Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Argentina 3

Argentina 3- Back to Northern Warmth

April 10th, 2015, Andrus Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Olles endiselt Pali Aike Rahvuspargis nähtu lummuses, võtame ette viimase Tshiili-Argentiina piiriületuse. Meeldiva üllatusena on esmakordselt tegemist kahe riig ühise piiripunktiga, kus kõik kuni järjekorras viimase, Argentiina tolli letini, kulgeb kiirelt nagu lepase reega. Tollimehed lasevad meil paarkümmend minutit oodata, kuna arvutisüsteem näitab, et eelmisel väljumisel oleme auto riigist välja deklareerimata jätnud. Kõned piiripunktide vahel toovad asjasse selgust- eelmise piiripunkti tollimees oli meie väljumise lihtsalt süsteemi sisestamata jätnud. Meie ees vabandatakse viivituse pärast ja soovitakse siiralt head reisi jätku. Suht rikkalik kogemus Lõuna-Ameerika riikide piiri- ja tolliametnikega suhtlemisel saab vaatamata pisikesele arusaamatusele meeldivat lisa. Teekonna järgmine eesmärk on veidi üle poole tuhande kilomeetri kaugusel Atlandi ookeani rannikul paiknev Monte Leoni rahvuspark, kus loodame taas näha Magalhaesi pingviine. Vahepeal vaikinud läänetuul on valjenenud ja muudab sõitmise tülikaks. Tundub nagu üks kõrvalistuja poolsetest rehvidest oleks tühi. Eessõitvatest rekkadest ja bussidest on näha, et meie pole ainsad, kes tugeva tuulega vaeva näevad. Suure purjepinnaga sõidukid läbivad kilomeetreid teele tõmmatud joonte vahel lausa loovides. Õhtuks jõuame vahejuhtumiteta rahvusparki kohale.

Sisseregistreerimisel tutvustatakse kohalikku kodukorda. Päikeseloojangust koiduni on seoses puumade rünnaku ohuga keelatud lahkumine kämpingu territooriumilt. Samuti ei lubata päevalgi matkaradadel üksinda liikuda.



Õhtu edenedes tugevneb tuul veelgi. Öösel oleme sunnitud katusetelgi sulgema ja autosse kolima. Katusel kõigutas nii, et merehaiguse sümptonid kippusid kimbutama. Peale pooleldi magamata ööd otsustame siiski kaks korda kaks kilomeetrit pika teekonna pingviinikolooniani ette võtta. Tuul on nii tugev, et jalgadel püsimisega on tegu. Kuna matkame talveriietes, siis külm ei hakka, pigem teeb tuulega võitlemine naha märjaks. Vaev saab kuhjaga tasutud. Näeme pingviinkolooniat, kus pesitseb kuni 75 000 linnupaari nii lähedalt kui seda üldse on võimalik. Osa sulelisi, kes ise samuti valju tuulega võitlevad, on lausa süllevõtmise ulatuses. Loomulikult me linde ligitikkumisega segama ei hakka ja jälgime nende toimetusi mõistlikku distantsi hoides.





Kuna torm vaibumise märke ei ilmuta, veedame järgmise öö Comodor Rivadavia linna hotellis, kus saab muu hulgas internetist ilmateavet lugeda. Tuule kiirus on puhanguti kuni 90 kilomeetrit tunnis. Sellest siis nii käimis kui sõitmisraskused.


Põhja poole edasi liikudes jõuame järjekordse UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva vaatamisväärsuse, Valdese poolsaareni. Meile harjumuspäratult läheb põhja poole liikudes ilm kiiresti soojemaks ja millegipärast lendavad linnuparvedki sügisel hoopiski põhja suunas. Valdese poolsaarele jõudes kerkib õhutemperatuur pärastlõunal 22 kraadini. Õhtul küll jaheneb, kuid soojakraadid enam alla 10 pügala ei lange. Kuni eelmise sajandi keskpaigani elatusid poolsaare elanikud kütitud merelõvide rasva müügist. See tegevus keelustati 1960. aastatel ja täna elatuvad poolsaare elanikud turistidest, kes merelõvisid, merielevante, magalhaesi pingviine, erinevaid vaalu, guanakosid ja muid issanda elajaid hordidena vaatama sõidavad. Groteskne on asjaolu, et merilõvide kolooniate külastajatele pakutakse Punta Nortes võimalust jälgida etendust, mille käigus tapjavaalad orcad, loivalisi tõusuvete toel küttimas käivad. Ka meie ärkasime hommikul kell pool seitse, et õigel ajal, so. kaks tundi enne tõusu maksimumi kohal olla. Ilm lihavõtte-eelsel Vaiksel Laupäeval oli suurepärane. Sajad kohale ilmunud haruldase vaatemängu osaliseks saada soovijad nautisid päiksepaistet ja eeldatavate ohvrite hommikusi toimetusi.





