Australia 7

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

New South Wales on Austraalia rahvarohkeim osariik. Siin paikneb ka riigi suurim linn Sidney. Asustustihedus osariigis on ikka ca 3 korda madalam kui sama näitaja hõredalt asustatud Eestis. Sidneyst vaid 100 kilomeetri kaugusel asub tõeline loodusime- Blue Mountains Rahvuspark.

Mägesid katva metsa kohal on tõesti sinakas vine, mille põhjuste kohta loeme erinevatest allikatest erinevaid seletusi. Meile meeldib enim versioon, et vine pärineb eukalüptimetsade kohal lenduvatest eeterlike õlide aurudest. Osa pargist on tõeliselt turistlik, kuhu tuuakse bussitäite kaupa Sidneyt väisavaid külalisi. Kohustuslik fotokoht asub Echo Pointis. Sealt saab parima pildi nn Kolmest Õest, päris vahvast kaljumoodustisest.

Pargi teistes osades leidub inimtühje matkaradu kust avanevad hingematvad pildid rohelusse mattunud mägedele, imelistele koskedele ja huvitava kujuga kaljurünkadele. Eriliselt kaunis on Bridal Veil kose alla viiv matkarada. Rohelusse mattunud kaljuveeri pidi siksakitav teekond nõuab alla minnes peamiselt tähelepanu, kuna rada on ebatasane ja märjad kivid libedad. Tagasi ülesse ronimine võtab mõnusalt võhmale.

Ka kõrgete sõnajalgade vahel kulgev matkarada Evans Lookoutist Beauchampi koseni on kena ja parajat pingutust pakkuv. Leura Kaskaadideni viib parklast lühike lauge kõnnitee, mis palju kaloreid ei põleta.

Vabariigi aastapäeva tähistame Kananga Walls Rahvuspargis koos kängurute ja öösel üllatavalt häälekate harjassaba possumitega (Brushtail Possum). Piduroaks sööme lambashashlõkki, mille kõrvale Austraalia punane vein suurepäraselt maitseb. Loomulikult toimub kõik sel õhtul suure sinimustvalge laagrilipu lehvides.

Pidu peetud, tegeleme argisemate asjadega. Meie tubli Vandermobiil saab korralise hoolduse käigus uue hammasrihma, kuna eelmisest rihmavahetusest, mille vahetult enne reisi Unelmautos tegime, kipub 120 000 kilomeetrit täis saama. Samuti varustame Hiluxi uute akudega, sest vanad annavad peale viieaastast teenistust üha enam märke vanadusnõtrusest. Toyota margiesinduste hinnakujundus Hiluxi hooldustöödele on siin meeldivalt taskukohane (tavaline iga 15 tuhande kilomeetri järgne hooldus maksab 120 EUR), nii oleme mõlemad hooldused Austraalias margiesindustes teinud. Järjekorrad on olematud ja teenindus meeldiv ja asjalik.

Austraalia pealinna Canberra sünnilugu on veidi tavatu. Kuna Sidney ja Melbourne, mis mõlemad soovisid pealinna staatust, ei suutnud kokkuleppele jõuda, otsustati 1908. aastal fõderatsiooni halduskeskus tühjale kohale rajada. 1913. aastal alustati Chicagost pärit arhitektide kavandi kohaselt linna ehitamist.

Seoses maailmasõdade ja kolmekümnendate aastate majandussurutisega edenesid ehitustööd visalt. Alles pärast teise maailmasõja lõppu, mil Austraalia peaministriks oli pea 17 aasta vältel Sir Robert Menzies, said arhitektide ideed realiseeritud. Täna on Canberra oma 380 tuhande elanikuga suurim sisemaal asuv linn riigis.

Oma korrapärase ülesehituse ja rohkete rohealade tõttu meenutab Canberra teist kunstlikult asutatud pealinna Brasiliat. Sõidame piki laiu avenüüsid ja möödume rohkete monumentidega täidetud parkidest. Endises Parlamendihoones vaatame üle nii seadusandva kui täidesaatva võimu tööruumid ning külastame demokraatia muuseumi. Otse Vana Parlamendihoone vastas on end sisse seadnud Aborigeenide Saatkond (Aboriginal Embassy), meenutamaks tänastele valitsejatele Austraalia põliselanike olemasolu ning keerukat ja kurba lähiajalugu.

Kaks päeva seikleme Croajingolongi Rahvuspargi kruusateedel. Ööbime imekaunis karavanpargis Bemmi jõe suudmes ning matkame erilisel rannikumaastikul Hicksi neemel.

Point Hick's on neemetipp, mida kapten Cooki laeva Endeavour ohvitser Zachari Hicks 20. aprillil 1770 esimese paigana Austraalia mandrist märkas. Terase silmaga mees ise suri tagasireisil Euroopasse, kuid Cooki algatusel pandi ajaloolisele kohale selle esmanägija nimi.

