Austraalia 4

Reisimine pole meelakkumine, kus argiprobleemid puuduvad. Margareti jõe piirkond on jaanuari viimasel nädalavahetusel rahvast pungil ning esmakordselt on raskusi kämpingu leidmisel. Peale mitme karavanpargi väisamist saame viimase vaba platsi ühe kämpingu elektrita sektoris. Autovaba puhkusepäev maksab meile kätte. Veinituurilt naastes märkame katusetelgil imepisikeste sipelgate armeed, kes vahepeal meie kodu on hõivanud. Kulub kaks õhtut, et neist lõplikult lahti saada. Lisaks keeldub Toyota hommikul käivitumast. Kaks ööpäeva kuumas seismist ja külmkapi toitmist on akud täielikult tühjaks tõmmanud. Kummalisel kombel polnud abi ka teisest autost ja krokodillidest. Andrus peab akud maha võtma ja kämpinguköögis täis laadima. Kui probleem korduma hakkab peame suksule uued akud muretsema. Geraldtonis teeme autole korralise hoolduse. Vahetame õli ja palume kontrollida pidureid. Selgub, et üks tagumine pidurisilinder lekib. Laseme ta loomulikult ära vahetada. Hea, et õigel ajal jälile saime.

26. jaanuar on siin püha, mil riigis tähistatakse Austraalia päeva. Meie viibime parajasti pisikeses Lääne Austraalia sadamalinnas, Geraldtonis. Õhtul jalutame kämpingust keskusesse, et pidustustest osa saada. Ürituse tõmbenumbriks on saluut, mida rahvas esplanaadile vaatama koguneb. Tulevärk on uhke, seda saab jälgida nii rannaliival jalgu puhates kui ka ookeanivees sulistades. Nii enne kui peale ilutulestikku loob meeleolu bänd, mille saatel meiegi pisut jalga keerutame. Esimest korda Austraalias viibitud aja jooksul kohtame siin põlisrahvast - aborigeenide perekondi, kes samuti  peost osa võtavad. Alkoholi avalikul üritusel ei müüda.

Lääne Austraalia osariigi pealinn Perth, kus elab üle 2 miljoni elaniku, on tavapärane kaasaegne miljonilinn traditsioonilise linnasüdames paikneva jalakäijatetsooniga.

Huvi pakub hoopis ajalooline Perthi Rahapada. Perth Mint asutati 1899, kullapalaviku algusaastatel, et rikastada läänepiirkonna kullaväljadelt leitud maaki ja töödelda see müntideks. Ta on Austraalia vanim pausideta toimiv rahapada, kus vermitakse tänagi kõik Austraalia kuld- ja hõbemündid ning täidetakse unikaalseid eritellimusi. Tavalised käibemündid toodetakse pealinnas Canberras. Näiteks on Perthi Rahapajas valmistatud Sydney suveolümpia kuld- ja hõbemedalid. Minti pilkupüüdvaim üllitis on 1 tonnine Austraalia kuldmünt, nimiväärtusega 1 miljon AUD’i, hetkel kullaväärtusega 55 miljonit dollarit. Mündi ühel küljel on kujutatud Kuninganna Elizabethi, teisel kängurut. Tõeliselt majesteetlik „maksevahend“! Pildistada rahapajas kahjuks ei lubata. Ekskursioonil demonstreeriti ka 6 kilose kullakangi valamist nii, nagu seda ajaloolises töökojas 90 aasta vältel tehtud on. Oli see vast kuum töökoht. Vana sulatuskoja lagi ja seinad on kullatolmuga kaetud. Lisaks sain teada, et kui Andrus oleks kullast, siis maksaks ta hetkel üle 5 miljoni AUD’i. Õnneks on ta luust ja lihast ning minu jaoks hindamatu.

Perthist põhjasuunas sõites jäävad teele kaunid valged liivaluited, mis on pidevas liikumises. Väidetavalt muudavad nad asukohta ca 12 meetri jagu aastas. Pikema peatuse teeme Nambungi rahvuspargis, kus imetleme omanäolist kivisammaste, pinnakleste kõrbe. Esmalt jalutame suvekuumuses  ühe-kahemeetriste sammaste vahel, hiljem läbime maastikuraja autoga.

Kõrbes ülekuumenenud kehad jahutame hiljem 25+ ookeanivees. Austraalias on inimestel kombeks suplema minna t-särkides, mis meie jaoks pisut kummaline. Ilmselt on sel puht praktiline otstarve. Siinsetes vetes leidub nii mürgiseid millimallikaid kui ka kõrvetavaid taimi. Viimaseid sai Andrus omal nahal kogeda. Kerge kehakate oleks sellest kogemusest säästnud.

Kalbarri rahvuspargiga tutvumist alustame ookeaniäärsetest aladest. Looduslik sild ja üksikud massiivsed kaljumoodustised kaldaäärses vees on kui  varem Adelaidi lähedal nähtud 12 apostli miniatuursed koopiad. Põnevam on matk kanjoniäärel, mille looduslikust aknast avaneb vaade allolevale jõesängile. Kuivõrd temperatuur kanjoni äärel on 40 kraadi, siis selle põhja, kus võib olla kuni 10 kraadi enam, 8 km matkale keskpäeval minema ei hakka.

