Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

USA 4

USA 4- facing power of nature in Southern States in USA

October 9th, 2015, Merle Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Texase, nii territooriumilt kui rahvaarvult Ühendriikide suuruselt teise osariigi, mastaabid on üüratud. Pealinn Austin, mis elanike arvult kordi väiksem kui Houston või Dallas, võib uhkustada suurima osariigi Kapitooliumihoonega kogu maal. Võimas punakast graniidist ehitis paistab silma juba pika maa tagant. Esmaspäeva hommikul on südalinn üllatavalt vaikne, turistid pole veel ärganud ning linnakodanikud ilmselt tööpostil. Linna iseloomustavad laiad avenüüd, kus eelmise sajandi algusest pärinevate madalamate hoonete vahele on pikitud hulgaliselt pilvelõhkujaid.




Austini läheduses paiknev Gruene linn pakatab ajaloolisest hõngust. Armas madalhoonestusega aedlinn, kus peamiste ehitusmaterjalidena kasutatud puitu ja tsingitud laineplekki  on kui vabaõhumuuseum. Meid paelub enim üsna tagasihoidliku välimusega puidust laudise ja plekk-katusega hoone (Gruene Hall), mis pidavat olema Texase vanim, katkematult tegutsev tantsusaal. Ehitis rajati 1878. aastal, et anda piirkonna puuvillaistanduses töötavatele inimestele võimalus ühiseks ajaveetmiseks. Tänaseks on Gruene tantsusaal üks Texase turismimagnetitest ning avatud soovijaile kõigil nädalapäevadel hommikust õhtuni. Keskpäevale vaatamata kasutame võimalust iidses tantsukohas jalga keerutada. Saali laudpõrand on küll ajahambast puretud ning pisut konarlik, ent tenniskingadega täiesti tantsitav. Omaalgatuslik tantsutund läheb täie ette.




Texase suurimast linnast, 2 miljonilise elanikkonnaga Houstonist, sõidame läbi, et külastada linna servas paiknevat Johnsoni nimelist NASA kosmosekeskust. Minu kujutlustes on tegemist kõrgtehnoloogiast pakatava paigaga. Paraku puudub külastuskeskuses tahe tehnoloogiat laialdaselt rakendada. Üpris soolase hinnaga pääse sisaldab muu hulgas pooleteisttunnist nn. trammituuri, mis viib külastajaid NASA lennujuhtimis-, õppe- ja treenimiskeskustesse. Tramm, kuhu mahub ca. 80 inimest, väljub iga neljakümne minuti tagant. Tuurile pääsemiseks tuleb seista elavas järjekorras, mingit elektroonilist registreerimist ega järjekorranumbrite väljastamist ei eksisteeri. Teisisõnu, selle asemel, et vaadata teisi muuseumi väljapanekuid, on külastajad sunnitud aega surnuks lööma sabas seistes.


Kosmosekeskus rajati kuuekümnendate aastate algusel Houstoni lähedal paiknevatele karjamaadele. Täna meenutavad ajalugu suuresarvelised veised, kes teaduskeskuse pargis isukalt rohtu närivad.



Trammituur ise on päris põnev. Näeme juhtimiskeskust, kust 1965. aastast alates juhiti ameeriklaste lende kosmosesse, sh. kõiki Apollo  missioone. Kettaga telefonid ning arvutite puudumine komandopunktist panevad muigama ning imestama, kuis oli see võimalik.



Kanderakett Saturn 5, mis astronaudid kuule viis, on üüratu. Mis ajendab inimesi hiiglasliku mitmeastmelise püssirohutünni otsa istuma, et seeläbi Kuule lennutatud saada (teadmata, kas sealt ka reaalselt tagasiteed on) jääb mulle mõistatuseks.



Põnev on vaadata praegu maailmaruumi avarustes triiviva Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) originaalsuuruses koopiat, mille abil missiooniks valmistuvaid astronaute välja õpetatakse.



Peale trammituuri tutvume lähemalt astronautide skafandrite ning kosmoselaevadega, mis inimesi orbiidile  lennutanud on. Neid askeetlikke, tillukesi, algselt üthe, hiljem 2-3 inimest mahutavaid, koonuse kujulisi selgete kuumuskahjustustega maandumismoodule vaadates, on raske uskuda, et keegi sinna vabatahtlikult läheks. Mina igatahes eelistan maiseid seiklusi.



