vastastikkusi viisakusavaldusi ütlesime, et tuleme kaugest Eestist ja tutvume Paraguai ja tema vaatamisväärsustega. Härra vastas pikema loenguga, millest 90% jäi nigela keeleoskuse tõttu arusaamatuks. Niipalju mõistsime, et tal on hea meel meid oma asutuses võõrustada, ent kahjuks peab hommikul juba poole viie paiku, meile hommikusööki pakkumata, lahkuma. Kui selgitasime, et me midagi sellist ei oota ja uurisime laagriplatsi kasutamine hinda, saime uue pika monoloogi osaliseks. Mõistsime vaid seda, et tasu meilt ei taheta, teenust pakutakse missioonitundest, et jesuiitide keskuste külastajatel oleks kus peatuda. Tänasime soojalt ja jätsime lahkudes pererahvale mõningad Eestimaised suveniirid meeldivalt veedetud õhtu eest.

Taas jõuan välja keeleoskuse vajalikkuse juurde. Saame igapäevaste asjade ajamisega suurepäraselt hakkama ja Merle suudab vajadusel küsida teejuhiseid, kuid hätta jääme inimestega elu-olu teemadel vesteldes. Kohtasime ühes ülalmainitud misjonikeskuses kohalikku peret, kelle umbes viieteistaastane poeg ise meie poole inglise keeles pöördus ja paiga ning ka kogu riigi ajaloost vestlema hakkas. Näha oli, et poiss koolis usinalt võõrkeelt studeeris ja väga seda praktiseerida tahtis. Paraguais on kaks ametlikku keelt- hispaania ja guaraani, ehk kohalike indiaani hõimude keel, kusjuures guaraani keelt valdab peaaegu kogu elanikkond. Lisaks leidub Chacos, riigi loodeosas, linnu kus saab suurepäraselt hakkama saksa keelega, kuna elanikkonna tuumiku moodustavad mennoniitidest ümberasujad Saksamaalt ja Lõuna-Venemaalt (volga-sakslased). Inglise keele oskajaid aga on vähe.

Riigi pealinn, Asuncion, Lõuna-Ameerika vanim linn, jättis vastuolulise mulje. Ilmselt viimase diktaatori võimu ajal on linnaruum ära rikutud ilmetute betoonkolossidega, mis on koloniaalajastu kenad ehitised kas asendanud või tahaplaanile tõrjunud. Käesoleva sajandi alguses ehitati uus parlamendihoone, mis iseenesest maitsekas ja kena, kuid kohe parlamendi kõrvalt algab trööstitu vineerist ja laineplekist hurtsikutest koosnev favela.

Ubrikute vahel ukerdavad sead ja kanad. Eks ole favela asunikudki riigi kodanike ja potentsiaalsete valijatena seadusandjate töökoha täieõiguslikud naabrid. Pentsik sümbioos väljendab riigis hetkel valitsevat demokraatiat, Stroessneri ajal poleks säärasel kontrastil tekkida lubatud. Olime auto teadmatusest favela piirile parkima jätnud. Kui küsisin meesterahvalt, kes parkimist korraldas, mis teenus maksab, sain vastuseks, et vastavalt südametunnistusele. Loovutasin 2000 guaranit = paarkümmend eurosenti. Paistis, et tasutud summa vastas ootustele ja valitud parkimiskohaga ei kaasnenud mingeid probleeme. Linnas ringi liikudes näis, et kohalikud rikkamad inimesed on siiski turvalisuse üle mures. Villasid ümbritsevatel aedadel hakkas silma okastraat ja rohkearvulised turvamehed olid raskelt relvastatud ja kuulivestides. Kui hiljem selle kohta ühelt eliidi hulka kuuluvalt rikkalt härrasmehelt pärisime, saime huvitava vastuse. Relvastatud turvameeste olemasolu näitavat kliendi staatust ühiskonnas, keegi polevat kunagi tema elu ega vara kallale kippunud ja üldse olevat nii Asuncion kui kogu riik turvalised. Eks igas riigis omad kombed ja harjumused.

