Chile 3

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Kõrbe lõpp tähendab ühtlasi inimasustuse tihenemist ning linnade teket. Pisut pikemalt peatume Valparaisos, et selgitada välja, mis põhjusel linn UNESCO maailmapärandi nimistus on.  Teel Valparaisosse läbime rikaste ja kaunite linna Vina del Mar, mida iseloomustavad kaunid ja hoolitsetud vabaaja veetmise ja sportimisplatsid rannaäärsel promenaadil ning seda piiravad jõukad villad, kallid hotellid ja pilkupüüdvad restoranid.

Tšiili seadusandliku võimu kants ning kultuuripealinn Valparaiso koosneb ookeaniäärsest sadamaalast ning seda ümbritsevatest asumitest, mis asetsevad erinevatel mäenõlvadel. Meid paelusid enim  Cerro Allegre ja Cerro Concepcion. Rühkisime mäkke mööda kitsaid tänavaid,  mida ehivad 19. sajandist pärinevad  põnevad ning värvikirevad majad.

Kahju vaid, et kirgas päike segas  neid kaamerasse jäädvustamast. Mägede vahel liiklemiseks on linnas 15 funikulööri, mis pärinevad aastatest 1883-1916. Meiegi kautasime Cerro Allegrest allasõiduks seda riistapuud.

Erilist usaldust vana transportvahend küll ei sisendanud, ent  turvaliselt alla ta meid tõi. Valparaiso vanim sadamapiirkond, mis on kulunud ja räsitud läheb sujuvalt üle kaasaegseks terminaliks, mille läheduses asetseb uhke Mereväe juhtimiskeskuse hoone.

Kokkuvõttes jättis Valparaiso meile igati sümpaatse, õdusa atmosfääriga linna mulje.

5,8 miljoni elanikuga Tšiili pealinn Santiago on ümbritsetud vägeva teedevõrgustikuga. Siseneme  linna mööda avarat mitmerealist puiesteed. Suurlinna kohta on liiklus üllatavalt rahulik. Linna keskus, Plaza de Armas ja jalakäijate tsoon on rahvast ja paraku ka prügist tulvil. Väljaku ääres paikneb 18.sajandi teises pooles ehitatud võimas Peakatedraal, mille altari all asuvad mitmed kõrgete kirikutegelaste krüptid.

Linna südames paiknev Keskturg on muljetavaldav rikkalike värske kala  ja mereandide lettide poolest, mille toodangut samas hoones paiknevad restoranid oma menüüdes kasutavad. Teenindus oli kiire ja korralik ning vähisaba püree suurepärane. Linnast üldmulje saamiseks läksime Cerro Santa Lucia tipus olevale vaateplatvormile. Vaade polnud küll suurem asi, ent teekond mäkke läbi kaunilt rajatud pargikompleksi vääris kulgemist.

Tšiili väikelinnad on enamasti madalhoonestusega, valdavalt ühe-kahekorruseliste tüüpprojekti järgi ehitatud majadega. Kuivõrd maa eri piirkondi on räsinud nii maavärinad kui tsunaamid, siis ajaloolisi keskusi väga palju säilinud pole. Linnapildis jäävad domineerima ühtse planeeringuga  kaasaegsed asumid. Boliivia ja Peruuga võrreldes on elamud ja kogu taristu märksa korralikumad.

Santiagost lõuna pool algab põllumajandus ja viinamarjakasvatuspiirkond. Lõpuks ometi on hall kõrb seljataga ning meid ümbritseb lopsakas rohelus. Avarad põllumaad vaheldumisi eukalüpti ja seedermänni saludega rahustavad närvi ja pakuvad silmale ilu. Kuigi Maule org sai 2010. aasta maavärinas kõvasti kannatada, on tänaseks haavad parandatud ning viinamarjaistandused taas õitsval järjel.

Meie veinimõisaid Tšiilis külastama ei hakka, ent kohalikud viinamarjad ja maasikad proovime ära. Väärt kraam!

Jättes viinamarjakasvatuspiirkonna seljataha, viib kaunis kurviline mägitee meid taas ookeani äärde. Tšiili pikk kaldariba pakub surfaritele rohkesti põnevaid  ning väherahvastatud lahesoppe. Suplemiseks siinsed rannad ohtliku kaasakiskuva laine ning jaheda vee tõttu enamasti ei sobi.

Maismaarottidena meil sest suurt lugu pole, saame oma emotsioonid kätte pikkadest jalutuskäikudest kaunil kaldapealsel ning veelindude askeldamise jälgimisest.

Tšiili peateed on kõik korralikult asfalteeritud, enamasti neljarealised ja tasulised. Kui tehakse korrastustöid, on asi ette võetud kapitaalselt hõlmates kümnete kilomeetrite pikkusi lõike.  Ka väiksemad kruusakattega külavaheteed on  heas korras. Sellele vaatamata pidime sõidu purunenud rehvi tõttu ajutiselt katkestama. Parandustöökojas selgus, et rehvi sees oli 5 x 3 cm suurune kivi.

