Colombia 1

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Colombia on riik, mille kohta kuuldub täiesti vastakaid arvamusi. Üsna hiljuti peeti teda turistidele ohtlikuks riigiks, kus võimutsesid narkokartellid eesotsas Pablo Escobariga ja partisanid, kes terroritegudega tekitasid ühiskonnas kaost. Tänaseks on võimud olukorra kontrolli alla saanud ning muutnud riigi avatuks ja turvalisemaks. Kohalikud elanikud on üsna murelikud Colombiat iseloomustava kriminaalse imago üle, milles nad eelkõige meediat süüdistavad. Kõik overlanderid ja muud turistid, kellega suhelnud oleme, iseloomustavad Colombiat ülivõrdes. Ehk siis teisalt on latt üsna kõrgele seatud.

Riiki sisenemisel tervitavad meid rohelised lopsakad mäed, mida lõhestavad sügavad kanjonid. Inimasustus on suhteliselt tihe, ülesharitud mäenõlvad küündivad kõrgele.

Esmapilgul paistab maa päris puhas olevat, prügimajandus vähemalt riigi lõunaosas toimib. Pisut saime esimesel päeval närvikõdi ka. Otsisime GPS koordinaatide abil meile soovitatud kämpingut. Paraku oli Pasto linnast väljumisel ehitatud tutikas tee, mida meie gps loomulikult ei tundnud. Üsna pea leidsime end üksildasel konarlikul mägiteel, mis kõige tipuks tupikuga lõppes. Teadmine, et partisanid, kes peamiselt mägedes pesitsevad  ning kelle poolt väljakuulutatud vaherahu on vastselt katkenud, tegi närviliseks ning olemise ebamugavaks. Ent hirmul on suured silmad, peagi leidsime loogilist mõtlemist kasutades õige teeotsa ning kämpingussegi õnnestus jõuda vahetult enne pimeduse saabumist.

Tee-ehitust kohtab riigis palju, mis iseenest tervitatav. Paraku toob see endaga kaasa ajutise teeviitade puudumise ning teeb võõrale liiklemise keerukamaks.

Colombia loodus on imeline. Külastame riigi lõunaosas asuvat Laguna de la Cochat, mis paikneb 2800 meetri kõrgusel. Mägede vahel järve ääres asuvad armsad külakesed, paik, mida meie kohalik võõrustaja iseloomustas kui Šveits Ladina-Ameerika kastmes.

Teeme paadimatka järve keskel asuvale Corota saarele, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on pisike jumalakoda ning lühike matkarada läbi maalilise vihmametsa.

Lõuna Colombia üheks tõmbenumbriks on Tierradentro. Selles raskesti ligipääsetavas piirkonnas asuvad muistsete tsivilisatsioonide iidsed kuid tänaseni hästi säilinud matmispaigad. Hauakambrid, mis paiknevad ca 2000 meetri kõrgusel mägedes,  on välja raiutud vulkaanilisest kivist. Ca 1500 aasta vanused ehitised (s.o. 1000 aastat enne Kolumbuse retki) on põnevad. 4- 5 meetri sügavusel paiknevatesse hauakambritesse viivad järsud spiraalsed trepid.

Kambritesse paigutati savist urnid säilmetega ja hauamanused esivanemate teistkordsel matmisel. Ruume on erineva suuruse ja liigendusega ning paljud neist maalingutega dekoreeritud.

Täna surnute säilmeid ja hauamanuseid kambreis enam ei leidu. Rahaks tehtav kraam on suures osas hauaröövlite poolt pihta pandud, säilmed koos haruldaste urnidega aga erinevates muuseumites. Hämmastav kui palju jõudu ja energiat kulutasid iidsed rahvad tagamaks ülikutele head äraolemist hauataguses elus.

Kui Tierradentros paiknesid vaid hauakambrid, siis läheduses asuva San Augustini ümbruses on avastatud kümneid iidseid elu- ja matmispaiku, mille vanuseks kuni 6000 aastat. Kalmed paiknevad looduslikult maalilistes kohtades, küngastel kust avaneb imeline vaade ümbruskonnale. Alto de los Idolos sisaldab hulgaliselt hauakambreid, mille ette on paigutatud erikujulsi kiviskulptuure, suurimad neist üle 7 meetri kõrged. Tagamaks sammaste säilimise on osa  piirkonnas leitud kujudest (ca 30) eksponeeritud nn. skulptuuride metsas.

Mõlemad ülalmainitud ajaloolised paigad on suhteliselt raskesti ligipääsetavad. Lähimast suuremast linnast kulub vaatamisväärsusteni jõudmiseks oma 4-5 tundi. Väikestest mägiküladest läbi sõites ja kohalikelt teejuhiseid küsides kergitakse imestunult kulmu. Oleme taas üldlevinud turismimarsruudist kõrvale kaldunud. Teeolud on küll rasked, ent läbitav maastik kaunis. Saame imetleda nii müstilist pilvemetsa kui vägevaid kohviistandusi.

Colombia lopsakat rohelust ilmestavad erivärvilised õied. Tingimused on soodsad bambuse vohamiseks. Taim on oma sitkuse ja kiire kasvu tõttu siinse piirkonna üks levinuimaid ehitusmaterjale. Bambusest rajatised sulanduvad loodusesse imehästi.

