Australia 6

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Nii Lääne Austraalia, Põhjaterritooriumi kui ka Queenslandi outbacki iseloomustab mõõtmatu avarus ja inimtühjus. Vaatamata piiratud inimeste arvule on siingi olemas korralikult toimiv taristu, mis reisimise keskustest eemalgi lihtsaks teeb.  Siia, harvalt asustatud alale on elama tõrjutud ka valdav osa Austraalia põlisrahvast.  Eurooplaste sisserändega algas kohaliku elanikkonna süstemaatiline hävitamine.  Karjakasvatuse pealetungiga hõivati nomaadset elustiili harrastanud põlisrahva veeallikad ning tunduvalt ahenesid nende küttimis- ja elualad. Kuni 1926. aastani lubas seadus aborigeene küttida kui jahiloomi.  Pole siis imestada, et põlisasukad sisserändajatesse vaenulikult suhtusid. Konfliktide käigus hävitati aborigeene massiliselt. 19. sajandi teisel poolel loodi mitmel pool misjonikeskusi ning üritati algasukaid religiooni abil valgete ühiskonda sulandada. Aborigeenid olid aastatuhandete vältel harjunud valgurikka lihatoiduga, mida nad küttidena bushist hankisid. Osad misjonikeskused, mida haldasid taimetoitlastest misjonärid tegid aborigeenidest veganid, mille tulemusena  nende organismi  vastupanuvõime euroopast pärit tundmatute haiguste vastu nõrgenes. Vaid  40 aastaga kahanes aborigeenide arv poole võrra. Tänapäeval püüab Austraalia valitsus  ülekohut heastada ning põlisrahvaga koostööd teha. Muutused on visad tulema ning hävitatud rahvast, nende traditsioonilisi kombeid ja uskumusi tagasi ei too. 2001.aasta rahvaloendusel tunnistas end aborigeeniks 2% rahvastikust. Seaduse järgi on nad Austraalia kodanikud, koos sellega tulenevate õiguste ja kohustustega. Valimisõiguse said aborigeenid alles 1962. aastal. Ajaloo haavad on visad paranema ning vastastikkuse usalduse tekkimine võtab üüratult aega.

Meid paelub aborigeenide kunst ja käsitöö. Kasutatud mustrid ja värvilahendused on stiilsed ja maitsekad. Aborigeenide pühad paigad on seotud mitmete legendidega, enamus neist sisult küllaltki vägivaldsed ning lõppevad süngetes toonides, justkui tahtes võõraid hingi neist paikadest eemal hoida.

Queenslandis muutub loodus aina rohelisemaks ja lopsakamaks. Suured vihmad on seljataga ning valdav osa kruusateid taas avatud. Sõidame 120 meetri sügavuse Porcupine kuristiku äärde. Pikkadest sõidupäevadest kanged kondid turgutame üles matkaga kanjoni põhja.

Jätkame teekonda kurvikal kruusasel maanteel, mis on meeldivaks vahelduseks pikkadele tuimadele sirgetele. Rohelised veesilmadega karjamaad pakuvad hingele rahu ja silmale rõõmu. Samas on teel mitmeid koolmekohti, mis suurema saju ajal läbimatuks muutuvad. Loodus paneb siin inimese kenasti paika.

Läbime territooriumi, kus laiali pillutatud üle saja vana vulkaani. Külastame Undara rahvusparki, mille ehteks on looduslike protsesside käigus tekkinud uhked laavatorud. Undara vulkaani purske tagajärel ligi 200 tuhat aastat tagasi rajas kuum laava endale teed liikudes piki jõesängi. Veega kokku puutuv laava kiht jahtus, kivistus ning moodustas katusevõlvi. Nii tekkis kokku 162 km pikkune laavatoru, millest on tänaseni terviklikuna säilinud 58 kilomeetrit. Päris huvitav loodusnähtus.

Queenslandi maapõu on rikas. Siin leiduvad suured uraani, rauamaagi, vase, tsingi, plii hõbeda ja kullavarud. Vääriskividest leidub safiiri, smaragdi, topaasi, opaali, kuukivi, akvamariini, tsirkooni jpt.

Külastame kullabuumi ajal tekkinud linna Charters Towers’it, kus omaaegne hõng ja ehedus tänini säilinud. 1871. aastal leidis 12 aastane aborigeenipoiss jõest kopsaka kullatüki, mis piirkonna kiiresti populaarseks tegi. 19. sajandi lõpuks oli linnas juba 30 tuhat elanikku, sinna rajati ka oma börs. Kullabuum kestis I Maailmasõjani. Tänagi elab linnas üle 8 tuhande elaniku. Piirkonna kullavarusid esimese buumiga ammendada ei suudetud.  Aastal 2006 taasalustati Charters Towersis, pea 90 aastase vaheaja järel, kulla kaevandamist.

