Chile 2

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Kõrbe jätkub Tshiilis kauemaks. Tühermaa vorme on väga erinevaid ja üleminekud ühest teiseks toimuvad järsult. Punakaspruun kivikõrb vaheldub helehalli või kollaka liivaga kaetud kiltmaaga, mis asendub rikkalikult vaske ja muid mineraale sisaldavateks kõrgete kaljudega. Hetk veel ja tee laskub järske lookeid tehes imelise sinise ookeanini.

Mõnekümne kilomeetri pärast vahetub kaljusein hiiglaslike liivaluidetega ja kõik algab otsast peale. Vahelduseks kuivad, järskude kallastega ürgsed laiad jõesängid, mille kallaste kujundamisega on vesi või jää kunagi kurja vaeva näinud. Kaldad on ebatasased ja järsud, justkui gigantse sae ebaühtlased hambad. Värvitoone on lugematul arvul, ainult taimerohelus peaaegu puudub. Üksikud kidurad kasvud mida näha, on halli- või pruunikarva, aga mitte haljad. Erandiks on mäeorgudes asuvad vähesed oaasid, mis inimtegevuse tulemusel on haljad ja viljakad.

Kuid ka oaasides ja väikelinnades veidi pikemalt viibides tekib tunne nagu oleks mõne aastakümne taguses Kundas- igalpool lendleb ja kõike katab hallikas tolm. Ühel hetkel tekib mäekülgedele kaktusi. Esialgu on neid mõni harv isend ja vaid ühte sorti, siis tekib juurde teistsuguseid ja lõpuks katavad kaljust pinda eri vormidega okasmoodustiste rühmad.

Pan de Azucari rahvuspargi matkaradadel on erinevad kaktusesordid suurepäraselt esindatud. Siinsed suurimad isendid kasvavad seitsme meetri kõrgusteks. Kaktuseid on nagu looduses ikka,erinevas elustaadiumis, sünnist surmani.

Mida enam on pinnases niiskust, seda lopsakamateks ja karvasemateks muutuvad kaktused. Kõrbe üleminekul poolkõrbeks on käes mingi kaktusesordi õitsemise aeg. Erkpunased õrnad udemed katavad terveid kaktusetüvesid.

Vaatamata karmile loodusele läbime regulaarselt inimasulaid, kus tegeletakse kas kaevandamise, põlluharimise, turismi või mingi muu elatist andva tegevusega. Kus vett vähe, on midagi muud jälle küllaga. Nii on kõrbes Ruta 5 (enamust Tshiilist läbiv ca 3500 kilomeetri pikkune põhja-lõunasuunaline maantee) ja ka väiksemate teede ääres näha sadu kaevandusi, milledest enamus tänagi toimivad. Hiiglaslikud vasemaagi karjäärid vahelduvad mägedes väikeste kaevandustega, kus leitakse midagi veelgi väärtuslikumat, ilmset hõbedat või kulda. Keegi ei kuuluta, mida sealt mäeküljest parajasti välja toksimas on. Ookeani ääres, sadamate läheduses kaevandatakse tänagi looduslikku salpeetrit. Piisavalt odavate transpordiühenduste olemasolu korral on see tegevus ilmselt ka sünteetiliste väetiste ajastul majanduslikult jätkusuutlik.

Võrreldes sisemaaga on kõrb Vaikse Ookeani rannikul suhteliselt tihedalt asustatud. Suur osa rannaasulaist on mõned aastad tagasi asutatud ja koosnevad peamiselt puidurikka Lõuna Tshiili vabrikutes toodetud puitmajadest. Ilmselt on nende asulate peamisteks elanikeks 2010. aasta katastroofilises maavärinas kodutuks jäänute pered. Asulates üles seatud infotahvlite kohaselt on vähemalt osa neist rajatud ebaseaduslikult ilma riigi- ja kohalike võimude kooskõlastusteta. See aga ei paista elanikke häirivat ja lisaks elamutele on asulatesse kerkinud poode, restorane ja muid teenindusettevõtteid. Osadesse on politsei riigivõimu esindajana oma jaoskonna sisse seadnud. Elu nõuab elamist looduskatatastroofide kiuste.

Keset kõrbe asuvas Chiu-Chiu asulas paikneb riigi vanim, 16. sajandi keskel ehitatud kirik, mille ehitamisel on kasutatud kaktusepuitu.

Kaktusest on nii kiriku värav, uksed kui ka lagede viimistluslauad. Kuna kirik on avatud külastajatele vaid paaril päeval nädalas, jääb siseviimistlus meil nägemata. Küll aga jäädvustame mällu ja kaamerasse kaktusest valmistatud välisdetailid. Kaktusepuidu süi on piisavalt eriline, et seda hiljem mujal kohates kergelt ära tunda.

Vaatamata kõikjal levivale tolmule, on Atacama kõrbe õhk kõrgel mägedes läbipaistvaim Maakeral. Hõreda asustuse tõttu on ka valgusreostus siin olematu. Neil põhjustel paikneb kõrbe mäetippudel mitu maailma suurimate teleskoopidega observatooriumit. Euroopa patriootidena vaatame üle Paranali mäel asuva Euroopa Lõunaobservatooriumi, milles teostatakse astronoomilisi vaatlusi nelja maailma suurimate hulka kuuluva teleskoobiga, igaüks peegli läbimõõduga 8,2 meetrit.

