USA 6

Oktoobrikuine USA on  sügiseselt kirju. Eks ole Eestiski samalaadsed kaunid sügisvärvid, ent siinne mägine maastik toob värvigamma puudel eriti ilmekalt nähtavale. Telkijale tähendab käesolev aastaeg väherahvastatud laagriplatse,  mahedaid sügisõhtuid vaheldumisi kargete hallaöödega.  Urgitseme talvevatid kastidest välja ning seljatame külmataadi. Päevad seevastu on enamasti päikselised, kus sooja 20 kraadi ligi.

Viibides Erie järve ääres ei saa tähelepanuta jätta Detroiti, 20. sajandi üht maailma suurimat autotööstuskeskust. Tänaseks on tööstushiiu hiilgusest vähe alles. 2013. aastaks, mil linnas kuulutati välja pankrot, on elanike arv kahanenud hiilgeajaga võrreldes  pea kolm korda. Alustame piirkonnaga tutvumist Henry Fordi muuseumist, mis asub Detroidi külje all Dearbornis.

Muuseumis on käsitletud nii  Henry Fordy tegevust autotöösturina, kui  tema kõrvalehüppeid lennundusse ja raudteetransporti. Ühes saalis ilutsevad Ühendriikide presidentide limusiinid. Teistes antakse ülevaade ameeriklaste elustiilist, kus neljarattaline sõber kesksel kohal.

Lennumasinatest paelub mind enim vendade Wrightide biplaan, millega sooritati esimene motoriseeritud lend maailmas ja Lindberghi  The Spirit of Sant Louis, millega ta sooritas  ajaloos esimese lennu üle Atlandi ookeani. Julged mehed, kes selliste kaadervärkidega õhku tõusta söandasid. Andrus proovib kätt liinitöölisena, mudelauto kokkupanek liinil sujub viperusteta ja 5 dollarit päevas, mis Ford oma liinitöölistele maksis, teenib ta auga välja. Väljapanek on väga põhjalik ning huvitav ning annab ülevaate ameeriklaste elulaadi materiaalsest poolest viimase sajaviiekümne aasta jooksul.

Muuseumiga samas kompleksis asub  Greenfield Village, omalaadne vabaõhumuuseum, kus valdavalt 19. sajandi esimesest poolest pärinevatest majadest on Henry Fordi algatusel moodustatud  autentne USA väikelinn. Esindatud on raekoda, laadaplats, kirik, kõrts ja koolimaja. Kesksel kohal Thomas Alva Edisoni mitmed laboratooriumid, perekond Wrightide elamu koos töökojaga. Selgub, et Edison polnud mitte üksnes leiutaja vaid ka hea ärimees, organisaator ning turundaja. Tema töökodades oli ametis ligi 60 inimest. Vaadates leiutaja tööpõldu ja kuuldes helisalvestust läbi fonograafi hakkab tahtmatult kõrvus kummitama laul Edisonist Ivo Linna esituses.

Kaunil sügisesel puhkepäeval on Greenfield Village uudistajatest tulvil. Auväärne küla on elu täis. Vana auruvedur teeb puhisedes oma ringe, aeg ajalt häälekalt vilet lastes.  Kiviparketist külatänavail kostub hobukapjade plagin ja kaarikute vurin vaheldumisi 1907. aasta Ford T-de mootorimürinaga. Mõlemad sõidukitüübid on usinasti  turiste vedamas.  Ajalooline karussell laadaplatsil pöörleb laste rõõmuks muusika saatel pea lakkamatult. Miljöö missugune!

Fordi muuseum ja Greenfield Village on nii haaravad, et veedame seal terve päeva. Detroidi, mis algselt plaanis oli,  jätame õhtupimeduses külastamata.

