Uruguay 2

Ammendanud Montevideo, oli edaspidise marsruudi jaoks kaks valikut, kas siirduda pealinnast itta Atlandi ookeani rannikule, Uruguay Rivierale, või põhja poole sisemaale. Kuna on puhkuste kõrgaeg, rannik rahvast paksult täis ja hotellikohti saada raske, seadsime suuna Tacuarembosse, mis oma 50 000 elanikuga on üks Põhja-Uruguay suuremaid linnu. Tacuarembot turundatakse kui tangologend Carlos Gardeli sünnikohta. Samas pretendeerivad tähe sünnimaa kuulsusele veel ka argentiinlased ja prantslased, võta sa kinni kellel õigus. Sõit pealinnast kestab 5 tundi ja teekonna pikkus on ca 350 km.

Bussis tundus, nagu algaks teekond kohaliku linnuvaatluskeskuse poole. Mitmel inimesel oli õlal suuremõõtmeline paksust nahast vutlar, selline traditsiooniline taara võimsama binokli kaasavedamiseks. Peagi saime aru, et meie reisikaaslasteks polnud mitte noored ornitoloogid, vaid mate tee nautlejad- vutlarites peitus täielik varustus keelekaste valmistamiseks ja manustamiseks- pudelkõrvitsa viljast valmistatud topsik, mille äär on kaunistatud hõbedase metalliga, hõbedane kõrs sõelaga otsas (bombilla), läbi mille jooki suhu imetakse, korralik pooleteiseliitrine termos, millest vastavalt vajadusele teepurule kuuma (või külma) vett peale kallatakse. Tee manustamisega alustati kohe sõidu alguses ja lõpetati vahetult enne kohale jõudmist. Jook valmistatakse purustatud matepuu lehtedest ja väidetavalt on tal ergutav ja isu alandav toime.

Mõni sõna sõiduvahenditest. Bussid Uruguays on reeglina uued ja korralikud, üldiselt toimiva wi-fi ühenduse ja piisavalt laia istmevahega ka pikkadel sõitudel mugavalt tundmiseks. Bussipileti hind viietunniseks sõiduks on ca 20 EUR/nägu. Aeg maastikuvaateid ja muusikat nautides kulus nõiaväel.

Tacuarembost 5 kilomeetri kaugusel oodati meid eelnevalt broneeritud San Fructuosa Hotellis. Majutusasutus üllatas hubasuse ja personali teenindusvalmidusega, palavust aitasid leevendada mõnus basseinivesi ja külm kohalik õlu. Sattusime jutuhoogu umbes meievanuse härrasmehe Jorgega, kes nagu hiljem selgus oli hotelli omanik. Kohalikega vestlemine Uruguays pole lihtne, kuna meie hispaania keele oskus on nigel (minu sõnavara piirdub mõnede viisakus ja elukondlikult vajalike fraasidega, Merle on käinud paaril keelekursusel) ja nemad inglise keelt üldiselt ei mõista. Jorgega, Uruguay armee erukapteniga, kes oli teeninud ÜRO missioonidel erinevatel mandritel, leidsime kiiresti ühise keele ja leppisime kokku, et järgmisel hommikul liitume temaga, külastamaks umbes 100 kilomeetri kaugusel asuvat väikelinna San Gregorio de Polancot.

Autosõidu vältel saime ülevaate uruguailaste elust-olust ja viskasime omavahel nalja teineteise naabrite üle. Uruguailaste naljad puudutavad peamiselt argentiinlasi ja veidi vähem brasiillasi, meil venelasi/lätlasi/soomlasi, kuuevarbalisi esineb mitmel pool maailmas. Paistab, et uruguailased on üldiselt elu-oluga rahul, olemuselt patriootlikud ja leiavad positiivset ka selle valitsuse poliitikast, mida nad ise parasjagu valinud pole. Hetkel on Uruguays võimul vasakpoolsed, kelle tegevuses on aspekte, mis ettevõtjatele just rõõmu ei valmista.

San Gregorio on suure paisjärve kaldal asuv pisike linnake, siseturismi kuum sihtkoht, kus toimuvad suvel mitmed festivalid ja üritused, sisustamaks puhkajate aega ja meelitamaks kohale enam külalisi. Majade fassaade katavad värvikirevad maalingud ja elanikud ise nimetavad kodulinna vabaõhumuuseumiks.

