Iguazu joad

Esimene öö katusetelgis Uruguay jõe kohina ja laevade mürina saatel möödus rahulikult. Autole kleepsud külge pandud, matkavarustus käepäraselt ümber sätitud ning ringreis saabki lõpuks alata. Liiklus Aegentiina teedel on suhteliselt rahulik, asulates  kiirustada pole võimalik, tempot reguleerivad matsakad lamavad politseinikud.  

Suundume põhja poole, piki Uruguay ja Argentiina piirijõge. Pikk, sirge, küllaltki monotoonne tee kulgeb soiste niitude vahel. Maastikku ilmestavad hobuste ja veisekarjad. Osad loomad on lausa poolest kerest saadik vette roninud, eks nemadki püüa end 30 kraadises kuumuses kuidagi jahutada. Kohalike karjakasvatajate peamiseks liiklusvahendiks on hobune. Kauboid  on siin keskkonnas kui kalad vees. Puhkepeatuse ajal hirmutame tahtmatult lendu roheliste papagoide parved. Võtame sihiks El Palmari rahvuspargi, mis loodud Yatay palmide kaitseks. Kuni 19. sajandi alguseni tagasi katsid need, kuni 18 meetri kõrgused taimed, suurt osa Argentiinat ja Brasiiliat. Tänaseks on neist järgi vaid käputäis.

Palmisalud, mis pakkusid elupaika hulgalistele lindudele, olid muljetavaldavad, justkui muinasjutust. Me pole küll miskit linnuteadlased, ent metstuvid, mitmesugused kullilised, pääsukesed arvasime ikka ära tundvat.

Lisaks palmidele, on pargis arvukas kapibaarade asurkond, kes inimestest sugugi välja ei teinud ning rahumeelselt perekondlikku söömaaega pidasid. Pildistamiseks lasid nad meid  lausa paari meetri kaugusele. Andruse näpuka tõttu, neid pilte blogis jagada kahjuks ei saa, ent meie mälus on need igavesti naljakad, tumedakarvalised, väljavenitatud koonuga, sea mõõtu olevused, õnneks alles.

Ööbisime Uruguay jõe äärses kämpingus. Vaatamata suurele inimhulgale, olid puhkajad rahumeelsed ning keskööks olid kõik hääled vaibunud. Taustaks jäi vaid putukate sirin ja mingite suurte vöödiliste näriliste omavaheline haukumine.

Rahvuspargis oli mitmeid märgistatud matkateid. Meie valisime selvamatka. Vältimaks keskpäevast kuumust alustasime teekonda hommikul vara. Olime rajal ainsad matkasellid. Kitsal metsarajal tihedas taimestikus  saatis meid pidev lindude tiivaplagin.

Andrus rühkis ees, pühkides minu rõõmuks eest ämblikuvõrke. Ämblikke nii suuri kui väikseid jagus puude vahel ohtrasti.

Päikeselaikudes saatsid meid kämblasuurused helesinised liblikad. Nautisime loodust täiel rinnal. Taimestik oli päris tihe, ilma rajamärgistuseta, olnuks meiesugustel väga kerge ära eksida. Matka lõpetasime suplusega Uruguay jões, kus vesi mega soe ning rand liivane.

Kuivõrd meie teele järgmisel õhtul kämpingut ei sattunud, otsustasime ööbida bushis. Leidsime rahuliku nurga peateelt pisut eemale sõites. Pesu- ja joogivesi on meil varutud, toidukraam samuti. Pesta saame mobiilse dušši all, süüa teha priimusel või grillil. 

Marineerisime külapoest ostetud suurepärast loomaliha ja küpsetasime õhtueineks. Vahepeal käis üks kohalik gautšo meid endaga tipsutama kutsumas, keeldusime viisakalt, meie kämpimise osas tal   vastuväiteid polnud. Üks külakoer sättis end meie auto alla laagrisse, ilmselt aimates, et miskit võib suhu pudeneda. Kutsa oli viisakas ja kannatlik ning asus konte järama alles ööpimeduses.

Enne Iguazud üritasime teha kõrvalpõike Iberra märgala juurde. Suundusime kruusakattega kõrvalteele. Esimesed 50 km oli tee enamjaolt sõidetav, kohati küll roopas, ent läbitav. Märgalale lähenedes muutus tee üha vesisemaks.

Ühtäkki olime silmitsi üleujutatud teelõiguga, mille keskel üks sõiduauto kõhtupidi sees.

Juht oli abi juba kohale kutsunud ning meie teeneid ei vajanud. Samas saime teada, et edasine tee märgalani läheb aina hullemaks ning tõenäosus läbi saada minimaalne. Läksime kergema vastupanu teed ja pöörasime otsa ringi.

Ööbima jäime jugadest paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Uruguay paisjärveäärsesse kämpingusse.

Iguazu, tõlge guaraani keelest "Suured Veed", jugade arv sõltuvalt vee hulgast teda toitvates jõgedes, kõigub 150 - 270 vahel. Meie oleme siin suurvee ajal, mil veemass on aukartustäratavalt suur. Jugade kirjeldamiseks jääb sõnadest väheks, püüame seda piltidega kompenseerida. ÜLE MÕISTUSE VÕIMAS LOODUSE VAATEMÄNG!

Lisame mõned praktilised näpunäited. Jugasid saab vaadata nii Argentiina kui Brasiilia poolt. Olles loodusime Argentiina poolt üle vaadanud, arvasime, et Brasiilia ei suuda enam millegagi üllatada. Kuivõrd kavatsesime teekonda jätkata Paraguays, tundus pooleks päevaks Brasiiliasse põikamine piiriületus protseduuride tõttu liiga tülikas. Kohapeal selgus, et Brasiilia piiripunkt asub jugadest mõne kilomeetri kaugusel ning peale Argentiinast väljumise formaalsusi mingeid piiriprotseduure nende külastamiseks pole vaja läbida. Väga hästi korraldatud! Kui vähegi võimalik, soovitame Iguazud uudistada mõlemist riigist. Kui Argentiina pool saab neile läheneda nii jalgsi kui paadiga (paaadisõit saarele on piletihinna sees), siis Brasiilia pakub laiemat ja võimsamat vaadet väikeselt distantsilt, jõe teiselt kaldalt.