Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Uruguay 3

Uruguay 3- in the eyes of car traveller

April 14th, 2015, Merle Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Aasta alguses seljakotireisijatena Uruguays viibides jäi rannikuala külastamata. Argentiinast Brasiiliasse suundudes saame riigiga tutvumiseks uue võimaluse. Jupike marsruudist küll kattub, ent erinev reisistiil ning aastaaeg avab teistsugused vaated.


Sisemaalt ookeani poole kulgedes pakuvad silmailu sügiseselt kuldsed viljapõllud ja hoolitsetud põllumaad, sekka mõningad viinamarja- ja oliiviistandused.




Inimeste eluasemed, estanciad ja mitmesugused töökojad on olenemata nende suuruse või jõukuse tasemest   heas korras.


Riigi teedevõrk on väga heas seisus ning valdavalt tasuline. Maanteed on rajatud ratsionaalselt. Sillad restaureeritud nende mõõtmeid laiendamata, vanu konstruktsioone ära kasutades. Tee ahenemisest sildadel annavad aegsasti märku  hoiatussildid. Liiklusskeemid ja teetähistused on selged ja arusaadavad.


Sõidame läbi Colonia de Sacramentost, mis meile eelmisel külastusel väga sümpaatse mulje jättis. Kui esimesel korral saabusime linna läbi sadama, mis asub kuulsa vanalinna vahetus läheduses, siis autoga tulles sattusime lohakasse betoonist eeslinna, kuhu turistidel enamasti asja pole. Linna süda oli küll endine, ent VOW tunne kadunud.  


Montevideot läbides valisime rannaäärse maantee, mille üle linlased uhkust võivad tunda. Üle kahekümne kilomeetri pikkune, peamiselt kuldse liivaga rannariba on ääristatud kena promenaadiga, kus ruumi nii harrastussportlastele kui puhkajatele ning erinevaid randu igale maitsele.


Aprilliks on kõrghooaeg möödas ning paljud turistikohad suletud. Samas on kämpinguid piisavalt ning õnneks vaid üksikute külastajatega. Üle 20-kraadine kristallselge merevesi ning 25+ õhutemperatuur on meie jaoks tõeline suvi, sügist meenutab vaid jalge all krabisev kuivanud lehekiht.



Kaunist liivaranda, enam kui 300 km, jätkub Montevideost kuni Brasiilia piiri ääres asauva Chuyni. Rannaäärseid kuurorte on igat sorti. Punta del Este, suurim neist, on täis pikitud hiiglaslikke hotellikompleksse, mille sarnaseid kohtab pea kõikjal  maailmas.




Laia teenustevalikut ja mugavust hindavale turistile on see ilmselt sobiv paik. Seda küll vaid kõrghooajal, mis kestab märtsi lõpuni. Aprillis sulgevad paljud hotellid ja restoranid uksed ning nii ööbimis- kui söögikohtade valik jääb märksa kasinamaks. Meile sümpatiseeris meeldivalt unise ja õduse õhkkonnaga Piriapolis ning endine väike kaluriküla Punta del Diablo.




Turistliku La Paloma ja Cabo Polonio, koos merelõvikolooniaga jätame külastamata.


Rannamõnude nautimise vahel võtame ette jalgsimatka Uruguay kõrguselt neljanda, Cerro Pan de Azucari otsa. Matkarajale pääsemiseks tuli läbida labürint, milles paikneb Uruguay metsloomi ja linde tutvustav loomaaed.



Kuivõrd riigi territoorium on suuremalt jaolt põllumajanduse valduses, siis suuri metsloomi vabas looduses peaaegu enam  pole.


Cerro Pan de Azucar oma 389 meetriga ületab vaid pisut meie Suurt Munamäge, ent matk mäe tippu pole võrreldav.



Mäkke saamiseks tuli rühkida mööda järsku mäeveeru  suurte kivirahnude vahel. Vaev sai tasutud kauni vaatega allolevale linnale ja ookeanile. Tippu ehtis üüratu betoonist rist, mis eemalt vaadates päris normaalne, ent lähedalt väga inetu paistab.




Risti sees on keerdtrepp, mille kaudu pääseb ülaosas paiknevale rõdule. Trepi valvuriteks herilasteparv, kellega meie võitlusse astuda ei soovinud. Jäime rahule looduse poolt pakutud vaateplatvormiga.


Viimaseks vaatamisväärsuseks Uruguays valime Brasiilia piiri vahetus läheduses paikneva Santa Teresa Rahvuspargi. Sõjaväe hallatavas pargis asub  1762. aastal portugallaste asutatud kindlustus Fortaleza de Santa Teresa, mille hispaanlased 1793 vallutasid.



Sõjaväe kiituseks peab ütlema, et nii kindlustus kui kogu rahvuspark on väga heas seisukorras. Territooriumil asetsevad kaunid pargid, palmimaja, ilusad liivarannad, matkarajad ning telkimisalad kuni 2000-le telgile.



Telkimisplatsid asuvad kõrgete eukalüptipuude vahel, mille lõhn meeldivalt uimastab. Puude otsas käis vilgas liiklemine ning vali sädin. Viirpapagoid olid vaatmata sügisele ametis pesaehitusega.



Öösel sibas laagriplatsile koaati, kes külakoerte poolt põlatud kõrbenud grillvorsti tänuga üles korjas.  


Lõpetuseks piiriületustest. Paberimajandus piiril Argentiinast Uruguaysse läks libedalt. Pisut kahju on vaid pirnidest ja mandariinidest, mille Uruguay Taimekaitseinspektsioon meilt ära võttis. Need vist paistsid liiga isuäratavad. Brasiiliasse sisenemisel ei huvitanud kedagi, mis meil autos. Autole ajutise sissesõidu paberit ka ei vormistatud, väideti, et pole tarvis. Eks aeg näitab, kas see ka paika peab.


 



Share the post:


Comments

TõnisAnu April 16th, 2015

Tere, seiklejad! Teie eelmise postituse juurde, kus jutt käis lindikavast, on keegi lisanud kahtlase lingi ukraina tüdrukutest. Võib-olla selt saidilt on võimalik leida ka mõni lindikava, ei viitsinud seal kaevata. Selmet siinkohal link selle kohta, mis tormises laagris tegelikult juhtus:
https://www.facebook.com/video.php?v=716418361741338

Merle April 18th, 2015

Oleme ise ka märganud, et mõned spämmid tulevad sisse, ent nendega on raske võidelda. Vabandame! Sinu poolt lisatud link lindikavale oli suht sarnane, ent jalgu rohkem ja lont pikem..

Tarmo April 22nd, 2015

Brasiilias ei olegi vaja autole ajutist sissevedu vormistada, kui saabutakse üle maismaapiiri. See kord hakkas kehtima 2013 aastal. Aga on olnud üksikuid juhuseid, kus teel dokumente kontrollivad asjamehed seda ei tea, ja küsivad ikka vastavaid pabereid.

Siiri April 22nd, 2015

Mõelda vaid, et inimesed elavad oma tavapärast elu kõigis neis kohtades kus te käite ja see kõik on nii põnev ja ilus...

Andrus April 23rd, 2015

Tere Tarmo,
Tänud info eest! Hea teada. Ei saa õelda, et asja üle väga muretsenud oleksime, kuid veidi häiriv oli asi siiski.

Add a comment