Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Mexico 2

Mexico 2 - colorful contradictory country

September 5th, 2015, Merle Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Ajalugu ja loodus - teemad, mis meid enim paeluvad. Mehhiko pakub põnevat avastamist mõlemil rindel.


Mexico City külje all paiknevad Teotihuacani varemed on kergesti ligipääsetavad ning kuuluvad tõenäoliselt enamike turismimarsruutide paketti. Iidne asustus rajati 200 aastat enne meie aega ning hääbus 650 aastal AD. Paiga algasukatest on vähe teada, ent hiigelajal, umbes neljandal aastasajal m.a.j., oli linnas üle 125 tuhande elaniku.  14. sajandil Põhja Mehhikot valitsenud asteegid  pidasid paika pühaks Jumalate linnaks, kohaks, kus inimesed muutuvad jumalateks. Kogu linna läbib tänav, mille asteegid nimetasid Surnute Avenüüks. Avenüü ühes otsas domineerib Kuutempel ning keskel Päikesetempel. Viimane rajati  vihmajumal Tlaloci auks, kellele aeg ajalt ka inimesi, sh. lapsi ohverdati. Vaade Päikesetempli otsast on võimas, kogu kompleks otsekui peo peal.




Põhja Mehhikos Paquime kõrbes asuvad varemed on märksa tagasihoidlikumad. Elu selles kõrbelinnas õilmitses 10-st 14. sajandini. Paksude müüridega, mitmekorruselised ehitised valmistati savist ja veest. Linna varustamiseks veega oli rajatud kanalite süsteem. Tänaseks on osaliselt alles vaid hoonete alumised korrused. Iidsest elukorraldusest pildi saamiseks on tarvis päris head kujutlusvõimet.



Koloniaalajastust pärinevad stiilsed keskused ehivad paljusid Mehhiko linnu. Paremini säilinud koloniaallinnad asuvad riigi keskosas. Linnade jõukuse allikaks olid peamiselt piirkonnas asunud hõbedakaevandused. Ligi 2000 meetri kõrgusel paiknev pisike Taxco on tänaseni Mehhiko tuntuimaks hõbeda töötlemise keskuseks. Nii suurt hõbedapoodide ja -töökodade hulka pole kohanud kuskil mujal. Samas olid väljapanekud üpris isikupäratud ja ühetoonilised. Linn oma arhitektuuri ja atmosfääriga aga ääretult sümpaatne.



Mexico Citys, 21 miljoni elanikuga Ladina Ameerika suurimas metropolis, laiutab koloniaalne süda hiiglasliku keskväljaku Zocalo ümber. Mexico City keskplats kuulub maailma suurimate linnaväljakute esikolmikusse. Tähelepanu väärib vanalinna tsoonis paiknev Torre Latinoamericana, esimene pilvelõhkuja Mehhikos, mis rajati juba 1956.aastal seismiliselt aktiivsesse piirkonda ning on kõik maavärinad siiani edukalt üle elanud.




Metropoli sisenemine autoga läks üllatavalt libedalt. Vanalinna saamiseks tuli taas läbida hiigelmõõtmetes turg. Teistest Ladina Ameerika pealinnadest saadud kogemus on kasuks tulnud. Omamoodi nähtus on parklakorraldus. Parklasse sisenemisel loovutad auto parklatöötaja hoole alla. Platsil paiknevad sõidukid 4 x 10 ridades, kus neid nagu Rubiku kuubiku klotse pidevalt ümber paigutatakse. Töötajate vahel käib kõva rivaalitsemine, kes ennem tühja koha jõuab täita. Päris ime, et nad ühtegi masinat ära ei rihtinud.


Mehhiko suurima loodusliku järve Laguna de Chapala kallastel paistavad riigis valitsevad kontrastid ja seisustevahed eriti silma. Ühelt poolt vaene ja lagunenud Mezcala, kus  elu koondunud linna läbiva aukus peatänava äärde, teisalt Chapala, mille üles vuntsitud keskus ja malecon turiste kohale meelitab ning mille eeslinna  kallitest ja hoolitsetud kruntidest naaberasumi elanikud vaid unistada võivad.




