Uruguay 1

Nagu Argentina nii ka Uruguay  tervitab meid vihmasajuga. Sellest pole suurt lugu, sest vihm on siin soe ja vahelduseks päris värskendav. Sõitsime katamaraaniga  BA’st  50 km kaugusel asuvasse Uruguay linna, Colonia del Sacramentosse. Mõlemad maad on hispaaniakeelsed, kui ei teaks, siis ei saaks arugi, et oleme teise riiki jõudnud.

Colonia del Sacramento, UNESCO maailmapärandite hulka kuuluv linnake väärib oma nime. Olemuselt unine ja hinnatasemelt kallis, ent miljöö on tõeliselt armas. Konarlikul kiviparketil  parkivad uunikumautod, väikeste koloniaalajastust pärinevate majakeste ees loovad mõnusa  õhkkonna.

Linna ehteks on 1745 aastal rajatud linnaväravad  Porton de Campo ja varemete vahel paiknev majakas, mille vaateplatvormilt avaneb hea  vaade poolsaarele. Tipphooajal on hotellide hinnatase üles kruvitud ning kohti suurt valida pole. Võtsime toa hostelis (jagatud vannitoaga), milles üle ühe öö viibida poleks tahtnud.

Coloniast suundume bussiga Montevideosse. Ligi 3-tunnise bussisõidu kestel jääb silma hoolitsetud ja haritud, madalaid künkaid kattev põllumaa, peamiseks vaheks Lõuna-Eestiga põldude avarus ning nende  vahel kükitavad palmipuud.

Montevideos õnnestus leida kena hotell vanalinna läheduses. Kõrged puhtad toad väärikas 90-aastases majas abivalmis perenaisega, meelitasid meid peatuma mitmeks ööks.

Uruguay pealinna Montevideo kirjeldamiseks jääb sõnadest väheks. BA-ga võrreldes on ta rahvarikkam, lohakam ja kaootilisem. Siin võib leida samasuguseid  kolonaiaalajastu pärle nagu Havannas kõrvuti tänapäevaste jubedustega. Eriti sürr paistis Plaza Independencia, mille keskel kõrgus Uruguai kangelase, Artigase mausoleum.

Kummalise kompoti moodustasid vanast tsitadellist ainsana säilinud ja kergkruusast plokkidega toetatud väravad ning selle vastas linna kõrgeim 26-korruseline pompöösne hoone Palais Salvo.  Buenos Airese ja Montevideo kolossaalsetest parlamendihoonetest  on ilmselt mõõtu võtnud  Ceausescu oma  gigantse palee rajamisel  Bukarestis.

Tänavatel vurab suurel hulgal uhiuusi Hiina autosid, mille brändidest me pole kuulnudki. Muidu on autopark suhteliselt eakas ja kulunud. Sekka näeb pealinnas liikumas ka hobuseid, kellele turistide vedamise kõrval  praktilisemaid töid kolimisteenuse ja prahiveo osas leitakse.

Kui tänavaid ääristavad muhklikud ja auklikud kõnniteed, mida katab kaootiline prügikiht, siis linna pargid pakuvad tõelist silmailu. Sügavrohelised puud, hoolitsetud muru ja erinevad rajatised vaba aja veetmiseks pakuvad leevendust ja varju kuuma päikese eest ühtviisi nii vanadele kui noortele, printsile kui kerjusele.

Hea panoraami linnale saab Torre Antel’i (Teletorni) 26ndalt korruselt, kuhu soovijad tasuta uudistama lastakse. Ilusa ilma korral on linn kui peopeal ning Montevideole nime andnud 132m kõrgune küngas Cerro de Montevideo ka kenasti üle mere näha.

Külastasime ka hotellile kõige lähedamal asuvat liivaranda Playa Pocitost. Atlandi ookeani vesi oli küll värvilt pruun, ent puhas ja soe. Sportlikku pärastlõunat jätkasime Uruguay rahvusstaadionit uudistades, mille muuseumist leidsin isegi mina tuttavaid nägusid, Diego Forlani ja „inimsööja“ Luis Suareziga eesotsas. Oma hädise hispaaniakeele oskuse najal saime teada, et samal staadionil peeti esimesed maailmameistrivõistlused jalgpallis, mille finaalmängu võitis Uruguay 4:2 Argentiina vastu.  Uruguay oli maailmameistri võistluste korraldamise õigused välja teeninud oma võitudega 1924. ja 1928. aasta suveolümpiamängudel vastavalt Pariisis ja Amsterdamis.

Kuivõrd gautšod, ehk kohalikud kauboid, etendavad Uruguay ajaloos tähtsat osa, astusime sisse muuseumi, et nende elu ja kommetega lähemat tutvust teha. Kohapeal selgus, et saime kolm ühes elamuse. Esiteks paiknes muuseum  väga vinges majas Palacio Heber, mis loodud Prantsuse arhitekti  Alfred Massüe poolt 1896-1897 aastal, teiseks sai vaadata gautšode ekspositsiooni ning kolmandaks Urugay rahvuspanga rahamuuseumi väljapanekut.

Uruguayst kirjutades ei saa kuidagi vahele jätta toiduelamusi. Senini on kõik, mida oleme tellinud, alates empanadadest - väikesed pirukad erinevate täidistega; chivitodest – mõnus kooslus praetud lihast, singist, munast, kartuli- ja lehtsalatist, mida serveeritakse friikartulite või saiaga;  gramajost- kartuli,singi,muna,paprika ja juustu pajaroog; jäätistest ning lõpetades muidugi grillitud loomalihaga, olnud äärmiselt maitsev.  Hull lugu on selles, et portsud on lausa nii suured, et Andrusel väsisid lihatüki närimisest lõualuud ära. Ehkki me püüame lihalised komponendid saia asemel, mis siinkandis kombeks,  koos salatiga tellida, on road väga rammusad. Kaua sellisel toidul olla ei saa, muidu pole meil autot enam vajagi – kruvi endale rattad alla ja veere edasi.