Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Uus Meremaa 2

Mägede ja liustike kaudu läänerannikule

01. aprill 2016, Merle Pavelson

Lõunasaare lõunaosa üheks tõmbenumbriks on mägist maastikku liigendavad fjordid ja järved. Kaldajoon on looduslike veeteede poolt niivõrd sopiliseks muudetud, et maismaatranspordile on rajatud vaid üks magistraaltee. Turistide vool Milford Soundi viival maanteel on lõputu. Suur osa neist sõidab sadamasse, et kauneid fjorde vee pealt imetleda, teised suunduvad kalastama, kolmandad rühivad kand ja varvas eri pikkusega matkaradadel. Meie kuulume viimaste hulka. Näeme lopsakat vihmametsa, imeliste peegeldustega järvi ja sillerdavaid jõgesid esmalt päikesepaistes. Teisel hommikul Key Summit’i otsa rühkides jääme paduvihma kätte, mis varjab vaate ning toob jäise olemise naha vahele. Vaade on nullilähedane, õnneks jääb matkamisrõõm.




Looduslikest tingimustest tulenevalt on Uus Meremaale rajatud hulgaliselt rippsildu. Uudistame Clifdeni ajaloolist puidust rippsilda, mida ehib pikima omalaadse rajatise tiitel. Sild valmis 1899 ning oli tähtsaks sõlmeks kaupade transpordil kuni 1978. aastani. Silla pikkuseks 111 meetrit. Hilisemal teekonnal näeme teisigi vanu rippsildu, mis meelitavad turiste pikima silla tiitliga, kuid meetrite arv jääb Clifdeni omale alla.



Linnadest püüavad enim turiste kahtlemata Queenstown ja Wanaka. Mäeahelike vahel kaunite järvede ääres paiknemine loob neile linnadele turismiteeninduse tarbeks soodsad eeldused. Kesklinnad on tänavakohvikutest, kunsti –ja suveniiripoekestest tulvil. Palju on erinevaid adrenaliini-ürituste pakkujaid. Benji- ja langevarjuhüpped, paraplaanid, kajaki- ja raftingumatkad. Valik on lai. Rahvarohkest  Queenstownist sõidame läbi, kaunis mägitee viib meid Moke järve äärde, kus imekaunis telkimisala ja mitmed matkarajad. Kurvilisele kruusasele mägiteele vaatamata saabub õhtu jooksul järve äärde hulgaliselt puhkajaid. Telkimisplatsid on liigendatud nii, et ükski seltskond teist ei sega. Tõeline idüll.





Linnadest köidab meid enam Queenstowni ja Wanaka vahel asetsev pisike Arrowtown, mis sai kuulsaks kullabuumi aegu. Õnneotsijaid saabus lähemalt ja kaugelt. Suurem kogukond tuli Hiinast. Tõsi küll hiinlastesse kohalikud soosivalt ei suhtunud. Neile uusi kaevanduslube ei müüdud, mistõttu oli hiinlaste pärusmaaks juba sõelutud pinnasekuhjade uuesti läbi töötamine. Arrowtowni külje all on muuseum, kus eksponeeritud hiinlastest kullaotsijate autentne elukvartal. Päris karm värk. Tänapäeval on Arrowtown väike armas ajaloohõnguline linnake.




Vanu meetodeid eksponeerivat, teoreetiliselt tänaseni funktsioneerivat  kullakaevandust näeme Mitchell’s Gullys, kus kivistunud pinnasest väärismetall mürgiste kemikaalide (elavhõbe ja tsüaniid!) abil välja pesti. Vanale jahvatile aetakse tänaseni aeg ajalt elu sisse, masin pidavat töötama küll. Puuduvad vaid õnneotsijad, kes seal iidsel kombel rabada viitsiks. Saagis olevat väidetavalt üks unts kulda 20 tonni pinnase kohta.



Wanakast sõidame Mount Aspiring rahvusparki. Suundume Rob Roy liustiku poole. Matkaraja algusesse viib kruusatee, mille jooksul  tuleb läbida üle kümne koolmekoha. Teekond on kaunis, veetõkked õnneks kergesti ületatavad. Turiste teel palju, mis võimaldab spikerdada eelsõitva auto trajektoori. Kaks päeva varem oli sama tee üleujutuste tõttu tavaautodele läbimatu. Matkarada on maaliline, kohati libe, kitsas, varingute ja veetõketega. Vaated Rob Roy liustikule raja lõpus meeliülendavad.




Teel Mount Cooki, Uus  Meremaa kõrgeima 3724 meetrise mäe juurde, möödume omanäolistest kivisammastest- Clay Cliffs. Eemalt vaadates suhteliselt tagasihoidlikud kivimoodustised. Lähedalt, nende vahel ronides, päris uhked sambad. Värvigammas hallikas-sinisest kõrvitsa-kollaseni.



