Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

USA3

USA3- Cities and Nature

September 29th, 2015, Andrus Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Las Vegas jääb reisi marsruudile korduvalt. Nevadas asuvat mängupõrgute linna kaeme mitme kandi pealt. Esimesel päeval keerutame ringi räiget kitshi täis kesklinnas, vaatame üle kahtlase kuulsusega downtowni ja teeme paaritunnise külastuse sellesse linna suurepäraselt sobivasse Maffia muuseumi (Mob Museum).



Muuseumi väljapanek on ülipõhjalik, esitledes eksponaate möödunud sajandi algusest kuni tänapäevani. Välja on pandud kuulsatele mafioosodele kuulunud esemeid, relvi, nende argielu ja tabamist või tapmist kirjeldavaid materjale. Erinevates saalides jooksvad videod kirjeldavad kuritegelike organisatsioonide tekkimist, nende tungimist riigi ja jõustruktuuridesse. Palju on esil kirjalikku materjali, mille täis mahus läbilugemine käib üle jõu. Kogenud mafioosode küpsema ea väljaütlemistest selgub taaskord, et raha üksi inimest õnnelikuks ei tee ja hingerahu on tähtsam, kui mistahes kullakoormad. Kuritegelikust ringist välja astumine on tunduvalt keerulisem kui kahtlase karjääri alustamine, tihti võimatugi.



Suurepäraselt on kirjeldatud maffia ja riiklike struktuuride läbipõimumise protsessi ning näidatud, kuidas organiseeritud kuritegevuse olemasolu ja selle mõju igapäevaelule  läbi raskuste tavaameeriklase teadvusesse jõuab. Väljapaneku lõpuks saab eri viisil veristatud laipade vaatamisest villand ja ekspositsiooni viimase osa läbime diagonaalis.


Linnast ja verd tarretama panevatest piltidest küllastatuna sõidame mõnekümne miili kaugusel asuvat Hooveri tammi kaema.



Ehitis on vägev nii mastaapsuse kui väljanägemise poolest. Mineva sajandi kolmekümnendate sügava majanduskriisi tõttu odavaks muutunud tööjõu toel rajati USAs riigi ettevõtmisel ja rahastamisel mitmeid mastaapseid taristuobjekte. Üks neist on Hooveri tamm koos hüdroelektrijaamaga, mis muuhulgas varustab lähedal asuvat mängupõrgut mõistliku hinnaga energiaga.



Teisel päeval külastame mitmeid kuulsaid kasiinosid. Mänguautomaatide taga aega veetvate inimeste tülpinud näod meis mängusoovi ei tekita. Piirdume lõunasöögiga Treasure Islandi pizzeerias. Pizza saabumisel asume näljastena kohe pannilt lõhnavaid lõike taldrikule tõstma. Meie tegevuse katkestab ähmis ettekandja, kes tellimused sassi oli ajanud, toodud toidu vabanduste saatel tagasi krabab ja kööki toimetab. Mõne minuti pärast on pizza tagaruumis taas serveerimiskorda seatud ning ettekandja viib roa ühte naaberlauda näoga nagu poleks midagi juhtunud. Peagi saame ka meie oma, ekslikult serveeritust õnneks rikkalikuma pizza kätte ja vahetame ettekandjaga mõned vandeseltslaslikud naljad.


Treasure Islandi teatrisaalis vaatame Cirque de Soleili poolt etendatud Mystere nimelist showprogrammi, millega meie pere mehed tervitavad Merlet tema ümmargusel sünnipäeval. Hoogne ja heal tasemel show on vahva. Etendus vaadatud, kohtume linnas sõprade Tiiu, Gunnari ja Joosepiga, kes Ühendriike väisavad ja kellega koos järgmisel päeval Grand Canyonisse Merle sünnipäeva tähistama sõidame. Lisaks rõõmsale taaskohtumisele on mõnus üle pika aja sõpradega eesti keeles vestelda ja koduseid uudiseid kuulata. Kohtumiskohast jalutame läbi neoontuledes helkleva ja rahvarohke linna mõne kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli.