Keda sel hommikul kohale ei ilmunud, olid tapjavaalad. Ilmselt leidsid nood oma ninaesise kuskilt mujalt ookeaniavarustest ja lõvikolooniat ei tülitanud. Ärajäänud vaatemängu ooteaeg ei läinud aga tühja. Lisaks sadade merilõvide toimetustele nägime binokli abil mitmete lindude elu-olu, armadille maiustamas hukkunud lõvikutsika kallal ja suuremat sorti rotisarnaste elukate askeldusi. Päike paistis mõnusalt ja aeg Atlandi kaldal kulus vilkalt. Punta Nortest lahkumise järel külastasime Rahvuspargi vaatamisväärsusi ja matkaradu. Nägime taas pingviine väga lähedalt, külastasime maailma suurimate loivaliste, kuni 4 tonni kaaluvate merielevantide kolooniat. Maanteel kohtasime marat ehk patagoonia jänest, hallrebast ja mingit pisikest kabjalist, kes oma mõõtmetelt (turja kõrgus alla poole meetri) meenutas Aafrikas nähtud tik-tiki nimelist antiloopi. Meeldivalt veedetud päeva jäi varjutama kruusateelt tagarehvi nopitud nael.Rehvivahetus läks kiiresti ja nael sai peagi asendatud parandusnööri jupiga. Õhtu lõpetasime meeldiva kalaroaga rahvast täis restoranis. Üllatas restoranide hinnatase, mis oli Ushuaia omast kolmandiku võrra madalam.


Järgmisel hommikul suundusime taaskord läände, ehk sisemaa suunas, eesmärgiks mõne veinimõisaga tutvumine. Ööbima jäime pampade piirkonnas Rio Negro läheduses asuvas Gaucho Libre nimelises ranchos. Kogu Rio Negro ümbrus on üles haritud ja tegeldakse pea eranditult puuviljade ehk õunade, pirnide, ploomide ja virsikute kasvatramisega. Pererahvas oli väga vastutulelik ja kostitas kaugelt tulnud külalisi  imeliste pirnidega oma istandusest.



Lisaks puuviljade kasvatamisele peab koht 24 ratsahobust, kes on koolitatud ratsateraapia teenuse pakkumiseks. Ka meie ei saanud vastu panna kiusatusele ja siirdusime hommikul peretütre seltsis pooletisetunnisele ratsaretkele piki jõekallast. Matka kulminatsiooniks oli kahekordne kahlamine läbi hobustele veidi üle põlve ulatuva kristalselge veega jõeharu.





Kui mina eraldusin seltskonnast sundimaks hobust lisaks jalutamisele ka traavile ja galopile, siis Merle sai lisaks ratsutamisele hispaania keele praktikat peretütrega vesteldes. Selgus, et hobustega tegelemine on noorele daamile hobiks. Elatist teenib ta koolis lastele füüsikat õpetades. Ratsaretk möödus mõnusas maastikus, mida varasemad külastajad olid hulgaliselt prügi maha jättes kahjuks rüvetanud. Kohati tundus pudelikildude vahel laveerimine hobuste jalgu ohustavat. Õnneks läks kõik vahejuhtumiteta.


Esimese püha pärastlõunal jõudsime sihtkohta, ühte Lõuna Patagoonia suurimasse, Schroederi veinimõisa.



Argentiina veinitootmise kultuur on väga noor. Antud istandus koos märjukese tootmise tehasega rajati alles aastal 2003. Veine turundatakse Sauruse kaubamärgi all. Märgi saamise lugu on omapärane. Veinikeldri jaoks süvendi kaevamise käigus leiti dinosauruse luustik.Kohale kutsuti paleontoloogia spetsialistid, kes tuvastasid eelajaloolise olendi täpse liigi ja eeldatava eksisteerimise ajastu. Luustiku originaal on tänaseks muuseumis, kuid replikat eksponeeritakse tema leiukohas, veinikeldri degusteerimisruumi vahetus läheduses. Mõisas toodetakse lisaks veinidele ka vahuveine. Kuigi viljeldakse erinevaid viinamarjasorte, on peamine rõhuasetus Pinot-Noir'l.



Mekkisime degustatsioonil erinevaid tooteid ja tõdesime, et siinsest põhisordist valmistatud märjuke ületas maitseomadustelt teisi. Meie veinituuri tegi omapäraseks asjaolu, et tehases ja keldris liikusime taskulambi valguses- mingi põhiliini rikke tõttu oli kogu regioonis voolukatkestus.



