Kanada1

Niagara, üks maailma veerohkemaid jugasid, on majesteetlikult võimas. Iguazu kompleksis on koski rohkem ja Peruus külastatud Gokta juga palju kõrgem, kuid Niagarast alla sööstev vee hulk on üüratu ja avanev pilt muljetavaldav.

Käime ära paadireisil joa all, kus kontakt mäsleva veehulgaga vahetuim. Pileti hinnas sisaldub kerge keep, mis võimaldab retkelt siiski kuivade riietega tagasi tulla. Juba lapsepõlves unistuste sihtkohaks olnud loodusimega kohtumine on vahva ja inspireeriv.

Lõuna Kanada idaosa asustustihedus on üllatavalt suur. Nii elab Ontario ja Quebecki provintsides umbes 62 protsenti riigi elanikkonnast. Kokku on riigis provintse 11. Niagarast Atlandi suunas viivale magistraalteele jääb ridamisi linnu, mille elanike arv üle 100 000. Pilt erineb kardinaalselt meie kujutluste Kanadast, kus valitseb metsik loodus ja hõre inimasustus. Hiiglaslik Toronto koos eeslinnadega on koduks 5,5 miljonile inimesele.

Linna keskus koosneb terasest ja klaasist pilvelõhkujatest ning erineb vähe teistest tänapäevastest suurlinnadest. Linnast saab parima ülevaate teletorni, umbes 350 meetri kõrgusel asuvalt vaateplatvormilt.

Ontario idapiiril asuv Kanada pealinn Ottawa on Torontost omanäolisem.

Ottawa ehitati kaubateede ristumiskohta pea tühjale kohale kuninganna Victoria käsul, kui tal paluti paika panna Ameerika põhjosas asuva koloonia halduskeskuse asupaik. Väisame linna huvitava arhitektuuriga keskust, vaatame üle Rideau kanali ja kose ning asume seejärel pikale teekonnale, mille sihiks läänerannikul asuv Vancouver.

Väljaspool linnu on Suure Järvistu põhjkaldal asuv Ontario provints hurmav, loodus- ja matkahuvilise lemmiksihtkoht. Algonquini looduspargis, mille ainus veel avatud kämping on 24. oktoobril rahvast tulvil, teeme kolm lühikest matka sügisvärve täis metsas.

Edasi võluvad meid Lake Superiori kaunid vaated ja väisame ajaloolist Kakabeka koske, mille kohta loeme teabetahvlitelt huvitavaid legende.

Järgnev teekond üle viie tuhande kilomeetri pikkusel Trans Canadian Highwayl viib läbi kahe preeriaprovintsi Saskatchewani ja Manitoba, kus lisaks lõpututele nisuväljadele rikastavad vaateid vaid kõrged viljaelevaatorid koos juurde kuuluva haruraudteega. Peateelt kõrvalepõikeid tehes jääme paaril korral raudteeülesõidukohtadel ülipikkade vilja, merekonteinereid või autosid vedavate rongide taha mitmekümneks minutiks ootama. Avarused preerias on lõpmatud, kuid autoaknast avanev pilt üksluine. Maastik muutub taaskord liigendatuks alles naftaprovintsi Alberta lääneosas. Calgaris külastame kesklinna ja olümpiaparki, kus mõnikümmend aastat tagasi tegi mehetegusid Allar Levandi.

Siinsed olümpiarajatised on tänaseni pidevas kasutuses ja meiegi saame Kanada bobisõitjate omavahelist jõuvõttu kaeda.

Calgarist põhjas ja loodes, kus mägede kõrgus ulatub üle 3000 meetri, on ridamisi rahvusparke.

Banffi ja Jasperi Rahvuspargid võtavad meid vastu esimese tugeva lumesajuga. Sõidame 125 kilomeetrit mööda kahe pargi vahelist imekaunist mägiteed. Athabasca liustikul trotsime jäist tuult ja teeme umbes pooletunnise matka jäävälja alumise piirini, nii kaugele, kui ilma giidi ja erivarustuseta minna lubatakse.

Tagasiteel Banffi näeme mõnda ootamatult alanud libeduse tõttu kraavi sõitnud autot, mille juhtidele pargi rangerid oma suurte pick-upidega abi osutavad. Õhtu ja öö veedame lumega kaetud kämpinguplatsil, kus lisaks meile veel mõnigi talvise ilma trotsija. Tänu talveriietele ja telki kütvale soojapuhurile me külmetama ei pea, grillime õhtusöögiks sütel lõhet ja saame ühe reisi vahvama ööbimiskogemuse osaliseks. Laagriplats on suurepärase varustusega ning hommikul saab soojas pesuruumis kuuma dushi all end mõnusalt taas käima ajada.

