Seiklus jätkub

Jaanipäev algas töiselt. Auto tuli konteinerisse pakkida, vormistada vajalikud formaalsused ja siis loota, et kõik kadudeta mõne päeva jooksul Panama sadamalinna Coloni kohale jõuab. Kaheksa paiku hommikul olen koos veokorraldajaga Cartagena hiiglaslikus konteinerterminalis.

Esiteks tuli fikseerida lähetatava kauba kaal. Autokaalule sain sõita korduvalt, kuna esimene seade keeldus nii kerget koormat nagu meie Hilux vaagimast. Pärast kaalumist soovis laaditava kaubaga tutvuda Colombia narkopolitsei. Kogu kraam tuli autost asfaldile tõsta, kus siis neli politseinikku pea kahe tunni jooksul sellega peensusteni tutvus. Kontroll oli ülipõhjalik, pahempidi keerati ka riideesemete taskud. Koomiline oli korravalvurite küsimus protsessi lõpposas, pärast kogu riietekuhja läbituhlamist, kas ma reisin üksinda? Vähemalt pooled just läbi vaadatud riideesemed olid ju naiste omad. Tegelikult tegid härrad oma tööd asjalikult ja ilma emotsioonideta. Ülevaatuse lõppfaasis, kui oli selge, et meie pagasi hulgast midagi keelatut leida ei õnnestu, muutus korravalvurite suhtumine vägagi inimlikuks. Kui asju autosse tagasi tõstsin, tulid küsimused reisi kulgemise ja erineva varustuse osas, mis autos näha oli. Muljet avaldasid katusetelk juurde kuuluva redeliga, ning lahendused, mille abil saavad elektrienergiat meie külmkapp, laagrivalgustus ja arvutid. Auto taaskord pakitud, lubati ta konteinerisse tagurdada.

Koormat saabus kinnitama kolmeliikmeline sadamatööliste meeskond. Ilmselt oli tegemist stazööride või suveks tööle võetud õpilastega, igal juhul koormarihmade kinnitamisega nad hakkama ei saanud. Esialgu püüdsin asja kõrvalt juhendada, kuid kuna sellest polnud vähimatki kasu, ronisin kitsasse vahesse ja tõmbasin rihmad ise kainet mõistust kasutades õigete nurkade all pingule. Kui kõik valmis, selgus et lisaks narkopolitseile soovib ka toll koormaga lähemalt tutvuda. Veokorraldaja, neljakümnendates aastates sõnakas naine hakkas hilinenult välja ilmunud tollimehega valjult kohalikus murrakus sõnelema. Palju ei puudunud, et haavatud auga ametnik kanna pealt ringi pööranuks ja kogu protsessi selleks päevaks lõppenuks oleks kuulutanud. Peatasin hoogu sattunud proua sõnelemise ja teatasin, et ajan auto meelsasti taaskord ilmavalguse kätte, et kõik formaalsused vormistatud ja asjad lõpuni aetud saaksid. Edasi vestles tollimees vaid inglise keeles, millest proua asjaajaja eriti aru ei saanud. Veerand tunniga oli auto konteineris kinnitatult tagasi ja kõikidel paberitel vajalikud allkirjad/pitsatid peal. Konteinerile pandi lisaks tolli kollasele ka Colombia narkopolitsei sinine plomm. Protsess lõppes minu kaalumisega, et laaditud kauba netokaal välja selgitada. Kolme ja poole tunniga said kõik protseduurid läbitud. Lahkumisel surusid ametnikud kätt ja soovisid südamlikult head reisi jätku.

Colombiast Panamasse jõudmiseks on valida kahe liiklusvahendi vahel- lennuk või purjekas. Lend Cartagenast Panama Citysse kestab 80 minutit. Konkurentsi puudumise tõttu on lennu hind röögatu. Alternatiivina pakuvad ettevõtlikud jahiomanikud seiklushimulistele reisisellidele võimalust ületada Kariibi meri purjekal ja veeta lisaks kolm päeva muinasjutulises Panamale kuuluvas San Blasi saarestikus. Reisi kogukestvuseks on viis ööd ja päeva ning küsitav hind (summa sama, mis maksab turistiklassi lennukipilet) katab lisaks sõidukuludele ka majutuse ja toitlustuse kolm korda päevas. Teenust pakkuvaid aluseomanikke on kümneid ning nagu internetis arvustusi lugedes selgus, on teenuse kvaliteet kõikuv. Meie asusime teele 45 jalasel ühekerelisel jahil Sailing Koala, millega reisimise kohta leidsime netist peamiselt häid arvustusi. Jahi omanik ja kapten Fabian, viiekümnene Colombia merekaru, on pea kakskümmend aastat turiste kahe riigi vahel vedanud.

Ta teeb oma tööd südamega ja poeb kasvõi nahast välja, et reisi klientidele võimalikult meeldivaks teha. Reisijaid oli jahil üheksa, lisaks meile kolm kena noorikut Inglismaalt, kolmekümnendates paar Lõuna Aafrika Vabariigist ja kahekümnendates paar, neiu pärit Austraaliast noormees Uus Meremaalt. Meeskonda kuulusid lisaks kaptenile nooruke kokatüdruk Eva ja ca kolmekümne viiene madrus Henri.