Teekonnal Texase osariigist Louisianasse näeme arvukalt rannikule rajatud hiiglaslikke nafta töötlemise tehaseid. Mehhiko lahe äärset märgala, soid, jõgesid ja järvesid ületavad mitmekümnekilomeetrised viaduktid on muljetavaldavad. Soisele alale iseloomulikult tüütavad kämpingus sääskedeparved. Meeldivat vaheldust pakuvad uudistama tulevad  jänesed, karvatud armadillid ja pesukarud.


Louisanas võtame ette paar lühikest matka Barataria looduskaitsealal (Jean Lafitte National Historical Park and Preserve). Matkarada märgala külastamiseks kulgeb piki laudteed. Imetleme hispaania samblaga kaetud nn. habemega puid, pikakoivalisi ämblikke, kauneid valgeõielisi soolilli erkrohelisel taustal ning anname teed matkarada ületavale noorele alligaatorile.




Ühe alligaatoripere häälekat tegutsemist saame sillalt päris pikalt vaadata ja kuulata. Puunotti meenutav pereema liigub arvukaid pisikesi kantseldades sootaimede vahel üllatavalt osavalt ja vilkalt.




Teine matkarada viib läbi kääbuspalmide metsa, mille peamisteks elanikeks erinevad roomajad. Need tegelased jäid seekord nägemata, kuid mets ise oli vahva. Arvukad palmid mändide vahel on sama kummaline vaatepilt  kui riisipõld kõrbes.



Mississippi jõe kaldal paikneva kauni New Orleansi asutasid 1718. aastal prantslased. Tema elanikkonna rahvuslik ja rassiline koostis on olnud kirju läbi kogu ajaloo. Esmased Euroopa taustaga sisserändajad  tulid Prantsusmaalt, Kanadast ja Saksamaalt, tuues kaasa tuhandeid orje. Linna algne Prantsuse kvartal (French Quarter) hävis 18. sajandi tulekahjudes.  Linnaosa ehitasid taas üles sel hetkel siin peremehetsenud hispaanlased. Viimane suurim katastroof, 2005.aasta orkaan Katrina, ujutas üle 80% linnast ning hävitas 1800 inimese kodud. Täna, kümme aastat peale katastroofi, elab linn taas oma tavapärases rütmis ning purustusjäljed on külastajale märgatavad vaid siis kui oskad neid otsida.





Läheme linnaga tutvuma pealelõunal. Esmalt tervitab meid Louis Armstrongi park, kus peategelaseks (jazz)muusika. Park oli vanasti ainsaks kohaks, kus orjadel lubati koguneda ning oma aafrika päritolu muusikat harrastada.  Mississippi  jõe kai ääres seisvalt  vanalt aurulaevalt kõlab samuti mõnus muusika, hea peibutus turistide meelitamiseks. Jõe vahetus naabruses asub kaunis hispaanlaste valitsusaja pärand Plaza de Armas. Platsi ees on end sisse seadnud mitmed tänavamuusikud.



Õhtu kulgedes kostub muusikat enamikest söögikohtadest ja baaridest. Armsaid koloniaalstiilis maju ehivad avatud rõdud, mis ääristatud põnevate rauast piiretega.  Rõdudel paiknevad kohvikud täituvad kiiresti. Päike loojub ja melu muudkui kasvab. Varemkülastatud turismimagneti Las Vegasega võrreldes on siinne atmosfäär vahetum ja ehedam.




Hommikul, Prantsuse kvartalist taaskord läbi sõites, poleks pidu nagu olnudki. Ajaloohõngune Prantsuse linnaosa läheb sujuvalt üle kõrghoonestusega ärikvartaliks. Põikame sisse ka Garden Citysse, kus võimsate tammepuude varjus paiknevad valdavalt jõukate linnaelanike suured villad. See linnaosa rajati juba pärast äritehingut, mille tulemusena USA Louisiana provintsi  Hispaania Impeeriumilt ära ostis.



Floridas sõidame läbi vaid osariigi põhjaosast. Miski ei meenuta siin kuulsat Miami Beachi ega Everglade’i alligaatoriterikast sooala. Oravaterohke männimets, karjamaad ja siin seal asuvad üksikud hajakülad meenutavad kodust Eestit  palju enam kui oodata oskasime.


