Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Colombia 2

Colombia 2- Sights of Bogota and Carribean Heat

June 15th, 2015, Andrus Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Bogota metropol oma 12 miljoni elanikuga on üks suurimaid keskusi kogu Lõuna-Ameerikas.



Linnas ringi jalutades hakkab silma eri ajastutest pärit ehitusstiilide segadik. Linna südames on 19. sajandi algusest pärit koloniaalstiilis kvartaleid segamini möödunud sajandi 70. aastaist pärit betoonkolossidega. Linnas valdab lõunamaine rahulik meeleolu koos veidi boheemlasliku minnalaskmisega. Kellelgi, peale kõikjale vahelekiiluvate taksojuhtide, ei näi kuskile kiire olevat.



Ka pimedal ajal tunneme end kesklinna tänavatel täiesti turvaliselt. Suurepärase elamuse saame ühes vanalinna prantsuse stiilis kujundatud söögikohas. Teenindamine on asjalik, toidud maitsvad ja hinnad taskukohased. Elamust täiendab meeldivalt kõlav vaikne 60'ndatest pärinev romantiline filmimuusika.



Linnas on mitmeid maailma kultuuripärandi tippu kuuluvaid muuseume. Bogota Kullamuuseum oma 70 000 eksponeeritud esemega (kuld + keraamika), on Kolumbuse eelse Ameerika kultuuripärandit tutvustava suurima kollektsiooniga asutus kogu maailmas.



Lisaks eksponeeritule antakse põhjalik ülevaade iidsetest metallitöötlemise tehnoloogiatest ning väärisesemete staatusest põlisrahvaste kultuuris ja uskumustes. Kuldesemeid pärandati läbi inimpõlvede, nad olid kõrgklassi esindajatel igapäevases kasutuses ja katkimineku korral metalli ei sulatatud ümber vaid asi parandati, et säilitada esemega kaasas käiv side varasemate põlvkondadega. Ekspositsiooni aukohal on mõõtmetelt suhteliselt tagasihoidlik teos, mis kujutab Muiscade kuldset kuningat Zipat ohverdamas kulda ja vääriskive jumalanna Guatavitale, protseduur, millest konkistadooride ajastul sai alguse Eldorado legend..



Parima panoraampildi Colombia pealinnast saab linnasüdame kõrval asuvalt pea 3200 meetri kõrguselt Monserrate mäelt. Alles distantsilt paistavad välja linna hiiglaslikud mastaabid. Mäel paiknev jumalakoda on palverännakute sihtkohaks katoliiklastele ning mägi ise Mekaks tervisejooksu tegevatele linnakodanikele. Meiega samaaegselt väisab paika mitu kohalike kooliõpilaste klassieksursiooni, kes gringosid kohates tseremoniaalselt ingliskeelsele suhtlusele üle lähevad.



Bogotast umbes tunni autosõidu kaugusel asub Zipaquira Soolakatedraal, mida kohalikud nimetavad Colombia Esimeseks Maailmaimeks. Tegemist on tänaseni toimiva soolakaevandusega, kust Muiscad ammutasid väärtuslikku maavara juba 2500 aastat tagasi. Vanadesse kaevanduskäikudesse on rajatud Jeesuse elu lõppfaasi ja ristikäiku kujutav ekspositsioon, mille kulminatsiooniks on maa-alune katedraal. Kompleks asub 180 meetri sügavusel ja jumalakoda pühitseti 1995. aastal.



Külaskäiku juhib endisest kaevurist hispaaniakeelne giid. Meiega koos vaatamisväärsust väisavad kohalikud on ümberjutustatud piiblilugudest selgelt sissevõetud. Nagu tavaks lõppeb seegi muuseumikompleks kommertsosaga, kus müügil nii toit, religioossed esemed kui ka väärismetallist ja -kividest valmistatud ehted. Meie arvates on kompleks külastamist väärt, kuid maailmaimeks nimetamist vast mitte.


Vaid 10 000 elanikuga Villa de Leyva, on imekena koloniaalne linnake, mis võeti arhitektuurimälestisena kaitse alla juba aastal 1954. Lisaks imepärasele arhitektuurile saab koht kiidelda linna peaväljakuga, mis on üks suurimaid kogu Lõuna-Ameerikas. Tänu paiknemisele 2144 meetri kõrgusel on siin ka suurepärane kliima.