Neemel kasvab läbimatult tihe lehtpuuvõsa, mis tuulte poolt kõvasti kaldu koolutatud nagu rannamännid Eestis. Taimestiku vahele rajatud kitsas matkarada viib üle kidurate taimedega kaetud luidete kaunist lahesopist teise.

Ühele kenale sopile on romantikud nimeks pannud Honeymoon Beach. Et mesinädald liiga pikaks ei veniks, on pargivaht lähedusse püstitanud suure sildi „Kämpimine keelatud „ .

Kui enamuses Austraalia rahvusparkides on valdav osa teedest asfalteeeritud, siis Croajingolongis rõhutavad paiga ehedust kitsad ja kurvilised kruusateed. Kruusakaid on siin sadade kilomeetrite kaupa ning osa radadest läbitavad vaid 4WD autodele. Genova Pointini viiv Miners Track on kohati kukalt sügama panevalt järsk ja kiiresti voolava vee poolt sajuperioodil roopaisse uuristatud. Peame mitmes kohas plaani, millisest äärest kinni jäämata ja autot lõhkumata läbi saab, kuid probleeme ei teki. Vandermobiil võtab kõik takistused tõrkumata.

Meie jaoks kauneima õõbimiskoha Austraalias leiame teel Sidneysse Potatoe Point Beachilt. Kämpimisplats suhteliselt suures puhkekompleksis asub otse ookeani rannal.

Kuna idarannikul puuduvad nii mürgised meduusid kui krokodillid, kasutame võimalust hilissuviseks supluseks. Kui naabriks oleva karavani peremees küsib, et kas külm pole nii hilisel aastaajal ookeanis supelda, saab vaid vastata, et meil kodus pole merevesi ka kuumimal suvel sama soe kui praegu siin. Julgeme arvata, et vee temperatuur on 23-24 kraadi. Lisaks vähestele puhkajatele ja kenale rannale on karavanpargis hulgaliselt metsikuid asukaid. Korraga näha olevate lopsakat rohtu nosivate kängurute ja vallabide kokku lugemine läheb sassi kolmekohalise numbrini jõudes. Arvukad kakaduud ja värviliste papagoide parved ennustavad varast hommikust äratust ning viis kookaburrat üheaegselt sama puu otsas on pilt mida näeme esmakordselt.

Austraalia suurim linn Sidney on suursugune. Alustame linna kompamist varasel pärastlõunal, läbides keskuse autoga risti rästi, erinevates suundades. Pilt mis avaneb on piisavalt huvitav, et järgmisel hommikul kell 9 tagasi olla ja veeta päev linnaga lähemat tutvust sobitades. Sidney on rajatud looduslikult erakordselt kaunisse kohta. Sügavate lahesoppidega rohelusse mattuv liigendatud rannajoon, rohekassinine ookeanivesi, suursugused ehitised ja taamal kõrguvad tumerohelised mäed. Sidney tuntumateks rajatisteks on kuulus Ooperimaja ja Harbour Bridge.

Ooperimaja ehitamise lugu on sama põnev kui hea romaan. 1955 kuulutas linnavalitsus välja rahvusvahelise arhitektuurikonkursi ooperihoone rajamiseks. Konkursile laekus 233 tööd, millest pärast pikki arutelusid valiti välja Taani arhitekti Jörn Utzoni poolt pakutud lahendus. Hiljem selgus, et taanlase nägemuse elluviimiseks pole olemas tehnoloogilist lahendust. Kord apelsini sektoriteks tükeldades leidis lahenduse arhitekt ise. Nii paistavadki kaarjad purjed hoońe seestpoolt veidi teineteisest eraldatud apelsinisektoritest koosnevat. Lood lugudeks, kuid tegelikkuses kestis hoone püstitamine planeeritud kolme aasta asemel 14 aastat ja ehitusmaksumuseks 7 miljoni dollari asemel 102 miljonit. Ehituseks ei kulunud sentigi maksuraha. Protsessi finantseeeriti spetsiaalse loterii abil, mida austraallased usinalt mängisid. Ehitusprotsessi saatsid erinevad konfliktid ja skandaalid. 1966. aastal sai Utzonil mõõt täis ja ta kolis tagasi Taani. Kuni oma elu lõpuni 2008. aastal ta Sidneysse ei naasnud ja oma meistriteost valminuna kunagi ei näinud. Koostöö arhtekti ja Sidney Ooperimaja vahel taastus aastal 1999, mil austraallased palusid taanlasel nõustada Ooperimaja kohendamistöid. Utzoni poeg, kes on samuti arhitekt, jätkab koostööd isa loomingu haldamisel tänaseni.

