Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

USA 7

USA 7 - searching for Indian Summer

November 20th, 2015, Merle Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Kuivõrd telkimishooaeg Kanadas  on lõppenud otsustame viimased nädalad enne auto konteinerisse laadmist veeta USAs. Jääpurikad telgiuksel on küll vahvad, ent kaks nädalat jutti neid näha ei soovi.


Kanada USA piiriületusse suhtume pisut hooletult, mille tagajärjel konfiskeeritakse Kanadast soetatud puuviljavaru. Õnneks pole kaod kuigi suured.


Ühendriikide põhjaosas Olümpia poolsaarel asub samanimeline rahvuspark, mille peamiseks tõmbenumbriks on parasvöötme vihmamets. Enne vihmametsa sukeldumist käime parki läbiva Elwha jõe äärses, maha võetud tammi asukohas, kus pilt kaunis trööstitu. 2011.aastal alustati Elwha tammi likvideerimistöödega, et võimaldada lõhedel taas kudemispaika naasta. Massiivse ehitise lammutamine viidi lõpule eelmisel aastal. Ümbritseva looduse taastumiseks läheb veel palju aega.




Lühike matkarada võimsate sammaldunud puude vahel viib Marymere koseni, mille ilu metsahiiglaste majesteetlikkuse kõrval üpris tagasihoidlik.




Põlispuudest võlutud valime ööbimiskohaks kämpingu, mis asub jõe kaldal keset iidset vihmametsa. Teeme lõket ja naudime loodushääli. Öö on küll märksa soojem kui Kanadas, ent õhuniiskus üüratu. Hommikuks on telgiseinad vettinud nii seest kui väljast.



Päeva alustame jalutuskäiguga Sol Duc joa juurde. Rada kulgeb vihmametsas, mille väärikamad isendid ligi 700 aastased. Läbi võimsate puude alanud vihmasadu meieni õnneks ei jõua. Kõnnime nõiduslikus metsas saatjaks vulisev jõevesi, mis endale erkroheliste sammaldunud kivide vahel teed rajab.




Edasi liigume piki Vaikse ookeani rannikut, kus nii mõneski lahesopis hulgaliselt kopsakaid ajupuid kuhjunud. Mõõna ajal on neil päris lustlik ronida, tõusuvee tulles aga targem neist eemale hoida. Tõusuvete mõjul liikuma hakkavate ajupuude vahele lõksu jäämine võib saada saatuslikuks.




Ühes rannikusopis märkame imelikke kuuski, mille tüvedel kummalised pallikujulised moodustised (spruce burl). Arvatakse, et nad on saanud nakkuse mingitelt putukatelt, täpset põhjust pole senini suudetud kindlaks teha. Kopsakate kasvajate kiuste on puud  ellu jäänud ja pälvivad oma erilise kujuga hulgaliselt tähelepanu.




Poolsaarelt lahkudes jätkame sõitu piki ookeani rannikut lõuna poole. Tee on maaliline, ent lakkamatu vihmasadu peidab kaunid kaldapealsed halli kardina taha. Meeleolu just kiita pole.




Võtame sihiks Oregoni osariigis ookeanist ca 300 km kaugusel asuva Crater Lake’i. Teel sisemaale ilmaolud õnneks muutuvad. Tüütu vihmasadu lakkab ning taas saame imetleda kauneid sügisvärve.



Pea kahe tuhande meetri kõrgusele kraatrijärve juurde tõustes on loodusel uus üllatus varuks. Temperatuur langeb alla nulli ja eelmisel päeval alanud lumesadu on katnud maapinna ca 10 cm-se lumekihiga. Oleme sattunud kaunisse  talvemuinasjuttu. 1900 meetri kõrgusel paiknev Crater Lake on USA sügavaim järv (592m), temasse ei suubu ega välju ükski jõgi. Järv saab oma vee lume sulamisest ja vihmast. Ta on kuulus oma puhtuse, kirka värvi ja selgete peegelduste poolest. Talvine, veel küll jääkaaneta järv on karge, ent sillerdav vesi täna fantasilisi peegeldusi ei paku. Just kui sooviks täherolli imekaunile ümbritsevale metsale loovutada.  



