Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

USA 2

USA 2 - fascinated by nature

September 23rd, 2015, Merle Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



USA rahvusparkide ajalugu saab alguse 19. sajandi alguses Yellowstone pargi rajamisega ning tänaseks on välja arendatud kogu riiki kattev võrgustik. Föderaalsüsteemile lisaks on igas osariigis oma loodusparkide süsteem (state parks) ning hulgaliselt puhkealasid ja eraparke. Kulgedes Utah osariigist Californiasse jääb neid meie teele lausa kamaluga.


Arches National Park on üks neist, mida kindlasti külastada soovime. Kõrbemaastikku ilmestavad punased liivakivist kaared teevad sõnatuks. Väidetavalt on pargis üle 2000 eri mõõtmetes kaare. Unustame keskpäevase põrgukuumuse ning uitame kivimoodustiste vahel tunde. Võimas vaatepilt avaneb Double Arch ristuvate kaarte all, kogu ümbrus kui peo peal ning inimesed näivad pisikeste sipelgatena. Omanäoline on Balanced Rock nimeline looduslik skulptuur, mitte ei saa aru, mis suurt rahnu kitsa samba otsas hoiab.




Kaarte park on pidevas muutumises. Kaljumoodustised asuvad Colorado tasandikul, mis 300 miljonit aastat tagasi oli kaetud soolalademetega. Tuhandete aastate vältel on tuul  ja vesi neid lademeid uuristanud, hävitades vanu ning tekitades uusi moodustisi. Meie lemmikuks jäi suurima avaga elegantne Landscape Arch,  umbes 100 meetri pikkune kaar, mis ühtaegu võimas ja habras. Kivist kõrbemaastikku ilmestavad mehekõrgused kadakapuud ning männid, mille kodused aroomid meeli ergutavad. Vaatamata pargi populaarsusele ning suurele külastajate hulgale ei silma me kaljudel ühtegi grafitit! Arutleme isekeskis, kuis on see võimalik. Kohalik leht annab vastuse, kritselduste likvideerimine on üks pargitöötajate kohustustest.




Monument Valley lähedusest annab märku omanäoline tagurpidi keeratud sombreero kujuline kivimürakas Mexican Hat. Teised oru punased kivimürakad asuvad Navajo indiaanlaste iidsetel aladel ning on tänaseni põlisrahva hallata.  Navajod olid algselt rändkarjakasvatajad ning ühtlasi vaprad sõdalased. Looduslikud tingimused orus on karmid. Kuumal kõrbealal, kus vihma sajab harva, aitavad suured urbsed kivimürakad niiskust salvestada ning loovad tingimused nii viljakasvatuseks kui rohumaade tekkeks. Ehkki viimati sadas siin 2 kuud tagasi, on org õrnrohelise vaibaga osaliselt kaetud. Vihma oodatakse ning vihmajumalat austatakse. Rain God Mesa –  Vihmajumala Lauakujuline kivimassiiv- on navajodele püha paik tänaseni. Navajo indiaanlased on olnud läbi aastasadade äärmiselt kohanemisvõimelised ja nutikad. Hispaanlastelt võtsid nad üle lamba- ja hobusekasvatamise, linnaelanikelt õpiti keraamikat ja kudumist, hõbedatöötlust Mehhiko sisserändajatelt. Täna, elades reservaadis, mille pindala on koguni 71 000 km2 , tegelevad nad karjakasvatuse kõrval turismiga, hallates Monument Valleyd, pakkudes huvireisijatele ratsamatku ning müües käsitsi valmistatud ehteid ja meeneid.





USA suuruselt teise paisjärve Lake Powelli ning seda ääristava Glen kanjoni ääres peatume põgusalt. Vaatame üle Glen kanjoni  tammi Colorado jõel, mille ehitamist alustati juba 1956. Tammi rajamiseks kulus 10 aastat ning täismahu saavutas paisjärv kahe tosina aasta jagu hiljem. Vaated kanjonile on maalilised, rohekas-valged, kohati punakad kaljud peegeldumas sinises järvevees.  Jääme telkima veekogu äärsesse kämpingusse ning kasutame võimalust ülekuumenenud kehad järvevees maha jahutada. Suplemine erilist naudingut paraku ei paku. Vesi on sogane ja järvepõhi mudane.




Zioni rahvusparki satume pooljuhuslikult. Suurem osa pargist on erasõidukitele suletud, kanjoniga lähemaks tutvumiseks tuleb kasutada pendelbussi või matkaradu. Meie ajalimiiti ei mahu kumbki.  Samas teekond ida– ja lõunaväravate vahel, mis avatud kõigile liiklejatele on äärmiselt maaliline.




VAU elamuse saame Bryce Canyonis. Kanjonil on üpris omanäoline tekkelugu. Tavapäraselt tekivad kanjonid neist läbivoolavate ja pinnast uuristavate jõgede tõttu. Bryce tekkelugu on erinev. Miljonid aastad tagasi kattis maapinda paks kiht ladestunud lubjakivi. Kivi pragudesse sattunud vesi jäätus ning suurendas avasid. Jää sulamisel tungis vesi kaugemale, uuristades teed sügavamale. Siinkandis on 200 päeva aastas, mil vesi pragudes jäätub, piisav aeg, et tekitada sügavaid lõhesid. Tuhanded aastad looduse kätetööd ning imeline meistriteos ongi sündinud. Roosa-valgekirjud pinnaklesed amfiteatri lava katmas!