Queenslandi idaosas asuvad ulatuslikud vääriskiviväljad, millele viitavad ka siinsed kohanimed- Emerald, Rubyvale ja Sapphire. Rubyvales külastame safiirikaevandust, mis olnud ühe perekonna omandis alates 1906. aastast. Vääriskive ammutati seal kuni 2000. aastani. Täna tutvustatakse ajaloolises kaevanduses turistidele omaaegseid töövõtteid ja meetodeid. Käime 15-17 meetri sügavuses asuvates kaevanduskäikudes ning kuulame kohaliku kaevuri tütretütre värvikaid kirjeldusi. Selgub, et paljudele inimestele on vääriskivide kaevandamine tänagi elustiiliks. Ostetakse kaevandusõigus maalapikesel nt. pooleks aastaks, lootuses mõni sädelev kivike leida. Kui piisavalt püsivust, saavat end ära elatada küll. Eriti kontimurdev ja tervistkahjustav vääriskivide kaevandamine ei tundunud.

Sisemaalt ookeani poole liikudes inimasustus tiheneb. Milla Milla maaliline mägitee heas korras hajakülade vahel meenutab kangesti Šveitsi. Mägisemates piirkondades keskendutakse põhiliselt karjakasvatusele, tasastel maadel laiuvad  pirakad suhkruroo- ja puuvillaväljad ning banaaniistandused.

Queenslandi põhjaosas saab märg troopika kokku Suure Korallrahuga. Siin jätkub põnevust nii rohelust nautivatele reisisellidele kui ookeanivõlusid hindavatele rännumeestele. Mereelu on meile võõras ning pisut hirmuäratav, sestap keskendume maismaa radadele. Daintree rahvusparki Cape Tribulationil sõidame ametlikku veoteenust pakkuva praamiga. Muigama ajab hoiatussilt „Jõe ületamine praamiga toimub täielikult reisija vastutusel“.

Uudistame vihmametsa erinevatelt tasanditelt. Päevakuumuses linde ja loomi suurt näha  ja kuulda pole, taimeriik seevastu on ääretult lopsakas ja huvitav. Võimsad puud ja mitme mehe kõrgused sõnajalad pakuvad mõnusat varju. Pisut kuivale jäänud mangroovisalu juurestik näib salapärane ja sünge.

Linnuriigi mitmekesisust ja häälekat esindust saame näha ja kuulda varahommikul ja hilisõhtul kämpingutes olles. Valged kakaduud on parajad kisakõrid. Must kakaduu aga haruldus, mida vaid korra kõrgel puudeladvas näha õnnestub.

Liikumisvajadust rahuldame vihmametsas matkates. Käime Mossmani kuristikus, imetleme puudelatvade kõrguselt Barroni koske ning supleme Josephine joa kargetes basseinides.

Ujumisega on siin kandis kentsakad lood.  Ühelt poolt kümnete kilomeetrite pikkuses kauneid liivarandu, mis kutsuvad küll suplema, ent takistuseks kas soolase vee krokodillid või suvisel perioodil mürgised meduusid. Jõeäärsed kaunid supluskohad, näiteks Golden Hole (kuldne auk), mis meiegi marsruuti jäi, on samuti krokodillide haldusalas. Ohutumad paigad veemõnude nautimiseks on jugade lähedased basseinid. Ent sealgi pead olema valvas. Neid ümbritsevad kivid on libedad ja teravad, veevool tihtipeale üllatavalt kiire ja krutskeid täis.

Meeldejääv on matk Austraalia kõrgeima, ühes osas langeva, Wallamani kose juurde. Kõrgust on kosel 268 meetrit, teekond oru põhja ning tagasi üles kanjoni servale on põnev ning parajat koormust andev. Rahvuspargi käänulisel mägiteel ookeani poole sõites õnnestub näha majesteetlikku kaasuari. Lennuvõimetu 1,5 kuni 1,8 meetri kõrgune lind, kelle pead ehib kiiver. Lind on olemuselt pelglik, ent esineb juhtumeid, kus isend on  enesekaitseks tapnud jalahoobiga koera või vigastanud inimest. Vaatleme kaasuari mõne meetri kauguselt, ise turvaliselt autos istudes.

Queenslandi põhjaosas asub Yorki poolsaar. Meie rännaku kaugeimaks tipuks poolsaarel jääb Cooktown. 1770. aastal maabus seal kapten James Cook’i legendaarne laev „Endeavour“. Linn ise asutati 1873 aasta lõpul, seoses kullabuumiga Palmeri jõel. Cooktowni sadam muutus tähtsaks kaubandussõlmeks kulla väljaveol ning elu-oluks vajalike kaupade sissetoomisel. Elanike arv buumiajaga võrreldes on tänaseks küll poole võrra kahanenud ent endist olustikku ja hõngu on linnakeses tunda tänini.

Austraalia liiklusekorraldus tundub kohati kentsakas. Nii on maanteerongi maksimaalne lubatud pikkus Põhjaterritooriumil 53,5 meetrit. Ületades Queenslandi piiri kahaneb see näitaja hetkega 53 meetrini ja mõne aja pärast vaid 50 meetrini, et siis osadel teelõikudel taas  53 meetrini kasvada. Katsu sa sellistes tingimustes seadusekuulekas olla.

Vasakpoolse liikluse ja meie auto rooliasetuse tõttu tuleb mul Andrusele teeolude kohta infot jagada kui pikkadest maanteerongidest mööda sõita vaja. Üks kahekõnedest nägi välja järgmine. Andruse küsimusele „ Vaata, kas tuleb?, vastasin mina:“Ei,....tuleb“. Õnneks on Andrus kiire reaktsiooniga ja kõik lõppes hästi.