Costa Rica/Nicaragua

Viibisime esmakordselt Costa Ricas 6 aastat tagasi. Toona oli rõhuasetus erinevate rahvusparkide külastamisel. Sestap püüame seekord täita mõned lüngad, mis viimati vahele jäid.

Costa Rica on endiselt kena, hoolitsetud ning ääretult lopsaka rohelusega. Riik on viimastel aastatel teedevõrgu parandamisse tublisti panustanud. Uudishimust ning lootusest üle hulga aja eestlastega suhelda põikasime sisse hotelli Adelante, mis toona kaasmaalaste omanduses oli ning  meilegi peavarju pakkus.

Paraku meie kavatsused luhtusid. Mälestustes armas hotellikompleks oli osaliselt rohtu kasvanud, omanikud paar aastat tagasi Eestimaale tagasi läinud ning koha müüki pannud... Läheduses asuv Playa Ventana oli õnneks endiselt romantiline ja kena lainevahune rannasopp kookospalmide all.

Ladina Ameerika ühte nooremasse pealinna San Josesse saabusime pühapäeva hommikul. Linn oli puhkepäevale omaselt rahulik ja unine, paraku ka üsna räpane. Kas vedelev praht on linnale iseloomulik ka argipäeviti jäi meile selgusetuks. Kesklinna jalakäijate tsoon on üsna tüüpiline kaasaegne ostukeskus. Kauneim hoone linnasüdames on 1897 aastal avatud Rahvusteater (Teatro Nacional de Costa Rica).

Costa Rica, pindalalt üsna väike, ent looduslikult mitmekülgne maa võimaldab ühe päeva sees nautida nii ookeaniäärst kuumust kui jahedat pilvemetsa. Igikestvast suvelõõsast tüdinuna ronisime taas mäkke. Meil õnnestus leida kena kämping üle 2000 meetri kõrgusel pilvemetsas. Finca Trucha Selva Madre, mis peamiselt tegeleb  forellikasvatusega, on ühele perele kuulunud juba mitu põlve. Tore oli näha, millise pühendumusega peremees oma valdusi tutvustas ja kliente teenindas. Pere hooldab ka matkaradu, mis viivad kaunite koskedeni. Sambla ja bromeeliatega kaetud võimsad puud on müstiliselt kaunid.

Kuus aastat tagasi meie üritus vulkaan Poasi juurde minna luhtus. Teed, mis hiiglaseni viisid olid hiljutises maavärinas kannatada saanud ning uudishimulikke vulkaani kaeda ei lastud. Katse Poasi näha ebaõnnestus ka seekord. Tee rahvusparki oli küll avatud, ent ilm oli nii pilvine ja hall, et kraatrit näha polnuks võimalik.

Piiriületus Costa Ricast Nicaraguasse oli aeganõudev ja pisut segane. Piiriületajaid palju ning passe tembeldavaid ametnikke vähe. Kolme tunniga said formaalsused siiski läbitud.

Nicaragualaste elu on kulgenud läbi raskuste ja võitluste kogu ajaloo vältel. Esmalt orjastasid ja materdasid põlisasukaid hispaania kolonialistid. Hukkamisvahenditena kasutati koloniaalajastul, olenevalt karistatava seisusest, pea maharaiumist, poomist, elusalt tuleriidal põletamist või kiskjakoerte ette viskamist. Viimast tarvitati peamiselt allumatute põlisasukate puhul.

Esimese 1838. aastal iseseisvuse välja kuulutanud Kesk Ameerika riigina, kerkisid esile uued vastuolud. Esmalt nõrgestasid riiki välised sissetungijad, hiljem aastakümneid kestnud kodusõda diktaatorist riigijuhtide, Somosade dünastia vastu. Pidev võimuvõitlus on jätnud majandusele ja inimeste elujärjele sügava jälje.

Nicaragua, looduslikult sarnane oma naabri Costa Ricaga jääb arengutasemelt tunduvalt maha. Panamerican Highway ja suuremad linnadevahelised maanteed on küll korras, väiksemad kõrvalteed külade vahel konarlikud ning kohati aukus. Tööjõud on siin ilmselt odav. Maapiirkoondades on mitmel pool betoonvalu või asfaldi asemel kasutatud teede rajamisel betoonkividest sillutist. Käsitsi laotud kiviparkett on sümpaatne ja vastupidav, ent tee rajamine ilmselgelt töömahukas.

Esmalt suundusime Vaikse ookeani äärde. Mitmed ookeaniäärsete küladeni viivad kruusateed on tavalise sõiduauto jaoks läbimatud. Meil õnnestus aukudest läbi ronida ning erinevaid rannasoppe uudistada. Randu leidub igale maitsele – surfaritele, peesitajatele, pidutsejatele ning romantikutele.