Vaatamata erinevale päritolule ja vanusele sulandus laeval olev seltskond hetkega ühtseks üksteist katsumustes ja rõõmudes toetavaks seltskonnaks. Jõudmaks sihtkohta tuleb Kariibi merel läbida 180 meremiili (ca 325 km). Pärituule kiirus seilamise ajal oli umbes 22 sõlme ja lainekõrgus 4-5 meetrit. Retk avamerel kestis nelikümmend tundi. Esimesel päeval tundsid pea kõik laeval viibijad end vaatamata merehaigusvastaste pillide manustamisele sandisti. Nii mõnedki, mina nende hulgas, loovutas osa sissesöödust kaladele. Organism harjub kõikumisega ja teine päev pardal möödus juba kergemalt.

Ohutuskaalutlusel kehtib Sailing Koalal avamerel kuiv seadus, millest ka kinni peeti. Peale kapteni põdesid teised meeskonnaliikmedki merehaigust intensiivselt, nii et Fabian sai lisaks laeva juhtimisele ka kõik muud toimetused nagu toidu valmistamine ja nõudepesu enda õlule. Müts maha- ta tuli suurepäraselt toime ja hoolitses kõigi pardal viibijate eest nagu suutis.

Õnneks toimis purjeka autopiloot vaatamata keerulistele oludele veatult. San Blasi saarestikku kohale jõudmist tähistasid reisijad külma õlle ja rummikokteiliga. Vaatamata vintsutusele, oli reis avamerel väärt kogemus. Tagantjärele tõdeme, et kuidagi ei tahaks kuiva maad ja päevi autokabiinis vahetada merel liikumise vastu. See on muidugi meie arvamus ja ilmselt on palju reisiselle, kes eelistavad merdmööda maailma avastamist autoga seiklemisele.

Panama põhiseaduse kohaselt kuulub saarestik ja osa riigi lõunaosa territooriumist Kuna indiaanlastele, kes riigi loomisaastatel möödunud sajandi alguses selle punkti konstitutsiooni vere hinnaga sisse võitlesid. Kunad elatuvad kalastamisest ning käsitöö ja teenuste müügist turistidele. Kunade elukorraldus on matriarhaalne ja nende seadused ei luba kunade territooriumil maad omada kellelgi peale suguharu liikmete. Isegi Mehhiko multimiljardär Carlos Slimil ei õnnestunud saare ostmine San Blasis, pakutud mõistusevastastele summadele vaatamata.

Aeg saarestikus möödus saarte vahel seilates, ujudes, snorkeldades, rannavõrkpalli mängides, nautides rikkalikke eineid ja lõbusa seltskonnaga pidutsedes.

Õhtuid täitis mõnus muusika, mida reisijad kaasas olnud seadmetest mängisid. Eesti muusikast läks kõige paremini peale Smilersi „Jalgpall on parem kui seks“.

Purjekas oli mõnus reisivahend Colombiast Panamasse jõudmiseks ja seilamist Sailing Koala pardal julgeme igati soovitada. Tänud kapten Fabianile ja kõigile meie meeldivatele reisikaaslastele! Mereäärsest Cartist Panama Citysse liikusime reisijatena dziibis. Kuna jõudsime Panamasse päev hiljem kui konteiner autoga, otsustasime bussiga kohe edasi Coloni liikuda. Coloni linna kriminaalsuse kohta kuulsime kohalikelt hirmutavaid lugusid. Kui hotellis linnas liikumiseks nõuandeid küsisime, saime tungiva soovituse kasutada vaid taksot vältimaks jalgsi kulgemist. Pidasime nõuandest kinni nii palju kui tegemised seda võimaldasid, kuid ka jalgsi linnas ja sadamalähistel liikudes, mingite probleemide otsa me ei komistanud. Asjaajamine Coloni konteineriterminalis võttis kokku kuus tundi, millest enamuse moodustas erinevate ametkondade järel ootamine. Tordile pani kirsi asjaolu, et tolli riskianalüüsi tulemusena kutsuti kohale siinse narkopolitsei erirühm koeraga, kes põrmugi oma Colombia kolleegide vaevast ei hoolinud ja meie liiklusvahendi koos varustusega taaskord üksikasjalikult läbi puistas. Protsess viidi läbi erirühmale kohaselt, omades nurga taga relvastatud tugigruppi, vist juhuks kui mina läbiotsimise käigus putku panna üritaksin. Pärast, kui hüvastijätuks käte surumiseks läks, palusin naljatades, et nad kontrolli läbimise kohta sertifikaadi väljastaksid, siis oleks ehk kergem hiljem Ühendriikidesse siseneda. Kokkuvõttes veidi ebamugavust tekitav, kuid huvitav kogemus. Minu põhimure oli, et keegi läbiotsijatest kuskile midagi ise ei sokutaks. Õnneks oli tegemist ausate ametnikega. Kella kolme paiku pärastlõunal saime taaskord oma kalliks saanud liiklusvahendis reisi jätkata. Õnneks leidsime õhtul vaikse ja meeldiva kämpingu, kus oli võimalik segipaisatud pagas taaskord õigetesse kohtadesse paigutada.

Panama on pisike, kaunis, rohelise maastikuga riik, mis kujunenud Kesk ja Lõuna Ameerika finantskeskuseks. Rahvas tundub eluga suuremalt jaolt rahul olevat. Elamud ja majapidamised on korras ning riik suhteliselt puhas. Maalt väljumine ning Costa Ricasse sisenemine läks valutult, kuid aeganõudvalt. Piiriprotseduurid kahes riigis kokku võtsid üle kolme tunni, kuna järjekorrad erinevate ametkondade luukide taga olid pikad ja ametnikud kiirustamisega silma ei paistnud.