Tagasi Tacuarembos, korraldas Jorge lühikese linnaekskursiooni. Kuulsaim hoone linnas on Gardeli isale kuulunud teater, mis tänaseks ajahambast puretuna veidi kurvalt oma parimaid päevi taga igatseb.

Taas omaette, nautisime kohalike poolt soositud restoranis suurepärast chivitot ja jalutasime läbi tugeva lõunamaise vihma tagasi hotelli. Põhja Uruguay on regioon, kus valitseb traditsiooniline gautsode elustiil ja peamiseks sissetulekuallikaks on karjakasvatus. Seoses Soome metsatööstuskontserni UPM poolt lähedusse, Uruguay jõe äärde rajatud tselluloosikombinaadiga, on osa põlistest karjamaadest eukalüptipuid täis istutatud, mis siinses kliimas kasvavad raieküpseteks paarikümne aasta jooksul. Puusalud sobivad maastikku suurepäraselt, annavad omanikele lisatulu, pesapaiku rohkearvulistele lindudele ja kariloomadele varju palavatel suvepäevadel.

Kuna olime külalisteks põlisel karjakasvatajate alal, ei saanud ära öelda Jorge ettepanekust võtta ette lühike tööots- ajada hobustel kari aedikusse. Vaatamata Merle kahtlustele, kas me asjaga toime tuleme, laabus kõik suurepäraselt ning ka ühe karja juurest plehku pannud isepäise pullvasika saime teisel katsel õigesse tarandikku aetud. Täname Jorged osutatud külalislahkuse ja tähelepanu eest.

Raske töö tehtud, vajasid väsinud luud-liikmed kosutust. Seadsime sammud (st.istusime bussi) Salto poole, riigi kuumaveeallikate piirkonda. Ekslesime mõned tunnid Uruguay jõe poolt osaliselt üleujutatud Salto linnas. Jõe teisel kaldal paikneb suur naaber ja konkurent jalgpallimaailmas- Argentiina. Saltot jäi meenutama pigistav näljatunne, kuna lõuna ajal avatud söögikoha leidmine oli problemaatiline. Nägime mitmeid valmistoitu kaasa võtmiseks pakkuvaid poekesi, kuid kohapeal manustamise võimalus oli vaid mõnes. Nälga me siiski ei jäänud.Nagu tavaliselt, piirdus meie külastus suplusasutusse mõne tunniga, kaua sa ikka suudad 40 kraadises vees vastu pidada. Kogemus Daymani termidest oli siiski meeldiv. Lisaks erineva sügavuse ja temperatuuriga basseinidele, olid pargis loodud võimalused mitmete spordialadega tegelemiseks, mänguala pere noorimatele ja piknikuplats kehakosutuse manustamiseks.Rääkides oma maast, ütlevad uruguailased, et nende riigis puudub must kuld ja muud kiiret teenistust võimaldavad maavarad. Rauamaaki, mida leidub, ei kaevandata, kuna muretsetakse karjääridega kaasnevate kahjulike keskkonnamõjude pärast. Kasutust leiavad peamiselt viljakas muld ja rikkalikud puhta põhjavee varud.

Järgmisel hommikul enne kuute istusime bussi, ja võtsime ette teekonna läbi Carmelo ja Tigre tagasi BA poole. BA-s kavatseme olla, kuni auto saabumiseni, ehk 20. jaanuarini.

Uruguay ja eriti uruguailased jätsid sümpaatse mulje. Õhustik tundub riigis lõunamaiselt kaootiline, kuid kõik toimib ja sealjuures veel minutilise täpsusega. Tundsime end riigis teretulnult,  hispaania keelt mitte rääkivaid turiste ei paista väljaspool Montevideot eriti olevat, kuna kaks suurt naaberriiki võtavad lõviosa külastajaid endale. Potentsiaali sektori arenguks on küllaga. Riik on väga turvaline. Küsimuse peale, kas hotellis on seifi, vaadatakse imestunult. Peaaegu iga söögikord on omaette gastronoomiline elamus. Samas hinnatase on praeguste valuutakursside juures märgatavalt kõrgem kui Argentiinas, võrreldav Eesti omaga.

Bussiaknast loodust jälgides oli väga kodune tunne, mäed puuduvad, kõikjal avarad põllud, vaid metsa on vähem kui Maarjamaal.