Vältimaks valgusreostust, kutsuvad sildid juba poole mäe pealt autotulesid kustutama. Observatooriumisse korraldatakse laupäeviti tasuta külaskäike, milleks tuleks end kuid varem ette registreerida. Meie huvi tähtede vastu saab rahuldatud võimsa asutuse distantsilt pildistamisega. Ühtlasi saame objektiivi ette kohaliku põlisasuka, noore kõrberebase, kes on ilmselt käinud astronoomide toidujäätmete kallal maiustamas.

Alternatiivenergeetika tundub olevat siin riigis tasuv. Kõrbe kiltmaa tuulised tasandikud on kasutusele võetud energia tootmiseks. Sellisel hulga tuulikutega parke pole kohanud ei Taanis ega Saksamaal. Päikesepaneelid toodavad elektrit perifeerias asuvates väikeasulates ja suur osa liiklussõlmede valgustusest ja liikluskorraldusvahenditest saab energia päikesepaneelidelt. Kõrbes näeme ka mõnda hiiglaslikku päikeseelektrijaama, kuid ilmselt pärsib suurte solaarjaamade rajamist kõikjal leviv tolm, mis paneelide efektiivsusele hästi ei mõju.

Üks meie kinnisideedest Lõuna Ameerika külastamisel on näha pingviine nende asualadel. Esimese katse teeme Isla Chorose rahvuspargis, osaledes paadiretkel rannikult mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvale saarele. Umbes poole meetri pikkused Humboldti pingviinid Chorose saarel näeme ära, kuid hoopis sügavama mulje jätab paadiretke käigus kümnekonna delfiini poolt antud spontaanne etendus.

Intelligentsed loomad on lusti täis ja otse naudivad kümnele silmapaarile antavat showd. Tänuliku publiku kaamerad plõksuvad vahetpidamatult ja ilmselt enamikelt võetud piltidelt vaatab pärast vastu tühi sinine ookean. Vilgaste loomade tegevuse edukas jäädvustamine nõuab lisaks heale varustusele ja sõrme liigutamise kiirusele ka parajal hulgal õnne. Igatahes on kogu reisiseltskond delfiinidest lummatud ja pingviinide ning muude rikkalikult esindatud linnuliikide vaatlemine jääb tahaplaanile.

Inimese poolt looduga seoses tahan ära mainida veel paar seika, milliseid varasemalt harva kogenud oleme. Külastades La Serena linna katedraali, jäi silma kiriku sisekujunduse eriline lahendus, kus orel oli integreeritud peaaltarisse. Meile on harjumuspärane oreli paiknemine kiriku kooriosas. Ka siinsetes kirikutes on orel alati muidu olnud altari vastas, peasissepääsu kohal. Tshiili jõukust võrreldes naabritega põhjas ja kirdes kirjeldab fakt, et siin on orel olemas peaaegu igas külastatud vähegi suuremas pühakojas. Boliivias ja Peruus olid orelid vaid suurte linnade peakirikutes, kus neid kasutati vaid suurte kirikupühade teenistuste ajal.

Halenaljakas oli juhtum La Serena linna hüpermarketi parklas. Kuna meie sõiduki kõrgus on katusetelgiga koos 2,23 meetrit, väldin reeglina parkimismaju, mis tavaliselt madalamate sõidukite paigutamiseks on rajatud. Nähes kaupluse alla rajatud parkla sissesõidul kõrgusepiirangut 2,30 m, keerasin julgelt sisse. Peagi järgnes uus märk, millel ilutses number 2,20. Kuna tegu oli laupäeva keskpäevaga, ostlemise kõrghetkega, järgnes pidev sõidukite vool ja kaldteelt tagasi tagurdamine oli välistatud. Panin auto seisma, ja üritasin väljastpoolt hinnata, milline numbritest siis tegelikkusele vastab. Kogu liiklus parklasse seiskus, kuid kõik olid rahulikud ja keegi ei kirunud ega piibitanud. Järeltulevast autost väljus juht, kelle julgustusel sisenesin teosammul parkimismajja. Merle sõnul jäi laeni mõne juuksekarva jagu ruumi. Parkimismajas liikusin pea õlgade vahele surutult eesootavat katastroofi kartes.... Õnneks selgus, et esimese märgi väljapanijal oli õigus ning hoone tegelikuks kõrguseks 2,3 meetrit. Parklast välja sõites avastasime, et teisel sissesõidul oli kõrgusepiiranguks märgitud hoopiski 2,10 meetrit!!!

Lõpetuseks mõne sõnaga Tshiili majutuskohtadest. Riigi põhjaosas kämpinguid meie teekonnale ei sattunud ja ööbisime mustalt mererandadel või hotellides, viimane variant oli suhteliselt kulukas. Esimese roheluse tekkega ilmusid turistid ja ka kämpingud. Mida enam lõuna poole, seda rohkem oli näha kämpingu silte. Standardina on Tshiili kämpingus korralikud ja puhtad sanitaarruumid ja gaasiküttelt pärinev soe vesi. Kahes kohas kümnest soe vesi puudus. Üldiselt oli peatumine kämpingus meeldiv kogemus. Kämpingu hind kahele oli 10-20 Euro vahel. Odava hotelli hind algas 55 Eurost.