Telkimine siin maal võõras pole. Kämpimisvõimalust pakuvad nii erinevad majutusasutused, söögikohad kui ka rahvuspargid. Vanas vulkaanikraatris asuva Laguna de Apoyo äärne telkimisplats kuulub kindlalt meie reisi top 5 hulka.

Reserva Chocoyero - El Brujo telkimisplatsil täitis ööpimedust möiraahvide huilged, mingite elajate haukumine ning arvukad linnuhääled. Laagrivalgus meelitas kohale hulgaliselt erinevaid põrnikaid, ritsikaid ja ööliblikaid. Päevavalges läbisime matkaraja troopilises vihmametsas, mis viis meid kõrge kalju juurde,  roheliste papagoide pesitsuspaika. Pessa naasvate lindude sädin oli kõrvulukustav.

Costa Ricast Nicaraguasse sisenemisel kulgeb maantee piki Nicaragua järve kaldaid, mille keskel oleval Ometepe saarel asuvad pilkupüüdvad, kaksikvulkaanid Concepcion ja Maderas. Kuivõrd saarele pääseb praamiga, mis ka autosid peale võtab, otsustame saareeluga lähemalt tutvuda.

Kohalike peamiseks sissetulekuallikaks on põllumajandus, karjakasvatus ning turism. Vulkaaniline tuhk loob soodsa pinnase nii banaani kui ka kohviistandustele. Mäenõlvadel asuvad põllulapid on väikesed ning hobused ja härjad tööloomadena endiselt au sees.  Pisikestes tagasihoidlikes majapidamistes sibavad kuked, kanad ja arvukad seapered.

Lisaks tavapärastele majutus ja toitlustusteenustele pakutakse nii jalgsimatku, ratsaretki kui atv tuure. 8-tunnist vulkaanimatka kaalusime meiegi, kehvade ilmaolude tõttu jätsime vulkaanile siiski ronimata. Ilm oli tinahall ning vulkaanide kontuurid paksu pilvevati sees vaid aimatavad. Kahe päeva jooksul tegime autoga saarele ringi peale ning värskendasime end mineraaliderikkas veesilmas (La Presa Ojo de Aqua), millel noorendav mõju pidavat olema. Kakskümmend aastat nagu peoga pühitud.

Nicuaraguad, Kesk Ameerika territooriumilt suurimat riiki läbivad vulkaanilised mäeahelikud, milledes rohkelt aktiivseid vulkaane. Sagedased maavärinad ja vulkaanipursked on siinse elanikkonna tavapärased kaaslased. Külastasime Leon Viejot, linna, mille vulkaan Momotombo hävitas ja kolmesajaks aastaks tuha alla mattis. Uus Leoni linn rajati paarkümmend kilomeetrit vulkaanist kaugemale. Koloniaalajastul rajatud linnad Leon ja Granada on rivaalitsenud ning pealinna staatust ihaldanud nende asutamisest alates. Pidev võitlus lõppes 1852. aastal, mil pealinna staatus kompromissina hoopis Managuale anti.

Riigi kolme tähtsaimat linna võrreldes kuulub meie sümpaatia Granadale, mille koloniaalne linnasüda on võluv ja kompleksne.

Leonis on kahjuks vanad stiilsed hooned läbisegi tänapäevaste ilmetute betoonüllitistega.

Managua on iseloomutu ja hall. Ilmekaimaks ehitiseks 1972.aasta maavärinas kannatada saanud Katedraal, mille restaureerimiseks ettenähtud rahad tõenäoliselt hoopis diktaatori kukrut täitsid. Kaunis ehitis ootab restaureerimist tänaseni.  

Külaelu Nicaraguas on kogukonnakeskne ning traditsioonilisi töömeetodeid kasutav. Piimamannerguid veetakse hobuvankritega, küttematerjaliks varutakse hagu, mis enda või eesli seljas koju tassitakse. Asendamatuks tööriistaks on matšete, millega oskajad mehed isegi hekki pügavad.

Tagasihoidlikele elamistingimustele vaatamata paistavad inimesed rahulolevad. Stressivaba rahulik elutempo, kus tuleviku üle suurt pead ei murta. Muus maailmas ilma tegev kinnisvarabuum ja suurushullustus pole Nicaraguas veel võimust võtnud.

Väike tähelepanek: Ainsa avalikus ruumis oleva kella, mis Kesk Ameerikas õiget aega näitab leidsime Nicaragua väikelinnas Somoto ning sellelgi näitas tõest aega vaid üks sihverplaat.