Majas ringi liikudes tunneb kõikjal Skandinaavia hõngu. Hoone on lihtne ja looduslik. Palju on viimistlemata betoonpindu ja pea ainsaks kasutatud viimistlusmaterjaliks on kohalik looduslik puit. Hoonet tutvustanud giid võttis veidi kaitsva hoiaku, kui talle mainisime, et tundub nagu oleks Põhja Euroopasse sattunud. Austraallased peavad imelist Ooperimaja väga enda omaks ja ei soovi, et seda kuskilt mujalt pärit olevaks peetakse.

Ooperimajast jalutame üle Harbour Bridge ja sealt tagasi läbi kunagi kurikuulsa Rocki linnaosa peegelklaasist säravasse kesklinna. Vaatame Raekoda ja Eestigi uudistesse jõudnud obeliski. Ei tea, kas kunagine Sidney linnapea George Thornton, kelle auks obelisk rajati, ka hauas ringi pööras, kui sellele lilla kondoom peale tõmmati.

Sidneyst põhjas, Gold Coastil ja Brisbanest ülalpool Sunshine Coastil saame ookeanimõnusid nautida mitu korda päevas. Inimtühju liivarandu, mis ujumiseks ohutud, on siin sadade kilomeetrite kaupa. Asulates on rannale viiva teeraja alguses tihti dushid, kus mõnus pärast ujumist meresool maha loputada.

Sunshine Coastilt sisemaa suunas köidavad tähelepanu Glasshouse mägedeks kutsutavad omanäolised kaljumoodustised. Mäed pole eriti kõrged, kuni 550 meetrit, kuid nende kujud on omapärased. Ronime 253 meetrise Ngunguni tippu, kust avanevad kihvtid vaated naaberkaljudele.

Kämpingus saame jutule huvitava elulooga, umbes 60 aastase, peremehega. Tema hobiks on olnud hobuserakendite juhtimine ja ajalooliste postitõldade kasutamise traditsiooni elushoidmine. Nägime fotot kus ta juhtis 52!!! hobuse poolt veetavat tõlda. Hobused olid kolmeteistkümnes rivis nelja kaupa sõiduki ette rakendatud. Oli see alles keeruline kutsaritöö. Elatist teenis härra lisaks kämpingu pidamisele ajalooliste hobusõidukite restaureerimise ja nende replikate ehitamisega.

Teeme tiiru meistrimehe töökojas, vaadates valminud ja pooleliolevaid projekte. Muljetavaldav oli eelmise sajandi algusest pärinev Cobb & Co valge postitõld, mis siiani suurepärases korras. Väidetavalt on sellise sõiduriista tänane turuväärtus pea pool miljonit kohalikku dollarit.

Austraalia avastamise lõpetame Queenslandi osariigi pealinnas Brisbanes.

19. sajandi kahekümnendate aastate keskel rajati Brisbane jõe kallastele kurjategijate asundus, kuhu saadeti ligi kolmkümmend süüdimõistetut. Esimesed vabad inimesed asusid külasse elama umbes 15 aastat hiljem. Siia saadetud süüdimõistetute hulk kasvas mõne aastakümnega tuhande inimeseni. Vangide jõul ehitati välja suur osa asunduse algsetest hoonetest. 1859, kui Queensland eraldati New South Walesist, nimetati Brisbane uue osariigi pealinnaks. Täna elab metropolis 2,3 miljonit inimest ja tegu on Austraalia kõige kiiremini kasvava linnaga.

Kõigepelt loovutame auto transpordifirma valdusesse, kelle abil peaks ta mai alguseks taas Euroopasse jõudma. Brisbaneiga tutvumist alustame sõiduga linna läbival laial jõel. Katamaraan on siin hästi toimiv osa linnatranspordi süsteemist. Lennujaamalähedasest hotellist kesklinna kestab sõit ca 25 minutit, mille vältel saab nautida kauneid vaateid jõukale linnale.

Jõe lõunakaldal asuvad rohked meelelahutus ja kultuuriasutused, põhjakaldal võimsate pilvelõhkujatega ärikvartal. Linn on puhas ja meeldiv. Ärikvartalis on ulatuslik jalakäiate tsoon. Austraalias armastavad inimesed elada eeslinnade eramajades. Kesklinnale lähedal asuvad eramurajoonid koosnevad peamiselt vägevatest villadest. Paljudel jõe äärde ehitatud kallitel eramutel on erakaid, milledele kinnitatud suured purje- või mootorjahid.

Austraalias veedetud kahe ja poole kuu jooksul suutsime mandrile ringi peale teha ja riigist hea ülevaate saada. Juba homme saame südamerahuga reisi Uus Meremaal järkata.