Lõuna Colombia linnadest võlub meid ligi 300 tuhande elanikuga ülikoolilinn Popayan, mille keskust ehivad tagasihoidlikud, heas seisukorras valged koloniaalstiilis hooned. Väga palju välisturiste ses linnakeses, vist ei käi. Oleme paljude uudistavate silmapaaride huviorbiidis. „Welcome to hell!“, kõlab ühe noormehe reibas tervitus.  Eks aeg näitab, mis nende sõnade taga peitub. Esmapilgul paistab põrgu päris meeldiv olevat.

Ligi 2,4 miljoni elanikuga riigi salsapealinn Cali on samuti sümpaatne. Kena koloniaalstiilis vanalinn, kaasaegsed elamurajoonid ja ärikeskused ning hästitoimiv infrastruktuur. Salsaklubi jäi meil küll külastamata, ent elavat colombia muusikat kõlab õhtuses linnas mitmeski meie poolt väisatud kohvikus.

Colombia suurim Vaikse Ookeani äärne sadamalinn Buenaventura erineb Popayanist ja Calist kui öö ja päev. Hooned on räsitud, rahvast murdu, liiklus kaootiline. Erinevalt sisemaast paistab suur osa elanikkonnast olevat Aafrika päritolu. Seni valitsenud turvatunne on peoga pühitud, pikemalt peatuma meid see paik ei kutsu. Piirkonna ohtlikkusest annavad märku arvukad politsei ja sõjaväe üksused, mis paiknevad linna viivate põhimaanteede ääres ning pea kõikide sildade, tunnelite ja viaduktide juures. Meid sõjavägi reeglina ei  kontrolli, küll aga peatatakse kohalikke autosid ning aeg ajalt näeme ka käeraudade kasutamist. Meidki on paar korda rajalt maha võetud, ent seda puhtast uudishimust. Kohtumised on lõppenud sõbraliku käepigistuse ning manitsusega, et me ikka silmad lahti hoiaks. Kuigi me Buenaventuras pikemalt ei peatunud vääris teekond Calist sadamalinna küünlaid. Cali lähiümbruses pakkusid silmailu hoolitsetud majapidamised, arvukad ananassipõllud ja banaaniistandused. Buenaventurale lähenedes asendusid põllumaad troopilise lopsaka vihmametsaga kaetud mäekülgedega, pilt mis meid endiselt ahhetama paneb.

Meie esmane mulje colombialastest on positiivne. Inimesed on ääretult sõbralikud ja abivalmis ning püüavad su siinviibimist võimalikult meeldivaks muuta. Turismile pööratakse päris suurt tähelepanu, vaatamisväärsused on hästi tähistatud. Erinevalt teistest Lõuna Ameerika riikidest jagatakse siin muuseumides infot lahkelt ka inglise keeles. Lisaks hotellidele leidub soodsaid majutuskohti nii seljakotirändurile kui automatkajale. Kämpimisvõimalust pakuvad nii  ökoturismikeskused kui ka osad hostelid. Ööbimisplatsid asuvad looduslikult kaunites kohtades, mõnes neist puudub mobiililevi, samas WIFI-ühendus on olemas.

Armenia linnas külastame Quimbaya kullamuuseumi. Hämmastav, kuivõrd tähtsaks on peetud kulda maailma eri paikades läbi sajandite. Colombia kesk-Cauca piirkonnas on väidetavalt leitud 10000 aasta taguseid inimasustuse jälgi. Ajavahemikul 500 e.m.a kuni 600 A.D tegeldi siin põllumajanduse kõrval ka kullakaevandamisega. Tolle aja kullassepad tundsid hästi metalli töötlemise kunsti, andes kullale erinevaid vorme, värvivarjundeid ning läiget. Hiilgav materjal on igipõline võimu, jõukuse ja edevuse sümbol. Kuldesemete kollektsioon muuseumis eriti mahukas pole. Väärtuslikumad eksemplarid on ajaloolistel põhjustel leidnud koha Madridi muuseumites. Samas on piirkonna kohalik ajalugu kullamuuseumis väga kenasti eksponeeritud.

Colombia rahvuspuuks on Vahapalm (la palma de cera), maailma kõige kõrgem palmipuu, mis küündib 50-60 meetrini ning võib elada kuni 120 aastat.  Nende lähemaks vaatamiseks võtame ette  vaimustava 3-tunnise ratsaretke Cocora orus.

Fantastiline teekond imekaunis looduses. Kiidame tublisid ratsusid, kes järskudel mäenõlvadel suurte kivikamakate vahel jalavaeva kergendavad. Osad porised laskumised on päris närvekõditavad, usaldame oma suksusid ning laseme neil teed valida. Põnev ja suurepärane ettevõtmine!

Täna, kohalikelt teed küsides oldi siiralt rõõmsad meie hispaaniakeelse pöördumise üle ning ühtlasi avaldati nördimust, et nii vähesed turistid kohalikus keeles suhelda soovivad. Meie samas oleme imestunud, miks kohalik elanikkond võõrkeeli ei tähtsusta. Kõik siin maailmas on suhteline.