Tehnikast üleküllastatuna siirdume Walnut Creeki, kus asub USA suurim amishite kogukond. Valdavalt Saksa ja Šveitsi päritolu sügavate protestantlike veendumuste pärast tagakiusatud inimgrupid kolisid uuele kodumaale 18. sajandil.  Väidetavalt on amishid tänini väga tugevalt vanades traditsioonides kinni. Elavad suletud ühiskonnas, ei kasuta võrgust elektrit ega sõida autoga, riietuvad samuti kui 100 aastat tagasi. Linnapildis amisheid palju silma ei hakka. Mõned sõidavad hobukaarikutega, osad müüvad aiasaadusi. Külastame  amishi kodu ja farmi, Yoder house, mis turistidele avatud. Esmalt teeme väikese kaarikusõidu, kus amishist kutsar meile oma elukorraldusest pajatab. Peamine sõiduvahend on neil ikka hobune, auto või bussiga võivad nad sõita küll, aga ise autot ei juhi. Kuivõrd amishite arv pidevalt kasvab, siis  tavainimesest taksojuht tööpuuduse üle neis piirkondades kartma ei pea. Energiafirmade poolt vooluvõrgus pakutavat elektrit amishid ei kasuta, kuid päikesepaneelide poolt toodetud elektrit ja patareidega lampe küll.

Lapsed käivad kas oma kogukonna koolis või tavakoolis, viimases  kuni 6 aastat.  2 vanimat klassi peavad nad amishite koolis läbima. Nii püütakse neidudel noormeestel välistada võimalus armuda mitte-amishisse. Külastame tagasihoidlikku külakooli, mis koosneb vaid ühest klassiruumist. Oma pettumuseks näeme seinal suurt maakaarti, millel Nõukogude Liit ikka veel täies hiilguses...

Kirikuid neil pole, jumalateenistusi peetakse kodudes või küünides. Teenistused on pikad ja kestavad mitmeid tunde. Ainuüksi ühe salmi laulmine kirikuraamatust võib kesta paarkümmend minutit.

Amishi farmis ja elumajas teeb meile ekskursiooni giid, kes nende elu aastakümneid uurinud ja sel teemal ka raamatuid kirjutanud. USA’s elab praegu umbes 70 tuhat amishit, kelle arv pidevalt kasvab, kuna pere planeerimist nad ei tunnista. Kuigi külad paiknevad peamiselt maapiirkondades, tegeleb vaid 10 % neist põllumajandusega. Valdav osa leiab rakendust puidutööstuses, amishite valmistatud mööblit hinnatakse.  Oma tõekspidamiste ja konservatiivsuse järgi jaotuvad nad eri tasemetesse. Esimene tase on kõige konservatiivsem. Need ei kasuta üldse elektrit ega autosid, riietuvad väga tagasihoidlikult, lapsed käivad vaid amishi koolis jne. Mida kõrgem tase, seda suuremaid mööndusi endale lubatakse (päikesepaneelid, jalgrattad, mobiiltelefonid, kaunistused riietel).

Võrreldes Belizes elavaid mennoniite USA amishitega tunduvad mennoniidid vanades traditsioonides ja uskumustes veelgi enam kinni olevat. Pilti amishitest meil blogisse panna pole. Giid palus inimesi mitte pildistada. Amishi uskumuse kohaselt võtab iga pilt osa nende hingest.

Virginias paiknev Shenandouh rahvuspark võimaldab pikast autosõidust kanged kondid taas ellu äratada. Pargi keskelt jookseb läbi ca 160 km pikkune maaliline autotee- Skyline Drive, mis vonkleb Blue Ridge Mountain nõlvadel. Tee äär on täis pikitud parkimistaskuid, kust avanevad kaunid vaated alla orgu ning saavad alguse loendamatud matkarajad. Oleme pargis 2 päeva ja võtame ette mitmeid matku. Esimesel päeval plaanime teha 2 tunnise matka koskedeni.

Kaunist loodusest innustatuna läheme jugade juures sujuvalt edasi järgmisele rajale, mis pikendab teekonna  pea 6 tunnini. Sügisene mets on kaunis, matkaraja esimene pool kulgeb kui linnulennul, suundume ju alla orgu ning kulgeme siksakitades piki jõekallast. Seevastu viimane tund-poolteist läheb pidevas tõusujoones. Taas mäeveerule jõudes oleme omadega üpris läbi. Uut matka samal päeval ei alusta. Teisel päeval suundume Rock Scramble nime kandvale rajale. Turnime sakiliste kaljunukkide vahel, preemiaks fantastiline 360 kraadine vaade ümbritsevale orule. Teine rada viib taas koskedeni, millest üks ligi 10, teine 30 meetrine. Joad on suht tagasihoidlikud ent matk ise meeldiv ja parajat koormust andev. Energialaks käes suundume edasi riigi pealinna poole.