Vaatamata väiksele viperusel jäi külaskäigust meeldiv mulje. Kogu viinamarjakasvatus, kaasaegselt sisustatud tootmine ja veinikelder olid piinlikult puhtad. Paistis, et siin tuntakse oma tööd. Daam, kes meid võõrustas oli kompetentne ja valdas suurepäraselt inglise keelt. Ainus, mis nägemata jäi olid paljasjalgsed tüdrukud, kes suurtes tõrdedes marjadest mahla välja talluvad. Tänapäeval teeb selle töö kahjuks ära mehaaniline press, mille sambad pole pooltki nii meeldivad...



Edasine teekond kulgeb läbi pampade ja Atlandi ookeani rannikul paikneva Argentiina peamise teravilja- ja sojakasvatusala. Valitsus on argentiinlaste põhitoidu, loomaliha, siseturu hinna madalal hoidmiseks kehtestanud sellele kõrged ekspordimaksud. Seetõttu on suured, varem rohumaana kasutusel olnud territooriumid muudetud põldudeks, millel viljeldakse sojat, maisi või nisu. Kogu maa, kaasaarvatud teeääred on kasutusse võetud. Hiiglaslikud kuivati-elevaatorikompleksid on muljetavaldavad, kuid märksa kulunumad, kui varasemalt Paraguais ja Uruguais nähtud analoogid. Pikalt riigis kestnud majanduskriis mõjub farmerite investeerimisjulgusele. Käime ära ka Atlandi ookeani äärses Orense kuurordis. Ilm pöörab aga vihmale ja pikemalt suvitama jääma ei kutsu. Lahkume Argentiinast Uruguaisse meie põhjanaabrite suurinvesteeringu tõttu kurikuulsaks saanud Frei Bentoni linna piiripunkti kaudu. Riikide vahel tüli tekitanud UPM-le kuuluv tselluloositehas paistab kaugele. Muljet avaldas riike ühendav Uruguai jõe pikk sild.




Lõpuks veidi eneseirooniat. Peale unetut tormiööd Monte Leoni kämpingus auto ust avades haaras tuul enda valdusse uksetaskus olnud koguka vetsupaberirulli. Mõne sekundiga oli rullist saanud põõsastesse takerduv valge lint. Jooksin pesuväel ja korjasin nii palju sellest kokku kui õnnestus. Merle pärast kommenteeris, et pole ammu nii täiuslikku lindikava näinud. Osa paberist lendas ookeaniavarustesse, kuid rahustasin end, et mõne tunniga laguneb tualettpaber sellises ilmas looduse jaoks kergesti omastatavaks tselluloosiks ja vaadet risustama ei jää.



Share the post:


Comments

Maire April 11th, 2015

Hei! taas täiesti VAU-VAU-VAU elamused!!!!
Puumad - No corra! - ega vast nendega nalja pole, matk siis relvastatud saatjatega? ja ometi ei või teada, kas puumad teid nägid või tegid näo,et ei näe.
Linnud on tõesti teel põhja, meil pesakastid juba hõivatud :) Ma ei ole olnud lõunapoolkeral , seepärast küsin, kas orienteerumises põhjapoolkera tunnetus - ilmakaarte suunas - tekitab mingi teise taju lõunas, a la teie sügisel lendavad
linnud põhja, päeval kellaaega aimates vaatad valele poole või lihasmälu ei mängi mingit rolli, oled lihtsalt teisel maal ja tunnetadki nii nagu on.

Andrus April 11th, 2015

Tere Maire, selles oleme küll kindlad, et loomad näevasd inimesi alati, meie neid vaid siis kui nad meile end näidata tahavad. Suunatajuga lugu segane. Soojema poole (siin siis põhja) sõites räägime koguaeg lõunasse suundumisest. Keskpäecal on päikegi siin kahtlaselt vales suunas. Inimene on harjumuste ohver.

TõnisAnu April 12th, 2015

Lindikavast tahaks videot näha...

Mall April 13th, 2015

Hei Andus! Oli hullult rõõm su pilti üle tüki aja näha, nii lõbus - alati olen sind näinud viksi soenguga ja nüüd on juuksed juba nii pikad, et saab kõrva taha panna :). Me Märdiga elame lisaks Teie rännile kaasa kakupaar Klara ja Kausile, kellel on koorunud viis tibu.
Kas olete sel pikal teel enda kohta teada saanud midagi uut või üllatavat?

Andrus April 14th, 2015

Lindikava videot tahaks täna isegi näha. Siis külmas tuules sellist soovi polnud. Vastuseks Mallele- soeng on selline, et kohalikku massi sulanduda- vaata koha peremehe pead.

Add a comment