Ümbruskonna mägedest on avastatud mitmeid sauruste fossiile. Üks hästisäilinud noore kronosauruse 7 meetri pikkune kivistis on eksponeeritud linnalähedases El Fossili nime kandvas muuseumis. Põnev vaatamisväärsus, mille sarnast pole varem meie teekonnale jäänud.



Kariibi mere poole edasi liikudes tõuseb kraadiklaas kõvasti üle kolmekümne pügala. Öinegi temperatuur püsib kolmekümne kraadi läheduses. Esimene Kariibi äärne linn, mida väisame on Tallinnaga sarnase elanike arvuga Santa Marta.



Linn võtab meid vastu äikesevihma ja üldise elektrikatkestusega. Black out kestab küll vaid veerandtunni, kuid pauguga paduvihma jätkub mitmeks järgnevakski pärastlõunaks. Vett tuleb igal korral taevast alla ühtlase halli joana. Pärast vihma on õhk malbelt siidine ja meeldivalt lõhnav. Kariibi äärne Colombia üllatab oma heledanahalise elanikkonna ja jätkuva turvalisuse tundega. Ebameeldivam on siinne komme prügi looduse hooleks jätta. Kui Colombia sisemaal jäätmemajandus toimib, siis siin regioonis on selles osas arenguruumi. Linnast mõne kilomeetri kaugusel asuvad turismimagnetid - Taganga kaluriküla ja Minca mäel asuv Pozo Azuli looduslike basseinide lähedus ägab inimtegevuse jälgede all.




Kogu metsaalune on kaetud plastijäätmetega. Tundub, et tegemist on avaliku ruumi kasutamisega seotud probleemiga. Peatume mitmes eraomanduses olevas kämpimiskohas, mis on ülipuhtad ja hoolitsetud. Tayrona Rahvuspargi sissepääsu lähedalt leiame mererannal kookospalmide ja mangroovide vahel asuva unistuste kämpingu, kus oleme neljal ööl pea ainsad külastajad.




Santa Martas tähistame piduliku lõunasöögiga Merle ema sünnipäeva- palju tervist ja õnne Riinale- ja võtame ette nö. hoolduspäeva- puhtaks saab must pesu ja lõigatud taaskord pikaks kasvanud juuksed. Kuna auto hodomeetril täitus 45000 reisikilomeetrit, otsutasime seekord hoolduse teha Toyota kohalikus margihoolduses. Lisaks tavalistele hooldustöödele (õlide ja filtrite vahetus), laseme kontrollida pidureid ja veermikku. Nagu eeldada võis, vajasid esimesed piduriklotsid vahetust. Üle poole läbitud teekonnast oleme sõitnud mägiteedel. Tagumised klotsid olevat veel kobedad ja neid ei vahetatud. Osaks saanud teenindus on asjalik ja 250 eurone arve esinduses tehtud hoolduse eest mõistlik.


Santa Martast Barranquilla sadama- ja tööstuslinna viib huvitav, kahelt poolt merega ääristatud mõnesaja meetri laiusele maakitsusele rajatud tee. Linn ise võtab meid vastu naerma ajava liikluskaose ja idamaise turu meeleoluga. Hiljem, keskuses leiame eest täiesti normaalse ja puhta linnakeskkonna, kus teeme hommikul enne südapäevase palavuse valitsusaega meeldiva ringi.



Oma rännakul satume huvitavasse kvartalisse, kus pakutakse kirjutusmasinatel ametlike dokumentide nagu tulu- ja tollideklaratsioonide täitmise teenust. Teenusepakkujaid on kümneid ja vaatamata varajasele hommikutunnile näib neil küllalt kliente olevat. Äriidee tarkvarafirmadele ja EMTA-le.