Mount Cook, maoori keeles Aoraki mägi, on meie suhtes lahke. Kaunis päikesepaisteline ilm võimaldab teha kaks lühemat matka erinevate liustikujärvedeni. Esimene matkarada kulgeb Hookeri jõe kallastel ja lõppeb liustikujärvega, mille äärest avanevad fantastilised vaated mäehiiglasele. Ehkki kõrgust veidi alla 4000 meetrit, vallutati mägi alles eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja ronimiskatsed on nõudnud üle 120 mägironija elu. Tippu ümbritsevad lumised liustikud ja sealt tihti vallanduvad laviinid on salakavalad ning üliohtlikud.



Käime ära ka Tasmani liustikujärve ääres. 27 km pikkune Tasmani liustik on Uus Meremaa pikim. Siia maanduvad eriliste maandumisjalaste abil isegi väikelennukid. Liustikukeele lõpus paikneb ligi 7 km pikkune järv, mis viimastel aastakümnetel kiiret kasvutendetsi näitab. Erilist silmailu halli moreenikihiga kaetud jäämass, mille lõpus sogase läbipaistmatu veega järv, ei paku. Lõuna Ameerikas paiknev Perito Moreno liustik annab oma sinise tooniga neile tublisti silmad ette. Suurema naudingu saame vaadetest  ümbritsevatele mägedele, mille ehteks korrapärase kujuga säravvalge Mount Cooki tipp.



Saare läänerannikule sõites saab jäiseid lemmikuid uue nurga alt imetleda. Foxi ja Franz Josephi liustikud teeb ainulaadseks nende asukoht vihmametsa külje all. Täpsemini väljendades jõuavad nende liustikukeeled vihmametsa välja. Foxiga meil eriti ei vea. Tugevad vihmasajud on matkarajad üle ujutanud ning turiste neile seiklema ei lasta. Seevastu temast paarikümne kilomeetri kaugusel asetsev Franz Josephi liustik mõnuleb päikesesäras. Uhke, kaunis ja võimas!




Lõunasaare läänerannikut uhub Tasmani meri. Saareriigi muutlik sügisene kliima näitab meile rannikut mitmes valguses. Merepiiri lõunaoolseim laht Jackson Bay on mattunud halli vihmakardinasse. Punakaiki rahvuspargis asuvad Pancake Rocks  löövad  oma iluga särava päikese, sinise taeva ja vahutava vee abil pika puuga  Austraalia lõunarannikul imetletud Kahteist Apostlit (Twelve Apostels).



Madalad liivadüünid vahelduvad soise metsaga, kus kasvavad kõrged kahikatea puud. Kahikatea puitu kasutati  massiliselt taarakastide valmistamiseks eksporditavatele piimatoodetele, kuni metsad tühjaks raiuti. Sooservas kasvavast roost  meisterdavad maoorid mitmesuguseid punutisi. Cape Foulwindis imetleme kaldapealselt Uus Meremaa hüljeste lustimist mäslevas meres. Kauneid  ja suhteliselt väherahvastatud rannaalasid on kuhjaga. Sügisene temperatuur ujumist küll väga ei soosi, kuid jahedas vees suplejaid jääb silma mitmeid.




Läänerannikuga tutvumisele paneme punkti Kohaihai  Bluffis, kus maantee taaskord otsa lõppeb ja vägevad lained kaljurahne peksavad.



Piirkonnast parema ülevaate saamiseks kõmbime Kohai jõeäärses vihmametsas. Tihe ja lopsakas taimestik mehekõrguste sõnajalgade ning päikest varjutavate palmivõradega, niiskuse lõhn, kohati mutta uppuv rada. Põnev ja eksootiline.  Eks oleme sellist loodust kohanud eelnevalt nii Austraalias kui  Kesk Ameerikas. Samas on siin matkata märksa turvalisem. Pole ohtu, et kuskilt põõsastikust mõni mürgine madu või putukas nina välja pistab. Kiskjatest on saareriik samuti prii. Tüütud on vaid liivakärbsed, kes rannikupiirkonnas peremehetsevad ja ühtki võimalust sind pureda vahele ei jäta.




Oparara jõe äärsel matkateel uudistame vahvaid lubjakivist kaari. Võimsaim neist 200 meetrit pikk ja 37 kõrge.  Tema väiksema venna Moria Gate Archi juurde saamiseks tuleb läbi koopa pugeda. Vahva kogemus seegi.



Mägedest läänerannikule liikudes näeme Uus Meremaad sellisena nagu varem ette kujutanud olime. Mitmekülgne, müstiline, roheline, mägede ja veterohke. Kääbikuid ja haldjaid, tõsi küll, pole veel kohanud. Ent aega veel on.



Jaga postitust:


Kommentaarid

Maire 3. aprill 2016 22:19

Tere kallid Merle ja Andrus! te olete jõudnud muinasjutumaale!!! Kõik-kõik näib niiii põnev:) Maagilised järvepeeglid, mäed ja eriti päises olev tõend - PARADISE. Üldse ei kahtle , et sirge seljaga sisse astusite :) Tublid olete. Aitäh jagamast!!!

Mall 18. aprill 2016 10:52

Tere! Tutvusin Teie tegemistega üle pika aja. Suiiani tundub Uus-Meremaa kõige ilusam, kus te olete käinud.