Omanäoline ja isepäine Portugal
06. juuni 2016, Andrus Pavelson
Portugali saabudes oleme endiselt imekauni Sevilla kütkeis. Ootused Algarve ranniku suhtes, kuhu kõigepealt jõuame, on kõrged. Tegelikkus on koledam kui arvata oskame. Teede kvaliteet halveneb kohe pärast piiri drastiliselt. Atlandi Ookeani kõrge pankrannik liivaste lahesoppidega on imeilus, kuid enamik inimese poolt rajatust tundub räämas ja hoolitsemata.
Algarve suurim keskus Faro on hooajaeelselt hüljatud ja inimtühi. Enamik äridest on suletud ning tekib kahtlus, kas kunagi siin üldse midagi toimuma saab.
Võlakriis paistab silma kõikjalt ja inimeste elu-olu tundub palju raskem kui naaberriigis Hispaanias või Prantsusmaal. Hinnad on kõrgemad ja sissetulekud naabritega võrreldes madalamad.
Portugal on kuulsa, kuid keerulise ajalooga riik. Suure naabri kiuste on läbi aastasadade suudetud iseseisvus säilitada. Juba aegade hämaruses sai siinsele ülikkonnale selgeks, et ilma liitlasteta läheb tugevneva naabri varjus elu keeruliseks. Nii sõlmiti 14. sajandil inglastega kõigepealt kaubandus ja seejärel liitlaslepe. Tänaseni on Portugalil brittidega eriline suhe. Ka turistil on Portugalis kergem hakkama saada inglise kui hispaania keeles. Hispaania keelt ilmselt osatakse, kuid puudub soov suure naabri keeles suhelda. 16. sajandil oli Portugal üks maailma juhtivaid mereriike. Portugali maadeavastajad rajasid sillapäid nii Aasiasse, Aafrikasse, Ameerikasse kui ka Okeaaniasse. 16. sajandi teisel poolel jagasid Portugal ja Hispaania ülejäänud maailma omavahel ära. Alles hiljem suutsid britid ja prantslased kolooniate rajamisel sõna sekka ütelda. 19. sajandi alguses hakkas pisike Portugal söakalt vastu Napoleoni poolt allutatud Hispaania vägedele. Ülekaaluka vaenlase vastu küll ei saadud, kuid anti tõsine lahing ja Napoleoni poolt mahitatud Hispaania väed peatati piirialade läheduses. Sõja tulemusena pidi portugali kuningas koloniaalvaldusse Brasiiliasse üle kolima ja jätkama impeeriumi valitsemist merede tagant. Alles 1815. aastal pärast Napoleoni lõplikku lüüasaamist taastati varasem olukord ja Portugal jätkas eksistentsi iseseisva riigina. Brasiilia iseseisvus 19 sajandi keskel, peale teist maailmasõda jäädi ilma Goast Indias ja valdustest Aafrikas. Viimase koloniaalvaldusena loovutas Portugal Hiinale Macao aastal 1999. Koos Assooride ja Madeiraga, mis on endiselt Portugali osad, on riig pindala veidi enam kui 2 korda Eestist suurem.
Ajaloolisi rajatisi leidub kogu Portugalis hulgaliselt. Vanim kindlustus, mida Penelas külastame pärineb 11. sajandist, ajast, mil osa tänast riiki oli Andaluusiat valitsenud moslemite valduses. 13. sajandiks oli kogu territoorium taaskord kristlaste halduses. Templirüütlitel, kelle iidset kindlus-kloostrit Tomaris külastame on suur osa muhameedlaste Euroopast väljaajamisel. Hiljem kui Templirüütlid kirikule osutatud teenetele vaatamata Paavsti põlu alla satuvad antakse rajatised üle Kristuse ordule ja siinne ehitiste kompleks saab uue ja veelgi suursugusema ilme.
Portugali pealinn Lissabon on eriline vaatamisväärsus. Siin on võluvalt segamini erinevad ehitusstiilid ja rajatised paljudest aastasadadest. Elu täis kesklinnas on ridamisi avaraid väljakuid riigi ajaloos tähtsat osa etendanud isikute võimsate monumentidega ning muljetavaldavaid valitsus- ja sakraalhoonete komplekse.
Samas on kvartaleid, mis kipuvad lagunema ja ootavad kõpitsemist paremate aegade saabumisel. Elav linn, kus pildi erilisele ülesvuntsimisele pole liigselt auru kulutatud. Omanäolisena on Lissabonis, Portos ja ka väiksemates linnades hoonete viimistlemisel palju kasutatud glasuuritud kahhelplaate. Iseloomulikud on ka looduslikust kivist parketiga kaetud sõiduteed linnades ja külades.
Vahvad on Põhja Portugali iidsed mägikülad. Mitmetesse neist jõudsid autoteed alles eelmise sajandi seitsmekümnendatel. Vaatamata sellele, et viimaste põlvkondade jooksul kippusid noored siingi parema elu lootuses linnadesse kolima, on külad elama jäänud. Nüüd, kus tänu arenevale turismile küladesse uusi töökohti tekib, on ka inimesed siia tagasi kolima hakanud. Väga mõnus elukeskkond, kui vaid töökohti ja elatist jagub!
Nagu kõikjal Lõuna Euroopas, osatakse Portugaliski lugu pidada heast söögist ning kvaliteetsest veinist. Lisaks kalale ja mereandidele on portugali köögis aukohal põrsa- ja sealiha ning järelroogadena pakutavate küpsetiste valik tundub lõputu. Proovime ära erinevad toidud ja kõik maitseb suurepäraselt. Eriliseks lemmikmaiuseks kujuneb nata, karamelliseeritud vaniljekreemiga täidetud lehttaigna korvike....mmm! Teenindus söögikohtades on meeldiv ja sõbralik. Meile tundub, et siinsed hea kvaliteediga veinid on Eesti turul teenimatult vähe esindatud.
Vaatamata esmasele shokile, mille riiki sisenedes saame, suudab Portugal meid napi nädala jooksul mis riigis veedame, täiega võluda. Väljaspool Algarvet on teed (nii tasulised kui tasuta) suurepärased, inimesed väga sõbralikud ja kogu siinses tohuvapohus tundub olevat oma loogika. Peab see muru siis kõikjal mõnesentimeetriseks pügatud olema- portugallaste arvates mitte ja raske on nendega vaielda.
Kommentaarid
Maire 12. juuni 2016 13:34