Buenos Aires 2

Buenos Aireses toimub nii mõndagi. Juhuse tahtel sattusime siia 2015. aasta Dakar ralli alguseks. Kolmandal jaanuaril oli ürituse suur avamispidu koos orkestrite, presidendi, poodiumi, miniseelikutes tüdrukute ja kõige muu juurdekuuluvaga. Ei saanud meiegi teistmoodi, kui seadsime sammud Casa Rosada (maja, mille rõdult Eva ja Juan Peron oma kuulsa etteaste tegid) esisele Plaza de Mayole sündmusest osa saama. Rahvast oli kogunenud mehemoodi ja tümps kajas üle poole linna. Vaatamata suurele lõunamaise temperamendiga inimeste hulgale toimus kõik rahulikult ja organiseeritult. Lapsed leevendasid palavust purskkaevus pladistades, muu publik üritas varju leida suurte puude alt. Usinamad fännid vallutasid puud, postid ja muud kõrgemad rajatised, et oma iidoleid paremini näha ja pildistada.

Kõiki osalejaid tutvustati poodiumil ja üritus vältas kokku 6 tundi. Huvitav oli jälgida kuidas tänapäevased gladiaatorid rahvaga suhelda püüdsid. Järjekordset Argentiina esindajat tervitasid rahva juubeldused. Kuna osalejaid oli peaaegu 200, jäi meil ainsa eestlase, Mart Meeru poodiumilt läbisõit fikseerimata. Spordimaailma tähed showmeestena on suhteliselt avatud, nii peatas ka Carlos Sainz oma Peugeoti rajal otse meie nina all ja asus rahvaga suhtlema.  

Meie reisi seisukohalt oli julgustav näha osalejate hulgas arvukaid Toyotal, eriti Hiluxil sõitvaid tiime. 

Nagu tavaliselt suurlinnades, oleme ka Buenos Aireses ringi liikunud kondiaurul, tehes igapäevaselt 20-25 kilomeetri pikkusi jalutuskäike. Ühel sellistest rännakutest võtsime eesmärgiks ära käia sadamalähedases La Boca linnaosas. Vahetult enne La Bocasse jõudmist, peatas meid kaunis naispolitseinik ja soovitas perfektses inglise keeles enne edasi kulgemist fotokaamera kotti peita. Ilmselt oli manitsus asjakohane, kuna  linnaosa teises otsas, sadamaalal, hoiatasid kohalikud peatänavalt maha keeramise eest. Meil mingeid jamasid ei esinenud, peale kerge lõõbi aega surnuks löövate noortega, kes poolnaljatades marihuaanat müügiks pakkusid. La Boca suurimateks vaatamisväärtusteks on Argentiina kuulsaima, Boca Juniorsi jalgpallimeeskonna kodustaadion La Bombonera, millelt sai tuule tiibadesse näiteks Diego Maradona. Teine selle linnaosa turistide meelispaik on mõnusa atmosfääriga boheemlaste asuala Caminito, kus saab päikesevarjulistes kohvikutes nautida tango ja flamenkotantsijate temperamentseid esitusi koos klaasi jaheda Quilmesi õllega. Paika iseloomustavad ka oma loomingut tänaval müüvad kunstnikud ja kaootiline ning värviküllane ehitusstiil, kus materjalidena on esindatud nii kivi, puit kui laineplekk. 

Pühapäeva õhtul kell 9 saabus aeg  realiseerida jõuluvana poolt kingikotti sokutatud elamus- Argentiina tango lühikursus Lucia ja Gerry juhendamisel koos mitteformaalse Milonga külastamisega.

Lucia- temperamentne kohalik naine ja Gerry- Iirimaalt 7 aastat tagasi ümberkolinud härrasmees elatavad end  turistidele ja ka kohalikele Argentiina tango tõdede selgekstegemisega. Lisaks tangokoolitusele Buenos Aireses käivad nad õpetamas ka Euroopa tangokeskustes. Meeldivad inimesed. Lisaks meile olid tunnis üks paar Stokholmist ja üks paar Edinburghist. Rootslased veetsid mesinädalaid pulmareisil ja Shotlased viibisid pikemaajalisel Lõuna-Ameerika ja iseenda avastusretkel- kõik tundusid optimistlikud noored inimesed. Kursusel tutvustati mõningaid lihtsamaid liikumisi ja selgitati Milongal käitumise põhitõdesid. Kuna oleme varasemalt seltskonnatantsuga veidi tegelenud, ei tundunud asi sugugi hiina keelena. Samas on Argentiina ja klassikaline tango oma olemuselt väga erinevad ja klassikalise tango taust segas siinse versiooni palju loomulikuma ja rahulikuma kulgemisega kaasa minemist. Kuid polnud viga, saime hakkama.  Koolitus  läbi, siirdusime asja Milongale praktiseerima. Tango klubisse sisseastumine lõi pahviks- nagu oleks sattunud möödunud sajandi  viiekümnendatesse aastatesse- saali õhkkond ja seda kandvad inimesed olid justkui tollest ajast välja astunud. Ja siis see algas, lavale tuli 10 liikmeline orkester, mille tase ületas kõik ootused. Pillimehed mängisid kogu hingest pakkudes rahvale lisaks kuulamiselamusele ka silmarõõmu. Tantsupõrand täitus paaridega esimese loo jooksul ja kõik saalisolijad paistsid tõesti üritust nautivat. Isegi tegime mõned tantsud nii omavahel kui õpetajatega. Muidugi hoidsime suht kramplikult saali keskele, et oskajatele mitte jalgu jääda. Kokkuvõttes vägev elamus- tänan jõuluvana!

Ülalpool mainisin, et La Bocas, veidi kahtlase kuulsusega piirkondades liikudes läksid asjad vahejuhtumiteta. Kino sai hoopis linna keskel jalutades. Kahel korral, erinevatel päevadel, õnnistasid kohalikud linnud meid selliste laadungitega nagu oleks tulnud ämbrist. Seda linnusi...ta oli ikka mehemoodi. Peale esimest korda arvasime, et tegemist on mingisuguse petuskeemiga, mille käigus abistajad tahavad  rahakotte varastada- abi pakkujaid oli ümbruses mitmeid. Teisel korral, kui meid jälle sama-aroomilise ollusega puu alt läbi minnes üle valati, oli selge, et inimese käsi asjas mängus polnud, loodus ise ja ei midagi muud. Mõlemal päeval oli hea põhjus roojased ja higised riided puhtaks pesta. 

Täna hommikul sai selgeks, et meil läheb auto  kättesaamisega ca 2 nädalat kauem, kui esialgne graafik ette nägi. Me ei lase tujul väikese muudatuse tõttu langeda, võtame homme jalad selga ja siirdume üle lahe Uruguaisse, millega tutvumiseks peaks see aeg just sobiv olema. Väike positiivne õiendus meie eelmisele liha teemal kirjutatud postitusele. Eile lõunal selgus, et Buenos Aireses on võimalik saada ka väga hästi valmistatud loomaliha. Biifsteek maitses tõesti mõnus.