Vaikse ookeani äärne San Blas on mõnusalt rahulik ja unine linnake, mis kaasaegsete hotellikomplekside huviorbiidist väljas. Puhas rannaala ja soe vesi meelitab meidki suplema. Pisut häirivad vaid väikesed astelraid, kes madalas vees vilkalt sibavad. Augustis on Vaikse ookeani ääres meeletult kuum. Päeval varjus  40 kraadi ümber, öösel veidi vähem. Päikese loojudes ilmuvad välja pisikesed tigedad sääsed, mis välistab napid kehakatted. Kui algselt plaanisime Mehhikost USAsse liikuda California poolsaart pidi, siis perspektiiv nädalaid sellises kuumuses veeta, ei tundu kuigi ahvatlev. Valime uue marsruudi üle mägede ja kanjonite.



Teel mägedesse läbime tasulise ca 50 km pikkuse lõigu, kus on hulgaliselt moodsaid tunneleid ja sildu. Neist pikim Puente Baluarte, 390 meetri kõrgusel olev maailma kõrgeim rippsild, on tõeline insenerikunsti meistriteos.



El Tecuani rahvuspark 2300 meetri kõrgusel pakub valitsevale kuumusele meeldivat vaheldust. Männimets, mille lagendikel õitsevad lilled kodumaiselt tuttavad lõhnad ninna toovad, meenutab kangesti põhjamaid. Ainsateks naabriteks telkimisplatsil on suured Põhja Ameerika põdrad – wapitid.




Teekonnale, Mehhiko vähekülastatud pärli, Canon del Cobre (Vasekanjoni) poole asume kerge kõhedusega. Trip Advisori info kohaselt on kanjoni põhjas asuv Batopilase linn narkojõukude kontrolli all ja USA Välisministeerium soovitab turistidel sinna minemisest loobuda. Kohapeal paistab, et esitatud informatsioon peab paika. Ristmikul, kust saab alguse kanjoni põhja viiv tee, peatab meid 4-liikmeline raskelt relvastatud noorukite jõuk. Pidurdame hetkeks ent jätkame koheselt sõitu nendega vestlusse laskumata. 60 km pikkune tee oru põhja pakub imelisi vaateid.



Samas saame taas kogeda looduse ülemjõudu inimese ees. Vaevalt aasta tagasi asfaltkatte saanud mägitee on valdavas osas kivivaringutega kaetud, osad suuremad kamakad on teekattesse suisa augud lõhkunud.



Kanjoni põhjas asuv ca 1500 elanikuga Batopilas on armas ja hoolitsetud värviliste majadega linnake, kus põlisrahvast linnakodanikud jagavad territooriumi automaatidega relvastatud grupeeringutega. Kas nad moodustavad osa narkoketist me muidugi ei tea ja eriti teada saada ei soovigi. Meiegi hotellis passib kaks Kalašnikovidega relvastatud püssimeest fuajees ja paar tükki auto kastis parkimisplatsil. Jõugu liikmed paistavad olevat vanuses 15-25, relvastus nende käes, vähemalt minu jaoks hirmuäratav. Ainus koht, kuhu neid relvadega ei lubatud siseneda on soliidsete naisterahvaste poolt peetav restoran. Asi seegi. Hommikul vara linnas jalutades nägime samu kutte otse tänaval või autokastides magamas, püssid kaisus. Kui muidu on Mehhikos politseinikke näha igas külas ja ka maanteedel, siis selles piirkonnas olid nad nagu maa alla kadunud.



50 km pikkune ja 1500 meetri sügavune Copper Canyon on USA Grand Canyonist suurem. Siinsed jõed on uuristanud läbi vulkaanilise kivi terve kanjonite süsteemi, pakkudes silmale väga erinevaid ja võimsaid vaateid. Adrenaliiniotsijatele on inimkäsi appi tulnud. Kanjoni kõrgeimast vaateplatvormist saab ripptoolil vuhinal mööda trossi oru teisele küljele sõita.



Meile piisab seekord teistele kaasaelamisest ja matkamisest  Cusarare ja Basaseachic koskede juurde. Viimane oma 300 meetrise kõrgusega on Põhja Ameerika  suuruselt kolmas. Matkates silmame mitmeid madusid ja maaoravaid. Esmakordselt elus näeme, kuidas maaorav  madu jahisaagina üle tee tirib.





Vasekanjoni pisikesed külad ja linnad on kodupaigaks siiani traditsioonilist eluviisi harrastavatele põlisrahvastele, kes oma eripärase riietuse järgi on kergesti ära tuntavad. Sajandeid tagasi asusid nende esiisad siinsetesse raskesti ligipääsetavatesse paikadesse elama, kuna ei soovinud vastu võtta hispaanlaste poolt pealesurutavat võõrast usku ja elulaadi.