Asuncionist lahkudes võtsime suuna loodesse, Boliivia piiri poole. Õhtu saabudes jõudsime piirkonda, kus maailma suurim Pantanali soo asendub Chaco kuivusega ja asusime laagrisse suvalise rantso värava kõrvale, mõnekümne meetri kaugusel peateest. Merle oli just lõpetanud veiseliha marineerimise, kui estancia väravast sõitis välja pickup. Küsisime, ega me kedagi siia laagrisse jäädes sega. Täisrelvis kohalikud vastasid, et neil pole midagi meie kohalviibimise vastu. Üle auto kasti ääre paistsid õngeridvad ja Merle päris, kas ta võib püütud kaladest pilti teha. Seda lubati lahkelt. Võtnud kaamera, astus Merle autole lähemale. Järsku läbis õhku karjatus ja ta otse hüppas auto juurest tagasi. Pisikeste kalakeste asemel oli kastis kolm äsja tapetud pooleteisemeetrist krokodilli. Auto tagaistmelt väljus kuuekümnendates aastates, mestiitsi verd heas vormis meesterahvas, kes Merle ehmatust nähes omaette muheles. Tegemist oli estancia omaniku, Gustavo Pedrozoga.

Härra Pedrozo inglise keele oskus oli Paraguai olusid arvestades suurepärane. Rääkisime kalapüügist, jahipidamisest ja reisimisest. Vestluse käigus tutvustasime end ning selgitasime, miks Paraguaisse sattusime. Jutuajamine lõppes kutsega ööbima umbes kilomeetri kaugusel asuva rantso peahoone juurde. Võtsime kutse meelsasti vastu.Rantsos näitas peremees oma valdusi, tegi ringi maitsekas, kuid küllaltki tagasihoidlikkus mõisahoones ja pakkus võimalust ööbida külalistemajas. Keeldusime viisakalt, eelistades oma ratastel kodu, kuid võtsime tänuga vastu kutse koos härraga õhtustada. Vahepeal oli personal läitnud suure grilli ja asetanud tulele erinevaid tükke veiselihast.

Oodates õhtusöögi valmimist, üritasime innukalt riigis valitseva elu-olu kohta infot koguda. Meie võõrustaja, erialalt insener, oli pärast Stroessneri kukutamist siirdunud poliitikasse ja olnud 16 aastat parlamendisaadik ning mingi aja ka minister riigi valitsuses. Nüüdseks on ta poliitikast loobunud ja tegeleb kahe estancia pidamise ja äriga. Tema valduste kogupindala on 15200 hektarit ning tapetud krokodillidki olid pärit oma valdustelt. Väidetavalt elavad lisaks kariloomadele ja krokodillidele rantso territooriumil ka puumad, jaaguarid, sipelgasiilid ning arvukad linnuliigid.

Meile tutvustati estancia eestöölist ja mõningaid teisi personali liikmeid. Saime teada, et rantso tööliste ja nende pereliikmete kõik kulud, väljaarvatud isiklik riietus, tasub tööandja. Töölised söövad sama, mida pererahvas, ehk liha kolm korda päevas, lisandiks peamiselt maniokk ning köögiviljad, saia tarbitakse suhteliselt vähe. Kuna töö kariloomadega on füüsilist laadi ja toimub vabas õhus, on inimesed terved ja heas vormis. Kõrvalepõikena mainin, et Paraguais üldiselt jääb silma tunduvalt vähem ülekaalulisi inimesi kui seda näeb Argentiinas ja Uruguays, kus saiarikka dieedi tõttu pea kolmandikul elanikkonnast näib kaalu hoidmisega probleeme olevat.

Estancia peamiseks toodanguks on veiseliha, mis põhiosas eksporditakse. Saime teada, et 35% riigist välja veetavast veiselihast müüakse Venemaale. Jutuks tuli siin valitsev mure Vene rubla ja kogu majanduse käekäigu pärast- ikkagi suur ekspordi sihtriik. Vahepeal oli liha küpseks saanud ja meid kutsuti lauda. Roog oli suurepärane. Söögi kõrval läks jutt jookidele. Küsisime Paraguai veinide kohta ja saime vastuse, et on Paraguai veine ja häid veine. Võõrustaja eelistus olid Argentiina päritolu punased veinid. Kohalikest jookidest pidas ta heaks pea kõiki toodetavaid õllesorte (ühineme härra Pedrozo arvamusega) ja  Cana't, Paraguai viskit, mis meil proovimata jäi.