„Mängupõrgute pealinnas“ on põnev kord elus ära käia, kuid siia tagasipöördumiseks on raske motivatsiooni leida. Las Vegasesse satume taas viis päeva hiljem, kuid seekord on tegemist samanimelise väikelinnaga New Mexico osariigis. See Vegas oma autentsuses meeldib meile enam, kui tema kuulus suur nimekaim Nevadas.


Grand Canyon on igati nime väärt. Matkame kanjoni äärel mitmeid kilomeetreid, sõidame pendelbussiga ja vaatame looduse meistriteost teise vaatenurga alt. Võtab sõnatuks ja hiljem mõtteid kogununa muljeid vahetades tõdeme kõik viiekesi (ei tea mitmendat korda reisi jooksul), et loodus on osavaim kunstnik siin ilmas. Õhtu lõpetame meeleoluka sünnipäevaõhtusöögiga Williamsi linna pisikeses õdusas restoranis. Täname kõiki, kes Merlet tähtpäeval meeles pidasid.




Sõpradega, kelle reis on väga pingeline ja ajagraafik tunni täpsusega paika pandud, jätame pisar kurgus hüvasti ning liigume ida poole piki ajaloolist Route 66, niipalju kui maanteest tänaseks järelolev osa võimaldab.



Petrified Forest National Park jääb meelde muljetavaldavates värvides maastiku poolest. Siinne kivistunud puit on vahvalt värviline ja puidu süi kohati lausa piimjalt kumav ja merevaigule sarnaselt läbipaistev.




New Mexico osariigi pealinn Santa Fe üllatab väljapeetud arhitektuuri ja rahuliku atmosfääriga. Oleks nagu mõnda Mehhiko väikelinna sattunud, kus heakord pärit Baierimaalt. Jalutame linnatänavatel ning astume sisse kohalike indiaanlaste poolt valmistatud käsitööd pakkuvatesse poekestesse. Uus lemmik Ühendriikide seni nähtud linnade seas. Salt Lake Cityga on Santa Fed erinevate mastaapide tõttu raske võrrelda, kuid jooksvas edetabelis kaotab Utah'i pealinn esikoha.




Oklahoma Citysse saabume huvitaval päeval. Kestab Osariigi aastalaat, mida ka külastame. Laat iseenesest on sarnane Paunvere Väljanäitusega, kus peetakse Nunnu konkursse (suurim kõrvits, ilusaim kapsapea, parim moos jne.). Lisaks müüakse laadanänni, erinevaid suupisteid aga ka autosid, traktoreid, jacuzzisid ning valmis maju ja kõrvalhooneid. Meie tähelepanu köidab laadaareenil ja selle kõrval kulgev Oklahoma ajalugu käsitlev palagan koos sherifiriides klounide, kantrilauljate, hobustel peadpööritavaid trikke tegevate noorikute ning köit keerutavate kauboidega mitmest põlvkonnast. Huvitav vaadata, mis kohalikku publikut kaasa haarab ja südamest naerma paneb. Show kestab 45 minutit ja esitatud numbrid on erineva tasemega, ent kõik südamlikult ja hingega esitatud. Meile meeldivad enim hoogsad ratsaetteasted.





Oklahoma Citys külastame veel administratiivset keskust, kus mõned aastakümned tagasi kaks hulluks läinud kodanikku suurema hulga dünamiidiga palju süütuid inimesi teise ilma saatis ning hiiglaslikust hoonest varemed järele jäid. Tänaseks on kõik taas puhas, korras ja klanitud. Otse Osariigi Kongressihoone ees on kaks töötavat naftapuurauku, justnagu näitamaks, et tänapäeva Oklahoma pole vaid karjakasvatuse meka vaid teenib tulu ka muudest allikatest.