Georgia osariigis tutvume esmalt Wormslow istandusega, mis asub Lootuse saarel (Isle of Hope). 1773. aastal maabusid Savannah lähistel 39 kolonistide perekonda Inglismaalt, nende seas Londonist pärit puussepp Noble Jones, koos naise ja kahe lapsega. See oli ainus pere, kes võõra maaga kohanes ja ellu jäi.  Noble Jones’i asutatud istandus on tänaseni katkematult sama pere omandis.  Mees oli lahtise pea ja osavate kätega, mihkel mitmetele ametitele. Istanduses tegeleti karjakasvatusega, viljeldi riisi, kõrvitsaid, kartuleid, apelsine, virsikuid, puuvilla ning isegi mooruspuid siidi tootmiseks. Farmi algsetest hoonetest on vähe säilinud, suurimat tähelepanu väärib tammeallee (live oak), mille oksadelt allarippuv sammal (spanish moss), puudele nõidusliku ilme annab. Sammalt kasutati omal ajal madratsite täitematerjalina, kuni avastati, et pehmes materjalis elavad verd imevad sitikad. Wormslow esmased elamud ehitati kohapeal rikkalikult leiduvatest lubjast, austrikarpidest, liivast ja veest koosnevast ehitussegust.  Väidetavalt oli see niisketes ja soojades ilmaoludes puidust vastupidavam.




Savannah vanalinn on kaunis ja väärikas.  Paarikorruselised koloniaalstiilis  puidust ehitatud villad meenutavad stseene kuulsast filmist „Tuulest Viidud“. Aurulaev jõel ja vilgas kaldapromenaad on ajaloolise linna lahutamatuks osaks.



Järgmisena kavatseme külastada Lõuna Carolinas asuvat Charlestoni linna, kust on pärit meilgi tuntud kelmikas tants ja mille sadama pommitamisega sai aastal 1861 alguse USA kodusõda.



Alanud tiheda vihmasaju tõttu lükkame linnakülastuse järgmiseks päevaks ning suundume ööbima Edisto saare looduspargi kämpingusse. Taevas on hall, vihma kallab, tee saarele kulgeb läbi avara märgala. Mitmeid sildu ületades ja teeperveni ulatuvaid vetevälju jälgides arutleme, kas tee järgmisel päeval pärast nii hoogsat sadu ka läbitav on. Kämpingus selgub, et  olukord siin on tunduvalt tõsisem kui karta oskasime- Atlandi ookeani äärne telkimisplats on tulvavete tõttu suletud. Kaldast mõne kilomeetri kaugusel asuv, tammemetsa alune plats siiski õnneks avatud. Saame enda kasutusse suhteliselt kuiva telkimiskoha. Märja jalgealuse pärast me eriti ei muretse, katusetelk tagab kuiva küljealuse. Mõneks ajaks suur sadu lakkab ning laseb meil õhtusöögi rahulikult ära pidada. Päikese loojudes saab vihm uue hoo sisse ning ajab meid varakult telki.




Hommikul netist uudiseid lugedes saame teada, et viibime alal, mille president Obama on ametlikult kuulutanud katastroofipiirkonnaks. Edisto saarel, polnud olukord õnneks nii hull kui vaid 30 miili kaugusel asuvas Charlestonis. Linna räsib suurim üleujutus mida siinkandis kunagi mäletatakse. Kuivõrd paljud Charlestoni tänavad on blokeeritud, linna keskus üleujutatud ja kohalikel elanikel muresid niigi kuhjaga, peame targemaks linna mitte uudishimutsema minna. Edisto saarel oli blokeeritud vaid rannaala ning eelmisel päeval meid siia toonud teed olid ka hommikul  probleemideta läbitavad.



 


 


Share the post:


Comments

Kätlin October 9th, 2015

Einoh - palmid mändide all, habetunud iidsed tammed, soomaastik alligaatoritega ja sinna vahele pitsrõdude ja amplitega prantsuse kvartal – mitmekesine ja sürr, igav teil juba ei hakka ! Laguunis tuntakse teist puudust !

Mall October 9th, 2015

Olge terved ja tugevad!

Maire October 11th, 2015

New Orleans, kohvikurõdud ja pargi muusika - muretu elu ! Tõesti justkui "Tuulest viidud " elu enne lahinguid.
Täitsa nõus - Garden City ongi koduse meeleoluga , umbes nagu Pärnu või Jurmala villade alad. Tekkis äratundmisrõõm. Tervisi !!!!

Add a comment