Hommiku edenedes keerab sadu vihmale ja eeldatavalt imekaunist Glacieri Rahvuspargist saame halli ja ühepalgelise pildi. Veidi madalamatele kõrgustele laskudes sadu lakkab ja päikegi piilub pilvede vahelt. British Columbia, kuhu välja oleme jõudnud on puuvilja, viinamarjade ja köögivilja kasvatamise piirkond. Järvede ja jõgederohke mägine maastik, mis sügiseste värvide täies hiilguses.

Vaikse ookeani poole liikudes lähevad jõed aina laiemaks ja veerohkemaks ning üllatusega märkame, et siin kasutatakse tänapäevalgi laialt palkide parvetamist nende transpordiks metsast saeveskitesse. Viimased sada kilomeetrit Vancouverini kulgeb tee mingi suure jõega paralleelselt ja keskmise suurusega saeveskeid on jõe ääres lausa ridamisi. Huvitav, kuidas palgiparved just õige saeveski üles leiavad? Ka valmistoodangu eksportsadamasse vedu käib suures osas pargastel, mida puksiirid sihtkohta tirivad.

Lääneranniku suurim keskus Vancouver tervitab meid taas tugeva vihmaga. Ebameeldivast ilmast heidutatuna otsustame vahelduseks hotellis ööbida. Järgmisel päeval on ilmaolud taas paranenud ja saame ülevaate linnast ning selle ilusatest parkidest.

Külastame üht siinset kuulsaimat vaatamisväärsust, Vancouveri servas asuvasse põlismetsa rajatud Capilano rippsilda ja Skywalki. Huvitav keskkonnaga harmoonias olev kompleks, kus saab hea pildi kanadalaste tänasest säästvast suhtumisest loodusesse.

Sisserändajate massid Euroopast jõudsid Kanada lääneossa alles 19. sajandi lõpus-20. alguses. Ala asustanud põlisrahvad tõrjuti reservaatidesse ja algas jõgedeäärsete metsade lausraiumine. Tänu hiiglaslikele avarustele, sisserändajate piiratud arvule ja puistute kiirele taastumisele siinses pehmes kliimas, pidas loodus rüüstamisele vastu ja tänaseks on ressurside kasutamine jätkusuutlik ning rangete loodushoiu nõuetega arvestav.

Linnast põhjas väisame kaunist Shannoni koske ja matkame Stawamus Chiefi kalju ühele kolmest tipust. Kuna 2,5 kilomeetri jooksul tõuseb rada 550 meetrit, liikumisel tuleb kasutada redeleid, kaljudele kinnitatud kette ja käte abil ronimist, saame korralikult higistada ning oleme tagasi alla jõudes üsna võhmal.

Õnneks leiame  matkaraja lähedalt korraliku kämpingu, kus mõnus ettevõetud pingutusest kosuda. Meie naaberplatsil telgib kaks Iraani päritolu noormeest, kes kostitavad kaaskämpijaid lõkkel grillitud alaska krabiga. Meeldiv suupiste.

Hommikul, tagasiteel linna, vaatame üle Cypress Mountaini suusakeskuse, kus toimusid 2010. aasta taliolümpiamängude mäesuusavõistlused ning avaneb ilus vaade Vancouverile.

Pikk teekond risti läbi Kanada sai ette võetud mitmel põhjusel- esiteks muidugi, et  riigist võimalikult mitmekülgne pilt saada, teiseks selleks, et auto üle Vaikse Ookeani meie järgmisesse sihtkohta- Austraaliasse saata. Seegi kord on laevatamise organiseerimine võtnud palju aega ja energiat. Vancouveri eeslinnas Richmondis saame kokku laevaliini esindajaga, kes lubab transpordiga seotud asjad ära organiseerida. Kohtumine on meeldiv ja loodame, et ettevõte ka antud lubadustest kinni peab.

Kanada on igati väärt koht väisamiseks, kuid oktoobri lõpp, novembri algus pole kõige õigem aeg riigiga põhjalikult tutvuda. Paljud looduspargid, telkimisplatsid ja linnadest eemal asuvad vaatamisväärsused on hooaja lõppemise tõttu suletud ning ilmadki sajused ja jaheda. Meie esialgne plaan oli Põhja Ameerikaga oktoobri lõpuks ühele poole saada, kuid erinevatel põhjustel, millest peamiseks oli auto hilinemine Argentiinasse, jäime Ameerika maailmajakku planeeritust kauemaks. 

Vancouverisse peame auto laadimiseks ja Austraaliasse saatmiseks naasema. Siis jääb aega ka linnaga põhjalikumaks tutvumiseks. Vahepeal siirdume soojemate olude otsingutel tagasi USAsse, kus mitmedki Läänerannikul asuvad vahvad rahvuspargid veel külastamata.