End of the World 1

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Tosin aastat tagasi väisasime lastega koos Nordkappi, põhjapoolseimat mandripunkti Euroopas. Nüüd on meil loomulik soov ära näha lõunapoolseim punkt Lõuna-Ameerikas, mis asub kuskil Ushuaia läheduses. 2x2000 kilomeetri läbimine eesmärgi saavutamiseks ei hirmuta. Eestlasest rännumees Tarmo, kes on lisaks Ushuaiale külastanud ka Antarktikat, hoiatas küll eesootava külma ja tuule eest, kuid talvevarustus on meil korralik ja magamiskott soe. (Loe Tarmo blogi siit)

Märtsi lõpu Patagoonia võtab meid vastu päiksepaiste ja 20 plusskraadiga. Piiriületus Tshiilist Argentiinasse imekaunis Puyehue rahvuspargis läheb ludinal ja 20 minutiga on formaalsused mõlemal poolel läbitud. Kahe maa piiripunktide vahel olevad 22 kilomeetrit läbime imepärases maastikus, mida lisaks suurepärase kvaliteediga mägiteele iseloomustab nõiduslik poolsurnud mets.

Puud hävisid 1960. aastal, mil Puyehue vulkaan plahvatuslikult purskama hakkas ja kattis sadade ruutkilomeetrite suuruse ala tuhaga. Vaated pärit justkui ulmefilmist. Hukkunud metsaalune on paksult kaetud halli kruusaga, mis kunagi oli tulikuum vulkaaniline tuhk. Alles 55 aastat pärast katastroofi, hakkab läbi tuhakihi midagi rohelist välja kasvama. Argentiina poolel kulgeb tee läbi Seitsme Järve Rahvuspargi. Suurim järvedest on ca 100 kilomeetri pikkune Nahuel Huapi järv, suuruselt teine Lõuna-Ameerikas. Park on väga populaarne suve- ja talvepuhkuse veetmise koht nii argentiinlastele kui tshiillastele. Talvel on siin suurepärased võimalused mäesuusatamiseks, suvel matkamiseks ja mitmesuguste veespordialade harrastamiseks. Piirkonna keskus Bariloche, möödunud sajandi alguses Euroopa alpikuurortide stiilis ehitatud linn, on tuntud ka Argentiina shokolaadi- ja gastronoomiakultuuri pealinnana.

Koht on tegelikkuses väga turistlik ning hinnatase võrreldes muu riigiga tunduvalt kõrgem. Meie võtame külaskäigu Barrilochesse ette peamiselt selleks, et leida koht nn. sinise dollari müümiseks. Eeltöö internetis oli viljakas ja koheselt Bartolome Mitre tänavas, mida vastav sait vahetuskohana soovitab, tahetakse dollarit osta mõistliku hinna eest. Kurss küll veidi madalam, kui Buenos Aireses, ent meile vastuvõetav. Tehing saab suveniiripoes kiirelt ja meeldivalt sooritatud. Peesod taskus, tutvume kohaliku vaatamisväärsuse, shokolaadikaubamajaga, kus naudime suurepärast jäätist ning ostame seltsiliseks pikale teekonnale lõunasse veidi shokolaadi.

Õhtupoolikul läbitud viissada kilomeetrit kulgevad nagu iseenesest, kuna maastik on lihtsalt fantastiline, pakkudes pidevalt üllatavaid vaateid. Metsik avarus, värviküllased mäeküljed, imeilusad estanciad suurte veise, hobuse või lambakarjadega, vahelduseks metsikud guanakod ja nandud, keda kohalikud kutsuvad rheadeks.

Palju on näha erinevaid kullilisi ja muid väiksemaid või suuremaid linde. Öö veedame vaikses järveäärses kämpingus Lago Puelo rahvuspargis, tsivilisatsioonist kaugel. Oma üllatuseks avastame laagriplatsil suhteliselt toimiva wi-fi võrgu. Ka järgmise päeva 700 kilomeetrit, millest ca 100 kruusateel, mööduvad nagu muinasjutus. Iga kurvi või mäekuru tagune paneb uue meeliülendava pildi tõttu ahhetama.

Õhtuks jõuame välja Perito Moreno linna, kus veedame öö meeldivas ja puhtas kämpingus, seekord küll netiühenduseta. Perito Morenost samanimelise turistide hulgas populaarse liustikuni on paras päevateekond, ehk ca 680 kilomeetrit. Sinnapoole järgmisel päeval ka siirdume. Teekond kulgeb endiselt läbi muinasjutulise avaruse ja piltilusate maastike. Päeva edenedes näeme üha enam lumiseid tippe, veisekarjad asenduvad lambakarjadega ja taimestik muutub veidi kiduramaks. Endiselt on tee ääres guanakosid, kelle arvukus kaugemale lõunasse jõudes aina suureneb. Majesteetlikud kaameli sugulased on siin päriasasukad, nagu Lapimaal põhjapõdrad, kellele kuulub kõikjal, ka maanteedel, liikumise eelisõigus. 