Väisame Bryce kanjonit nii autoga piki maalilist teed kulgedes, peatudes pea kõigil vaateplatvormidel kui ka jalgsi kanjoni põhja matkates. Plaanime teha lühikese, ca 2,5 kilomeetrise matka kanjoni põhja. Ümbritsevast loodusest lummatuna möödume märkamatult õigest rajaviidast ning tahtmatult siirdume  planeeritust kolm korda pikemale ringile. Pole hullu, seda on meiega varemgi juhtunud ning ilmselt juhtub ka tulevikus. Kanjoni põhjast 240 m kõrgemal asuvale servale ronides hakkab sadama ning savine jalgealune muutub väga libedaks. Täname õnne, et matkakepid kaasas.




Ülihaibitud, tänavu 125 aastaseks saav Yosemite rahvuspark on meie jaoks kerge pettumus. Hiiglaslikke graniitkaljusid oleme varem kohanud, 700 meetrine Yosemite juga on täiesti veetu, turistidevool pargis lõputu. Üritame  poja sünnipäeva puhul pidulikult einestada pargi külastuskeskuse grillrestoranis. Lugedes menüüd, mis koosneb vaid erinevatest hamburgeritest ja võileibadest, keerame otsa ringi ning tähistame Priidu sünnipäeva rahvamassidest kaugel, sügaval põlismetsas asuval Tamarack Flat kämpinguplatsil, liha grillides ja lastega reisidel koosveedetud aegu meenutades. Parima elamuse Yosemites pakkus teekond pargi idaväravateni, Tioga Pass’i läbimine ja Tuolumne aasade värvirohkus.  Meeldejääv oli telkimine  mägedes kõrgete mändide ja suurte kivirahnude vahel ning kottpimeduses kaikuvad öökulli huiked.





Seevastu Sekvoia parki naudime täiega. Majesteetlikud 70-100 meetri kõrgused puud, millede eluiga ulatub kuni 3300 aastani. Suurimate ümbermõõduks tüve jalamil on mõõdetud ligi 35 meetrit. Nende koor on katsudes pehme kui pargis elavate karude karv. Kindral Shermaniks nimetatav sekvoia,  tüve mahuga 1487 m3, on selle näitaja poolest maailma suurim. Hiiglasliku puu latv on ajahambast puretud, pikkuses ta enam kasvada ei saa, ent laiuses küll.




Põlenguid on põlismetsas sageli, mistõttu paljud neist gigantidest on tulearmidega. Samas on mõõdukad metsapõlengud sekvoiadele kasulikud, hävitades ära nendega konkureerivad teised puuliigid ja luues soodsad tingimused seemnete idanemiseks. Neis tumedates hiiglastes on maagiline ja külgetõmbav võlu. Suuri puid imetledes märkame meie poole liikuvat noort karu, kes inimestest end sugugi häirida ei lase ning rahulikult üle matkaraja metsa poole tatsub. Meist möödub ta vaevalt 5 meetri kauguselt.




Viimaseks pargiks Californias jätame Death Valley, mis kuulus oma ekstreemsuste poolest. Tema käes on USA kuumarekord +57 kraadi ja seal paikneb USA madalaim maismaapunkt, 85,5 meetrit allpool merepinda asuv Badwater. Siinne  omanäoline  kõrbemaastik paelub meid üllatavalt kauaks. Tunnid värviderohkes kõrbes, rohkete peatustega vaateplatvormidel ja lühikeste jalutuskäikudega mööduvad märkamatult. Meeli köidavad kaunid liivadüünid, kuldsed ja sinepikarva kanjonid, mitmevärvilised kaljud, valkjad soolajärved ja kõrbeavarused. See karm paik väärib külastamist!





USA-s on loodud väga hea süsteem loodusparkide külastamiseks. Aasta kehtiv pass hinnaga 80USD  võimaldab külastada kõiki riigile kuuluvaid rahvusparke ja puhkealasid. Sama raha eest võib lisaks passiomanikule autos olla veel kuni kolm külastajat. Eri parkide külastust võimaldavad ühekordsed piletid maksavad 10-30 dollarit auto kohta.  Lastele ja pensionäridele kehtivad hinnasoodustused. Parki sisenedes saad kaasa infomaterjali kõikide teenuste ja matkaradade kohta, külastuskeskustes jagatakse täiendavat infot. Mingeid lisatasusid pendelbusside ja pargis olevate rajatiste kasutamise  eest ei võeta. Lisa tuleb maksta vaid pargis asuvates ööbimiskohtades peatumise eest. Teed ja matkarajad on hästi märgistatud. Erinevate pikkuste ja raskusastmetega matkaradu on hulgaliselt. Tule ja vali oma maitsele ja võimetele vastavalt.



KALLID EMA JA ISA!


SELLE LILLEKIMBUGA SOOVIME TEILE SAABUVA PULMA-AASTAPÄEVA PUHUL PALJU TERVIST JA ÕNNE!


 


 


 


Share the post:


Comments

Mall September 23rd, 2015

Võimas, usun, et pildid, vaatamata heale kvaliteedile, ei anna poolti edasi sellest elamusest, mis kohapeal saite!

Maire September 23rd, 2015

Ühinen õnnesoovidega !

Loodus on geniaalne arhitekt ja insener - kaared , sillad, mehhiklase kübarad, äraspidised sambad, plisseeritud ja seejärel ärakortsutatud kõrb - imeline püsivus maastikus! Bryce kanjon kui muinasjutulinn, tuhdandeaastastest sekvoiadest rääkimata!!! Mul tekkis pildi sisse mineku tunne:)

Add a comment