Buenos Aires 3

3-tunnine teekond katamaraaniga Uruguay väikelinnast Carmelo Argentina puhkusemekasse Tigre osutus üllatavalt meeldivaks. Tigre delta, kus kohtuvad Uruguay  ja Plato jõed, kujutab endast avarat, mere laiust vetevälja, mille värvus küll pruunikas, ent erinevalt Mekongist Aasias ei risusta olmepraht vooge. Vesialale iseloomulikult on kaldaäärsed majad ehitatud vaiadele. Elamuid ümbritsevad aiad, mis osaliselt praegu küll vee all, on hoolitsetud ja kaunid.

Kaldaäärseid majapidamisi oli igast hinnaklassist, tõsi küll, tooni andsid jõukamad. Siin seal võis näha vanu madalikele aetud laevavrakke, mis justkui taotluslikult vedelema on jäetud.

Vesiseid harrastusi nautivatele inimestele on see paik justkui Meka. Mida lähemale Tigrele, seda rahvarohkemaks, tihedamaks asustus muutus. Puhkusemeeleolu oli haaranud kogu piirkonna. Meile, maismaarottidele paarist tunnist vee peal piisas, lahkusime Tigre rahvamassist pealinna.

BA City, vaatamata oma 3-miljonilise elanikkonnale, pole sugugi närviline metropol, vähemalt mitte puhkuseperioodil. Äärelinna asumid oleme käimismarsruutidest välja jätnud, põgusa ülevaate neist saime rongiga Tigrest BA keskusesse sõites. Kohalikud rongide kohta eriti kiitvaid sõnu ei puista, ent see liin, mida meie kasutasime oli küll korras, uute, sinivalgetes rahvusvärvides puhaste rongidega. Metropolile omaselt on suur osa liiklusest maa alla viidud. Aastaid paistab metrool turjal olevat üksjagu, ent asi toimib.

Arhitektuuriliselt on BA üks paras segapundar. Vabatahtliku porteñost giidi sõnul, kelle juhendamisel tegime kolmetunnise linnaekskursiooni, said 19. sajandi lõpus poliitilistel põhjustel praktiliselt kõik koloniaalajastu majad maha lammutatud. Linna õitseajaks peetakse 1890-1930 aastaid, mil raha voolas ning jõukad pered vastavalt oma maitsele ja kukrule gigantseid losse püstitasid. Mingit ühtset linna planeerimist ja reeglistikku  ei eksisteerinud siis ega ilmselt pole ka praegu.

Linna üheks uhkuseks peetakse  9. juuli avenüüd, mis oma 140 meetriga, kuulub maailma laiemate tänavate hulka. Valgusfoori tsükkel on nii seatud, et ühe rohelise tule jooksul suudab tee ületada vaid kogenud sprinter. Avenüül on kummaski suunas 9 auto- ja 2 bussirida. Päris hirmuäratav vaatepilt, kui sõidukitevool rohelise süttides liikuma hakkab. Samas pakuvad laiad eraldusribad jalakäijatele piisavalt kaitset. Linna iseloomustab ühesuunalise liiklusega tänavate võrgustik, mis teeb kulgemise autodele sujuvamaks ja jalakäijatele turvalisemaks.

BA-s asub ka üks maailma suurimaid teatrihooneid – „Teatro Colon“, balleti-, ooperi- ja kontserdimaja, mida ehitati ligi 20 aastat ning mis avati pidulikult 1908. Ehkki jaanuarikuus etendusi ega kontserte ei toimu, pääses teatrisse giidi saatel uudistama. Kui maja välisfassaad on suhteliselt tagasihoidlik, siis interjöör võtab pahviks.

Siseviimistluses on kasutatud eri sorte marmorit, tammepuitu, pronksi, kulda.  Osad põrandad on laotud imepisikesest glasuurmosaiigist, sisaldades mitut miljonit tükikest. 30-meetri kõrgusel ooperisaali lae all troonib 1500 kg kaaluv tuhandeid valgusallikaid sisaldav hiiglaslik lühter. Lühtrit ümbritseb  kitsas galerii, kus  kuni 15 muusikut saavad erinevaid taevasi heliefekte tekitada.

Giidi väitel mahutab võimas ooperisaal  2800 inimest, neist parteris 600 ja 7-l rõdul  ülejäänud. Viimasel rõdul, kus väidetavalt parim kuuldavus, on 300 seisukohta. Coloni teater kuulub oma akustika poolest maailma tippude hulka.  Teatri sisekujundus on ebamaiselt külluslik ning viib su juba ehitisse sisenemisel muinasjutumaailma.

Andruse 50. juubelit tähistasime Buenos Aireses. Facebooki kutseid üles ei riputanud, seega pidi Andrus vaid minu seltskonnaga leppima. Oleme siinpool lompi enda jaoks avastanud Peruu köögi, mistõttu valisime sünnipäeva pidamiseks Peruu restorani. Mereandide chivito Pisco Souriga maitses suurepäraselt.

Õhtu lõpetuseks premeerisime end hõrgutava Argentina jäätisega,  lemmikut saime valida enam kui 20 sordi seast. Argentina on jäätisemaa tiitli auga välja teeninud.

Andruse poolt suured tänud kõigile pereliikmetele, sõpradele ja töökaaslastele, kes teda sel päeval meeles pidasid. Tänud  tantsuseltskonnale Laguunist, kelle vahva Pasodoble sünnipäevalapse suunurgad ülesse kiskus!

Argentiinlaste rahvusangelane on kindral José Martin, Lõuna-Ameerika vabadusvõitluse üks peamisi liidreid, kelle kohta vaid positiivseid sõnu kohalike seas kuuleb. Naistest on kahtlemata kuulsaim Eva Peron, naiste, laste ja väetite eest eeskõneleja. Külastasime Evita Muuseumi, mis asetseb kaunis 1923. aastal ehitatud kunagises hotellihoones Palermo linnaosas.

Eva Peroni algatusel rajati sinna 1948. aastal institutsioon vaeste naiste abistamiseks. Tänaseks on hoones Eva Peroni elukäiku kajastav muuseum, kus selgus šokeeriv fakt, et sõjaväe hunta aegu rüvetati tema balsameeritud surnukeha. Nüüdseks on ta oma viimase rahupaiga leidnud Recoleta kalmistul.

Oleme BA-sse pidama jäänud kauemaks kui algselt planeerisime. Õnneks jagub linnal piisavalt erinevaid tahke ja huvitavat vaatamist.

Omapärane nähtus on linnaliinide bussijaam. Terminaliks on seda paika raske nimetada, tegemist on suure platsiga, mille ääres hulk poste, mõned numbritega, mõned ilma, üldine infotahvel puudub sootuks. Asi näis siiski toimivat, busse vuras välja ühtlase joana, inimesed seisid kannatlikult peatustes sabades, justkui teades, kuhu ja millega nad sõita soovivad. Turistina on asi keerulisem. Tegime platsile mitu tiiru peale ja pöördusime erinevate inimeste poole, et aru saada, kust meile sobiv marsruut algab. Õnneks jagus meil piisavalt aega see sasipundar lahti harutada. Homme tuleme siia tagasi, et alustada teekonda Zaratesse. Ehk õnnestub lõpuks auto kätte saada?

Mitte ei saa aru, mis teema meil tiivulistega siin linnas on.  Kord sajab linnus..ta pähe, täna pudenes taevast surnud linnuke otse me jalgade ette...