Kuidas see võimalik on, jäi mulle arusaamatuks. Asjalikud töömehed seadsid purunenud rehvi taas töökorda.

Teel Valdiviasse läbisime piirkonna, mida asustavad peamiselt mapuched, üks Tšiili põlisrahvastest. Visa ning järjepideva võitlusega suutsid mapuched teistest kohalikest hõimudest kõige kauem kolonisaatorite vastu võidelda. Paraku kurnas pikaajaline võitlus ning mitmed epideemiad mapuchesid, mistõttu nende arv vähenes drastiliselt. Tänaseks on neid Tšiilis alles vaid umbes 800 000, kellest üks osa elab Valdiviast põhja pool. Veetsime ühe öö mapuchele kuuluvas  kämpingus, mis asetses nende talumaal, kena jõe kaldal.

Sanitaarruumid olid puhtad ja kaasaegsed, sooja vett küll hetkel polnud, kuna gaasiballoon puudus. Samas oli pakutud teenuste hinna ja kvaliteedi suhe kenasti paigas.

Lõuna Tšiili tähtsaim ülikoolilinn Valdivia asub kolme jõe Cau Cau, Calle Calle ja Cruce  ristumiskohas. Linna üheks atraktsiooniks on rikkalik kalaturg, mille toodangut ei nooli mitte üksnes kahejalgsed, vaid ka kopsakad merilõvid, kes end turu läheduses kai ääres koduselt sisse on seadnud. Võta sa nüüd kinni kumb neist peremees on, kas merilõvi või inimene?

Kahe nädala jooksul Tšiilis olles läbisime ca 3700 kilomeetrit. Selles ajavahemikus on Tšiili politsei meid kolm-neli korda kinni pidanud, millest ühel juhul täiesti asja eest. Andrusel jäi üks kiirusepiirang kahe silma vahele, sõites 82 km/h, 60 km/h alal. Politsei aktsepteeris ta vabandusi ja soovis edasiseks head teed. Teistel kordadel uuriti vaid, kust tuleme ja kuhu plaan minna, isegi dokumente polnud vaja näidata. Igati viisakad ametnikud!

Humboldti pingviinide põgus nägemine Chorose saarel oli meil hamba verele ajanud, sestap seadsime sammud Chiloe saarele, kus teadupärast nende teine pesitsusala. Tsiili suurimale saarele Chiloe, pääseb praamiga. Kui välja arvata künklik maastik, avaramad karjamaad ning troopiline taimkate, siis meenutas saar  kodumaist Saaremaad. Eks ta üks meretagune asi ole... Saare pealinnas köitsid silma huvitavad kalasoomuste kujuliste lippidega vooderdatud majad.

Hiljem selgus , et taoline ehitusstiil on iseloomulik pea kogu saarele. Chiloe on tuntud ka väikeste ning huvitavate puidust kirikute poolest, mida saarel pidavat olema üle 100.

Kämpingu otsingutel sattusime alale, mis 1960. aasta maavärina ajal oli 2meetrit allapoole vajanud. Selle tulemusel sattus soolane ookeanivesi maale ning tappis seal kasvanud taimestiku. Hallid kuivanud puutüved meenutavad sündmust veel tänaselgi päeval.

Pingviinide vaatluseks suundusime Punihuili, kus ühinesime paadiretkega, mis tegi tuuri kolme läheduses asuva saare ümber.

Lisaks haruldastele ning väljasuremisohus Humboldti pingviinidele on neil saartel ka Magaelhaesi pingviinide kolooniad, arvukad eri sorti kormoranid, mingid erilised pardid, mustad ja colorado raisakullid ning paljud teised merelinnud.

Nägime eemal kaljudel ning ookeanivees lustimas ka merisaarmaid. Oli päris elamuslik paadiretk.

Looduslikult on Chiloe omapärane seal asuva troopilise vihmametsa poolest. Meiegi saime siin üle pika aja vihma tunda.  Stabiilne mõõdukas temperatuur  ning sagedased vihmad muudavad saare taimestiku lopsakaks. Kui inimkäsi vahele ei segaks kataks saart läbipääsmatu džungel. Paljudele linnuliikidele on saar tõeline paradiis.  Chiloel kasvavad ka huvitavad ülitiheda võraga  araukaariad, mille rahvapärane nimetus on „monkey puzzle tree“ (ahvi mõistatus puu).

Saar külastatud, keerame auto nina Argentiina poole, et sealtkaudu mandri lõunatippu Ushuaiasse põrutada. Viimase õhtu Tsiilis veedame vulkaan Puyehue rahvuspargis. Esmalt läbime paar matkarada läbi tiheda  vihmametsa, mis viivad meid maaliliste jugadeni Salto del Indio, la Princesa ja Repucura.

Ööbima jääme rahvuspargis asuvasse Catrue kämpingusse. Oleme siin võimsate puude vahel ainsad telkijad, ümberringi vaikus, rahu ja kerge vihmapladin. Tore, et jäime siia pikemalt peatuma ning nägime Tšiilit mitmest küljest. Pikaksvenitatud,  huvitav ja eripalgeline maa!