Nii New Mexicos kui Oklahomas peatume põhiliselt osariikidele kuuluvates loodusparkides, kus tingimused kämpimiseks suurepärased ja mis asuvad eranditult vaiksetes, looduslikult kaunites kohtades. Kui Californias küsiti sellise lõbu eest meeletud 45 dollarit öö eest, siis siin on hind 10-12 USD/öö, mis igati mõistlik.


Texase põhjaosas asuvas Dallases otsime juba kaugelt 80. aastate kultusseriaali avatiitrites defileerivat peegelklaasist linnapilti. See on täiesti olemas, ainult et tänapäeval on pilvelõhkujaid tublisti juurde tulnud.



Dallasesse sissesõit üllatab aukudega teekattes, mida siin riigis varem kuskil kohanud pole. Samas käib kogu linnas väga hoogne uute paljutasandiliste ristmike (märkame kuni viietasandilisi) rajamine. Ju siis on varem olemasolnud teede korrashoid veidi unarusse jäänud. Otsime ülesse 1963. aasta novembris John Kennedyle saatuslikuks saanud tänavanurga. Paik, kus kuul toonast presidenti autos tabas on asfaldil tähistatud ristiga ning hoones, mille eelviimase korruse nurgaaknast tapvad kuulid teele läkitati tegutseb praegu muuseum. Umbes saja meetri kauguselt snaiperpüssiga lahtises suhteliselt aeglaselt liikuvas autos inimese tabamine ei ole kogenud laskurile mingi kunsttükk. Küsimus on selles, kust ja kuidas sai ilmselt lasud teinud hr. Oswald informatsiooni korteezi liikumisteekonna kohta ja kes selle atendaadi tegelikult kavandas. Ilmselt jääb see mõistatuseks igavaseks nagu ka Roswelli ufokatastroof, mille väidetavast toimumiskohast New Mexicos lähedalt mööda sõidame.


Mõrvakohast veidi eemal asub juhtunust shokeeritud Texase kodanike annetuste toel püstitatud JFK sümbolistlik mälestusmärk.



Dallasest vaid kolmekümne miili kaugusel asub sarnase elanike arvuga teine palju vähem tuntud Texase suurlinn Fort Worth. Kokku moodustavad linnad ca 6 miljonilise elanike arvuga konglomeraadi, mida kohalikud kutsuvad Metroplexiks. Veel eelmise sajandi alguses oli Fort Worth tähtsaks vahepunktiks karjaajajatele, kes kümneid miljoneid veiseid Läänerannikult Idarannikule ajasid. Selle raske ja ohtliku tegevuse põhjus oli lihtne- elusveise hind harvalt asustatud Läänes oli kolm korda madalam kui inimestest pulbitsevas Idas. Tänane Fort Worth on pilvelõhkujaid täis asfaltkõrb, kus kauboid on asendatud trenditeadlike ametnikega ning lehmade asemel patseerivad heal juhul tõukoerad.




Ühes Texase osariigi looduspargis ööbima asudes annavad naabrid teada ees ootavast suursündmusest, mida siinkandis juba 30 aastat pole esinenud. Nimelt satuvad kokku Maale lähedalolev, ehk eriti suur Täiskuu ja samaegselt toimuv täielik kuuvarjutus. Öö on selge ja huvitava loodusnähtuse jälgimine linnatuledest eemal asuvas pargis elamusterohke.




Share the post:


Comments

Mall September 29th, 2015

ROUTE 66 tuletab igastahes midagi meelde :).
Nii kahju, et meil Eestis oli pilves ja kuuvarjutust ei näinud.
Kas mitte üks Bondi - film ei olnud tammi peal tehtud ja võib olla ka rohkem, kus James muidugi üliosavalt toimetab. Ma täpselt ei mäleta aga näiteksmööda betoonseina üles ronib...
Tervitan juubilari Merlet!

Merle October 1st, 2015

Tänan, Mall!

Add a comment