Vasekanjonit läbiv tee Batopilase ja Creeli vahel on üks kaunemaid ja põnevamaid meie  kõikide reiside jooksul. Tõeline VAU!


Mehhiko ühe kaubamärgi Tequila märjukese valmistamisega tutvume joogile nime andnud linnas. Külastame vanimat siiani tegutsevat Tequila tehast La Rojena, mis alustas tegevust 1758. aastal ning on olnud sama perekonna omanduses algusest saadik. Tequila asub piirkonnas, kus kasvatatakse joogi peamist toorainet, sinist agaavi. Saame teada, et tequila valmistamiseks kasutatakse agaavi maa sees kasvavat juurikat, mitte aga siniseid lehti nagu mina eelnevalt arvasin. Ekskursiooni juurde kuulub ka erinevate markide degusteerimine. Mehhiklased tarbivad jooki peamiselt eheda napsuna, ilma meil tihti lisanditena kasutatava soola ja laimita. Tequilat kasutatakse ka kokteilide, näiteks Margarita, koostisosana.




Tequilast ma suurt lugu ei pea, ent mehhiko õlle ja söökide kohta saab vaid kiidusõnu öelda. Road, mille juurde käivad õhukesed tacod on hästi maitsestatud ja rikkalikud. Soovi korral saab erinevaid toiduga serveeritavaid vürtsikaid kastmeid ise juurde lisada.


Liiklus Mehhikos on kaunis kaootiline ja hooletu. Teedemärgistus enamjaolt olemas, ent liikluskorraldus ristmikel võõrale tihti arusaamatu. Mõnel korral pääsesime meiegi õnnetusest üle noatera. Teede blokeerimist kodaniku algatuse korras oma meelsuse väljendamiseks peetakse normaalseks. Meiegi istusime ühe transporditöötajate poolt organiseeritud teetõkke taga 4 tundi. Politsei aktsiooni ei sekkunud ja kümnetest autodest koosnev autorong ootas rahulikult meeleavalduse lõppemist.



Prügimajandusega kohati tegeldakse, ent arenguruumi on veel küllaga. Autoakendest välja loobitud sodi on igapäevane nähtus. Nimede jäädvustamine võimsatele ja eakatele agaavilehtedele samuti.


Üks kuu  ca 2 miljoni ruutkilomeetri suuruse Mehhiko väisamiseks on väga lühike aeg ning võimaldab riigiga tutvuda vaid pinnapealselt. Nii nagu riigi looduslikud tingimused varieeruvad väga suurtes piirides tulevad maal teravalt esile kontrastid inimeste elu-olus. Ühelt poolt kaasaegne ja keerukas tasuliste teede võrk kõrvuti tolmuste, auklike külatänavatega, mille hooldamisel siiani labidas ja kirka peamisteks töövahenditeks; intensiivne põllumajandus kaasaegse tehnikaga vastakuti  väikefarmerite hobutööjõuga; moodsad lõputud tuulepargid kõrvuti põlisrahvaste traditsiooniliste eluviisidega. Ent rahvas ei kurda ning avalikus ruumis kõlab muusikat enam kui teistes Ladina Ameerika riikides. Huvitavat ja avastamisväärset pakub riik kuhjaga.



Share the post:


Comments

Jaan Uustalu September 5th, 2015

Trump lubas kui USA presidendiks saab Mehhiko ja USA vahele ehitada võimsa müüri. Ärge liiga kauaks sinna jääge

Andrus September 5th, 2015

Tere Jaan,
Täname kommenttari eest. Tegelikult asi palju karmim. Ületasime USA piiri Agua Prieta/Douglas piiripunktis. Seal on juba praeguseks ehitatud kümnete kilomeetrite viisi ca nelja meetri kõrgust terasplaatidest aeda. Kokku on kahe riigi vahelise piiri pikkus üle 3000 km. Kogu ala taraga katmine annab ikka paljudele inimestele pikaks ajaks tööd. Peaks vist valmistuma riigihankel osalemiseks....

Ülle September 7th, 2015

Tundub, et olete jälle mõnusa adrenaliini laksu saanud. Turvalist jätku!

Add a comment