 


Novembrikuus mägedest vananaiste suve otsida on üpriski naiivne. Keerame autonina taas lõuna poole. California osariigis asuv Redwoodi rahvuspark ju veel nägemata. California tervitab meid päikesepaiste ja mõnusa temperatuuriga. Redwood, sequoiade sugukonda kuuluv maailma kõige kõrgem puuliik, kasvab Põhja Californias ning Oregonis parasvöötme vihmametsas. Pikimad isendid on ca 100-120 meetri kõrgused ning eluiga keskmiselt 500-700 aastat. Kasutades ilusat ilma teeme mitu matka nende hiiglaslike puude keskel. Matkarada on vaheldusrikas kulgedes esmalt looduslike pilvelõhkujate vahel.  Järgnevalt piki jõekallast, mille ääred palistatud samblast habetunud vahtrapuude ja kõrge sõnajalavaibaga. Lõpuks taas mäeveerule puude rüppe. Uskumatu turvatunne valdab meeli siinses keskkonnas.





Redwoodi pargiga paneme punkti USA vaatamisväärsustega tutvumisele. Alustame tagasiteed Kanada suunas. Auto laevatamise tähtaeg läheneb, mistõttu peame leidma koha, kus reisivarustus ja auto sisemus korralikult puhtaks küürida. Austraalia taimekaitse ametnikud on sissetoodavate sõidukite puhtuse hindamisel kurikuulsalt pedantsed. Kulgeme põhja suunas piki maalilist ookeanirannikut järgivat teed. Ilmaolud on OK ning meil õnnestub leida vaikne laagriplats, kus suurema koristuse tehtud saame. Vahelduseks käime ookeani ääres jalutamas. Kõnnime mööda kitsast rannariba, vahutava ookeani ja rahuliku Florase järve vahel. Piirkond on huvitav ja kohalike pajatuste kohaselt pidavat ookeanivesi vahel harva suure tuhinaga lausa järve tungima.





Kaks päikeselist ja kuiva päeva, mille jooksul suure osa lõputuna näivast  puhastustööst tehtud saame, rahustavad meeli. Ent rõõm on üürike. Edasi põhjapoole liikudes on saatjaks pea pidev vihmasadu. Portlandis ja Seattles piirdume halva ilma tõttu vaid põgusa sissepõikega. Seattle kesklinnas teeme autoekskursiooni  ning uudistame ülikoolilinnakus paari nädala eest avatud Amazoni esimest reaalset raamatukauplust. Pakutavate üllitiste valik on hiiglaslik, teenindus meeldiv ning hinnad sama soodsad kui netipoes.



Viimasel ööl Vaikse ookeani rannikul telkides lisandub vihmale meeletu torm. Jääme laagrisse Washingtoni osariigis Larrabee Parki, suurte puude vahele, mis tuule eest pisut varju pakuvad. Öösel torm ägeneb ja peksab telgiseinu päris raevukalt. Puud peavad märatsemisele õnneks vastu. Hommikul maru ning vihm jätkuvad ja peame taas telgi läbimärjalt kokku pakkima. Hiljem uudiseid lugedes saame teada, et viibisime alla 100 km kaugusel regioonist, kus tormituuled (tuule kiiruseks mõõdeti 130 km/h) puumürakaid maha murdsid ja majapidamisi elektrita jätsid, olevat olnud ka inimohvreid.



Õnneks Kanadasse tagasi saabudes ilm leebub ja kahe päevaga õnnestub nii auto puhastamine lõpetada kui telk taaskord kuivaks saada.


 



Share the post:


Comments

Malle P. November 20th, 2015

Edukat ja turvalist Austraaliasse suundumist!

Andres November 20th, 2015

Tahaks ka lund ja talve! :(

Maire November 22nd, 2015

Kui tahate lund ja talve , tulge Päide - meil oli hommikul 10cm lund aias:)
Teil on seekordne reisietapp väga vaheldusrikas olnud - nii vihmametsa kui lumeehtes põliskuuski, mägede kraatrijärvest rääkimatagi. Nii karges õhus päevad läbi väljas olles peaks teil küll iga keharaku vahel värske õhu mullikesed olema . Imeline!

sirts November 23rd, 2015

kas tshingatscooki apatšide pealikut ka kohtasite-ilmselt kohtasite-pole võimalik, et te teda ei näinud:)

Andrus November 24th, 2015

Cherokeede pealik andis autogrammigi...

Add a comment