Tee kvaliteet on väga hea ja ametlik kiirusepiirang 110 kilomeetrit tunnis. Pea 700 kilomeetri läbimine, vaatamata arvukatele pildistamispeatustele pole suureks probleemiks. Tee Perito Moreno liustikule viib läbi El Calafate linna, mis elatubki peamiselt liustikku külastavast turistidevoost. Tähistame edukat Patagoonia läbimist õhtusöögiga ühes juhuslikult valitud linna restoranidest. Jõudsime söögikohta veidi peale seitset, meie jaoks hilisel, kohalike jaoks õhtustamiseks varajasel ajal. Kohe kui olime toidutellimuse esitanud, täitus söögikoht pilgeni klientidest ja lahkudes märkasime umbes 10 inimest ukse taga kohta ootamas. Järjekorda toitlustusasutuse ukse taga nägime viimati nõukaajal, igatahes harjumatu pilt. Nii lambahautis kui Merle poolt valitud pitsa lambalihaga, kohalikku koloriiti sisaldavad road, olid suurepäraselt valmistatud. Järgmisel päeval, pärast kodanikukohuse täitmist- internetiühendus võimaldas meil esitada möödunud aasta tuludeklaratsiooni- siirdusime liustikku kaema. Pean otstarbekaks siinkohal Eesti kiitmist e-riigina. Vaatamata kehvale netiühendusele, saime osaleda nii Riigikogu valimistel (tegime seda ühes Peruu väikelinnas) ja nüüd teekonnal Maailma lõppu esitada tuludeklaratsiooni. Kordagi pole esinenud raskusi erinevate netipankade kasutamisel, kui vaid mingigi ühendus olemas on.

Perito Moreno Rahvuspark üllatab meeldivalt oma sujuva asjaajamisega. Hästi korraldatud parkimine üksteisest kilomeetrite kaugusel asuvates parklates. Pääs pargi mitmetasandilistele, maitsekalt ja loodust respekteerivalt rajatud jalutusteedele on tagatud kõikidest peatumiskohtadest. Eri parklate vahel liikumiseks on sisse seatud tasuta bussiliiklus.

Pargi kangelane, Perito Moreno liustik koos ümbritseva mäestiku, lõuna-pöögi salude ja Lago Argentinaga on muljetavaldavad. Oma mõõtmete poolest (laiuses 2,5 ja sügavuses 15 kilomeetrit) pole liustik teiste siinsete jäämassiividega võrreldes midagi erilist. Liustiku veepealse osa kõrgus on 40-70 meetrit, veealune osa ulatub 160 meetri sügavusele. Eriliseks teevad selle loodusime hea ligipääsetavus ja fakt, et erinevalt enamusest liustikest maailmas ta kasvab, edasiliikumise kiirusega 2 meetrit päevas.

Liustik peab külastajatega valjuhäälset „diskussiooni“, puistates suuremaid või väiksemaid osi Lago Argentinasse. Vahel kostab mürinat kaugemalt, jäämassiivi sügavusest, tegemist ju pidevalt muutuva ja liikumises oleva loodusnähtusega.

Lisaks vaatemängule ja helidele kostitab külmunud vesi ümbritsevat jaheda hingusega,mis paneb kohati õlgu võdistama. Osaleme paadisõidul Lago Argentinal piki liustiku põhjakülge. Giidi ettepanekule siirduda jäise briisi eest välistekilt sisesalongi vastame keeldumisega- vaade hiiglasele on lihtsalt nii lummav. Hilisem matk rahvuspargi ca kümne kilomeetri pikkustel järskudel üles-alla kulgevatel jalutusteedel annab taas sooja. Jälle tõdeme, et loodus oma mitmekesisuses on lihtsalt imepärane.

Mõne sõnaga erinevate rahvusparkide hinnapoliitikast. Siiani oleme kohanud väliskülastajate nöörimist Boliivias ja Peruus, kus hind kohalikele ca 3 korda madalam kui meile. Argentiina ja Tshiili on hinnastanud oma vaatamisväärsused mõistlikult, küsides kohalikelt ca 30% odavamat hinda kui välismaalastelt. Ka Perito Moreno Rahvuspargi hinnapoliitika oli sarnane. Meie järgmine sihtkoht- Torres del Paine Rahvuspark Tshiilis rabas, küsides sissepääsu eest 3,5 korda kõrgemat hinda kui kohalikelt. Kaardimakset ei aktsepteeritud ja pargi poolt kehtestatud kurss maksmisel USA dollarites oli lihtsalt röövellik. Asudes vahetult Argentiina piiri ääres, lähimast pangaautomaadist ja valuutavahetusest enam kui saja kilomeetri kaugusel, ei jää väljast tulijale muud võimalust, kui röövellikke tingimusi aktsepteerida või imelise loodusega ala väisamisest loobuda.

Lõpetuseks- Tshiili teetöölistel on hea huumorimeel- lahkudes rahvuspargist mööda mõistliku kvaliteediga kruusateed, kus parajasti teepervede hooldus käsil, olid irvhambad tõstnud liikluskorralduse koonused keset teed nii, et ainus möödumise võimalus oli koonuste vahel slaalomit sõita. Sellise liikluskorraldusega sirge lõigu pikkus oli ligi kilomeeter ja omapärase teejupi lõpus ootas kamp lõkerdavaid töömehi, kellega koos enda üle naersime. Ei tea, kas piilukaamera ka kuskil väljas oli? Meie oma kaamera aku oli parajasti kahjuks laadimisel....