Teel Cartagenasse väisame humoorikat Volcan el Totumo nimelist 15 meetri kõrgust püramiidi kujulist küngast, millest muda välja pulbitseb. Väidetavalt on Totumo mudal vähemalt sama head raviomadused kui Haapsalu omal. Me küll ronime „vulkaani“ tippu ja leiame kraatrist eest hulgaliselt tervisekosutajaid, kuid seekord raviprotseduurist loobume. Vaatamisväärsus iseenesest pole vau tunnet esilekutsuv, kuid kohalikule kogukonnale, kes külaliste vastuvõttu korraldab, on tegemist suurepärase tuluallikaga.




Põhja Colombia suurimat linna Cartagenat on enamik siia sattunud rännumehi ülistanud. Ka meile meeldib see imepäraselt romantiline miljonilinn väga. Eriti muljetavaldav on keskaegse linnamüüri seespool asuv vanalinn, mis oma pindalalt umbes sama suur kui Tallinna iidne osa.




Väidetavalt on Cartagena vanalinn kogu kunagise Hispaania impeeriumi suurim sõjaliselt kindlustatud objekt , mis asub väljaspool emamaa territooriumit. Kindlustuste ehitamine võttis aega 150 aastat ja viimased kaitseotstarbelised rajatised valmisid alles 18. sajandil. Ka linna uus osa on imposantne. Tööstus- ja sadamaregioon, kus teistes linnades heakord tavaliselt lonkab, on siin viisakad ja meeldivad. Hiiglasliku sadamaala lõppedes saab alguse mangroovidega ääristatud imevalge liiva ja korallrahnudega puhkeala. Veedame pool päeva Baru saare Playa Blancal, mis oma valge liiva ja helesinise veega väärt postkaardil kujutamist. Ka siin haldab randa koos juurdekuuluvaga kohalik kogukond. Külalistele pakutav taristu on veel mõningate puudujääkidega, kuid teenindus sõbralik ja mitte liigselt pealetükkiv.




Põhiosa aurust läheb meil antud hetkel primitiivse transpordiprobleemi lahendamisele. Nimelt lõpetame peatselt oma reisi esimese etapi- Lõuna Ameerikaga tutvumise. Et jõuda Kesk Ameerikasse, tuleb mingil kombel pääseda Colombiast Panamasse. Paraku puudub 48000 kilomeetrisel Pan American maanteel just siin ca 100 kilomeetri pikkune Darieni dzhungleid läbiv jupp. Samuti ei toimi kahe riigi vahel hetkel mingit praamiliiklust. Eelmise aasta novembrist kuni tänavu aprillini sõitis paar korda nädalas reisiparvlaev Cartagena (Colombia) ja Coloni (Panama) vahet. Kuna liinil polnud piisavalt kliente, lõpetas operaator tegevuse. Siinsete sadamate vahel liigub mitmeid peamiselt uusi autosid vedavaid RoRo aluseid, kuid neile saab turvakaalutlustel laadida vaid pagasist tühja autot. Selline variant meile ei sobi ja seega tuleb auto üleveoks taas konteinerisse pakkida, et see siis Colombiast mõnda Kesk Ameerika sadamasse toimetada. Tülikas ja kallis, kuid muid valikuid pole. Fantastilised 45 000 kilomeetrit Lõuna Ameerikas on seljataga ja ilmselt kirjutame esimesest läbitud mandrist peatselt ühe kokkuvõtliku postituse. Meie esialgsetes plaanides oli ka Venezuela väisamine, kuid kogenud inimesed, kes kas Venezuelas käinud või elavad seal, soovitasid meil seoses riigis hetkel valitseva segase olukorraga plaanist loobuda. Näide tõsielust, mille eest meid hoiatati- Venezuela politseil olevat komme välismaalaste sõidukitesse pakikesi keelatud ainetega poetada, et hiljem raha välja pressida. Perspektiiv sattuda asja ees teist taga sealsesse vanglasse on piisavalt heidutav loobumaks kogu riigi külastamisest. Mandri kirdenurgas asuvate Guyana ja Suriname olime juba esialgseid plaane tehes marsruudist välja jätnud. Lisaks logistilistele põhjustele tegime sellise otsuse ka seetõttu et need riigid on ainsad siin mandril, mis tänaseni veel eestlastelt viisat nõuavad.



Share the post:


Comments

No comments


Add a comment