Õhtu lõpuks uuriti meie lähemaid plaane. Kuuldes, et tee viib läbi Chaco Boliiviasse, päriti, kas oleme raskeks reisiks ka piisavalt varustatud ja valmis. Küsimusest sisuliselt aru saamata vastasime, et oleme küll. Alles pärast raske teekonna läbimist mõistsime küsija murelikkuse põhjuseid.

Chaco moodustab 61 protsenti riigi territooriumist, kuid seal elab vaid 2 protsenti elanikkonnast, peamiselt sisserändajad Saksamaalt ja Kanadast. Chaco on kurikuulus oma inimvaenuliku kuuma kliima ja kuiva ning karmi looduse tõttu. Seal on registreeritud Lõuna-Ameerika kõrgeimad temperatuurid. Kohalikud kutsuvad ala Roheliseks Põrguks, ameeriklased võrdlevad seda Surmaoruga.

Läbi territooriumi kulgeb Ruta 9 nimeline maantee. Tee kvaliteet halveneb võrdeliselt kaugusega riigi pealinnast. Valge aja 12 tunniga läbisime vaevalised 380 kilomeetrit, millest viimasele sajale kulus viis tundi. Vahepeal teavitas teeviit, et Ruta 9 asemel kulgeb edasi looduslik rada, ilmselt selleks, et vabastada tee omanik võimalikest kahjunõuetest.

Laagripaigaks valisime ühe kõrvaltee alguse laiema koha, mille vahetus läheduses asus pisike veesilm. Auto termomeeter näitas 40 kraadi varjus, päikese käes, mis vaatamata hilisele pärastlõunatunnile veel täiega lõõskas, oli 50 kraadi kindlasti.

Auto niiviisi paika saanud, et potentsiaalsed möödujad läbi pääseks, avastasime teelt värsked suure kaslase käpajäljed, mis meie väsinud hingi mitte rahulikumaks ei teinud. Mõlemal pool teed kasvas tihe võsa, millest gringo kogenematud silmad midagi eraldada ei suutnud. Igaks juhuks võtsime haardeulatusse kõik mõeldavad külmrelvad- pussnoa, kirve ja täismõõtu venitatud monopoodi, millega aastaid tagasi Borneo saarel rotte sai notitud ja asusime normaalseid laagriaskeldusi toimetama.

Küpsetasime õhtusöögiks eelmisel päeval marineeritud liha, mis külma õllega maitses hästi, võtsime jahutav dushi ja õhtu pimenedes kolisime telki. Kurnatud pikast päevast tuli esimene uni kiiresti. Kuskil kahe ajal öösel äratas meid mingisuguste lindude metsik kisa. Olin valmis nähtamatu vaenlasega kasvõi paljakäsi võitlusse astuma, kuid keda polnud ja ei tulnudki oli vaenlane. Hommikul olime mõlemad pooleldi magamata ööst uimased, kuid samas õnnelikud, et tegelikkuses ei olnud meid seganud keegi peale oma hirmude ja ka öösel mitte järgi andnud palavuse. Ülejäänud 150 kilomeetrit Ruta 9-t kuni piirini läks kahe ja poole tunniga, sest teeolud piiri lähedal olid suht lahedad.

Lõpetuseks mõne sõnaga üldiselt teeoludest Paraguais. Peateed, peale Ruta 9, olid kõik heas korras, kuid kõrvalteele keerates kulusid kohe ära reisieelsel Maasturikoolituse lühikursusel saadud nõuanded. Kõrvalteed on reeglina pealistamata pinnaserajad, mis vihmaperioodil muutuvad porimülgasteks. Neljarattavedu kulus marjaks ära, aeglusti kasutamine polnud ilmselt vajalik, kuigi seda aeg ajalt sisse lülitasin. Kinnijäämise ohtu kuskil väga ei adunud, kuid aastaid tagasi kokku kukkunud silla tõttu pidima tuldud teed tagasi küll sõitma.

Kokkuvõttes oli viibimine Paraguais põnev seiklus, mis pani elu põhiväärtuste üle järele mõtlema.