630 tuhande elanikuga Washingtoni peamiseks vaatamisväärsuseks on National Mall, mille ühes otsas paikneb Lincolni memoriaal, keskel Valge Maja ning teises otsas Kapitooliumihoone. Viimane hetkel pooleli olevate ehitustööde tõttu erilist silmailu ei paku. Pargime auto Kapitooliumi lähedale ning läheme jalgsi linnatuurile. Laupäeval on linnasüdames peamiselt turistid, keda eriti arvukalt Valge Maja ümbruses. Meie tunglemist ei armasta ja järjekorras seismist samuti mitte, sestap piirdume ajaloolise hoone piidlemisega eemalt. Päris kena ehitis, ent tema naabruses asuv Eisenhoweri Valitsusaparaadihoone, kus praegu paiknevad Valge Maja personali tööruumid, näib suursugusem. Jalutame mõnda aega kesklinnas. Meelde jäävad avarad avenüüd, laiad tänavad ja pirakad ehitised.

Baltimore jääb meelde peamiselt punastest telllistest majade, konarlike tänavate ning tumeda nahavärviga elanike poolest. Naabruses asuva 1,6 miljonilise elanikonnaga Philadelphia pilvelõhkujad hakkavad silma juba kaugelt. Eeslinna tööstusrajoonid ja sadamaala erilist silmailu ei paku. Linna süda, mille keskel laiutab hiiglaslik raekoda ja seda ümbritsevad tänavad on päris suurejoonelised.

Philadelphiast New Yorki sõiduks valime maalilise tee piki Delawari jõge ja kanalit. Kaldapealsel asuvad kaunid eramud ning muljetavaldavad looduspargid. Ääretult ilus piirkond, kus palju  võimalusi aktiivseks puhkuseks. Oktoobri lõpuks suur osa telkimisaladest küll suletakse. Jääme ööbima erakämpingusse, kus peale meie trotsib öökülma veel vaid üks pere.

New York Citysse minnes otsustame esmalt leida öömaja ning seejärel linnaga tutvuda. Suundume Long Islandile, kus asuvad mitmed looduspargid. Paraku lõppes nende hooaeg 18.oktoobril, samal päeval kui meie saabume. Peame leppima ööga kordi kallimas hotellis. Kuivõrd New York Citys me mõistliku hinnaga majutust ei leia jääme ööbima teispool Hudsoni jõge, Manhattanist ca 15 km kaugusele. Hudsoni jõe alt linna pääsemiseks on rajatud kaks ca 3 kilomeetri pikkust tunnelit – Holland- ja Lincoln Tunnel. Kui tunnelid on tagasihoidlikud ja praktilised hiigelrajatised, siis Long Islandit Manhattaniga  ühendavad  Manhattani ja Brooklyni sillad on ühtlasi nii võimsad kui kaunid.

New Yorki rajatud pilvelõhkujate tihedus on üüratu, nende hiiglaslikkus varjutab keskpäeval päikese ja nende vahel ära eksida pole mingi kunst. Hommikul linna sõites kulgeme ühtlases liiklusvoolus, mis igal ristmikul takerdub. Meile see sobib, saame ümbritsevat rahulikult silmitseda ning autoaknast piltegi teha. Jalgsi võtaks suurlinnaga tutvumine päevi. New York City, 8,5 miljonilise elanikkonnaga pilvelõhkujate kuningriik väärib kindlasti külastamist. Ent temaga sõbraks saamine vajab rohkem aega.

Enne Kanadasse suundumist vaatame üle USA poolse Niagara joa. Taas üks imeline looduse meistriteos!

Nägemist, kõrvitsaterohke Halloweeniks valmistuv USA!