Päeva edenedes kuumus aina kasvab. Termomeeter näitab juba 42 pügalat. Autot tankides saabub äkiline maru, temperatuur langeb 24 kraadini, vihma kallab, tuul undab ja kõik viletsalt kinnitatu kipub lendu tõusma. Saame teada, et äkilise ilmamuutuse põhjustab põhjapoolt lähenev tsüklon. Valime tee, mis eeldatavasti viib meid tsükloni südamest mööda.

Carnarvoni linnakeses jalutame taas piki 1 miilist jetty’t (1,6 km kaid). Seegi on ajalooline mälestusmärk. Erinevalt Port Germeinist on siin vanad raudteerööpad säilinud praktiliselt kuni rajatise tipuni. Kõrghooajal liigub neil ajalooline rong, mis huvilisi kai otsa transpordib.

Austraalia läänetipus Exmouthis  asub Ningaloo Merepark.  Siinsed rannikud on 3 liiki ca meetrise kilbiga merekilpkonnade pesitsusaladeks. Kuivõrd rohekilpkonnad tulevad siia munema just veebruarikuus, kasutame juhust ning võtame osa kilpkonnavaatlustuurist. Esmalt kuulame loengut kilpkonnade elust. Päikese loojudes asutame end rannaliivale, ootama potentsiaalselt munema tulevat kilpkonnaprouat. Istume tähevalguses, silmad harjuvad vaikselt pimedusega, ent keegi meie ca 20 liikmelisest grupist ühtki looma veest väljumas ei märka. Lõpetame rannaliival passimise kui krabid tagumikust näpistama hakkavad. Hommikul samasse randa uudistama minnes näeme, et kilpkonn on siiski käinud. Tema poolt rannaliivale jäetud „traktorijäljed“ on muljetavaldavad. Kahju, et meil kannatus liig vara katkes.

Et pääseda tsüklonist ning sellega kaasnevatest teesulgudest, valime marsruudiks Darwini suunas ookeaniäärse magistraali asemel kõrvaltee   sisemaa kaudu, mille äärde jääb ka Karijni rahvuspark. Teekond on maaliline, rohelised mäenõlvad, veerikkad jõed. Looduse meelevalda on tunda siingi, taas peame paaris kohas hoogu maha võtma ja aru pidama, kas teel laiutavad veelahkmed on meile jõukohased. Saame probleemideta läbi. Ööbime teeäärsel puhkealal, hea ja rahulik paik. Rahvusparki paraku ei pääsenud, tsükloni tõttu on park külastajate ohutuse tagamiseks suletud.

Ookeani äärde naaseme taas Port Hedlandis, kus saame punase liivatormi osaliseks. Kogu linn on tolmu mattunud. Lääne Austraalia tähtis süvasadamaga linn, kust eksporditakse peamiselt lähedusest kaevandatavat rauamaaki ja soola, meenutab kangesti omaaegset halli tolmukihiga kaetud Kundat.

Port Hedlandi ja kuurortlinna Broome’i vahele jääb populaarne  80- miili pikkune rannariba, kus lubatud maastikuautodel sõita. Seda küll maksimaalse kiirusega 8 km tunnis. Vaatasime kauni teokarpidega pinnatud rannariba üle, ent off-roadi sõitma ei meelitanud.

Omaaegne pärlipüüdmiskeskus Broome on vihmahooajal ääretult unine ja külastajate teenindamise suhtes apaatne. Turismiinfost aru pärides öeldi meile konkreetselt, et sel aastaajal pole turistil siin miskit teha. Oleme päris hämmeldunud. Positiivse emotsiooni osaliseks saame rannarestoranis, kus meid puhtas eesti keeles teenindatakse ning lisaks heale toidusoovitustele ka muud infot jagatakse. Teenindajanna oli Eestist Austraaliasse kolinud 7 aastat tagasi ning rääkis elust Rohelisel Mandril sära silmis. Tore kui inimesed oma valikutega rahul on.

Lääne Austraalia osariigi põhjapoolseim nurgake Kimberley on üks ääretult üksildane paik, siit algab nn. Austraalia outback. Kaheksa Eesti suurune ala, kus asustustihedus 1 inimene 10 km2 kohta, ehk inimesi elab vaid 35 000. Asulaid vähe ning nendevahelised vahemaad pikad. Seevastu termiitidel on siin hea põli. Imetleme nende põnevat ja mitmekülgset ehitusstiili. Huvitavat vaatepilti pakuvad ka matsakad pudelipuud. Sõidule lisab taas vürtsi teeäärne võsapõleng, millest ettevaatlikult möödume.

Peateel vuravad peamiselt maanteerongid. Ühe kahtlaselt pika parajasti parkiva sõiduki mõõtmete kohta käis Andrus juhilt lausa aru pärimas. Selgus et  outbacki peamagistraalidel on maksimaalseks autorongi lubatud pikkuseks  üüratud 53,5 meetrit. Sellisest möödasõit võtab üksjagu aega, õnneks on liiklus siin väga hõre.

Piirkonna keskuses Halls Creekis astume taas sisse turismiinfo punkti. Siinsed töötajad on abivalmis ja asjalikud. Selgub, et siinne kuulsaim Purnululu park on küll  vihmaperioodil suletud, ent muid huvitavaid alternatiive jagub küllaga. Alustame Wolfe Creek metoriidikraatriga, kaasas õpetussõnad, et peame kraatri juurest kohe jalga laskma kui vihma sadama hakkab. Esimesed 140 km kruusateel, läks päris ludinal. Viimased 20 kulgeb mingite karjamaade vahel, kus mitu riskantset vee- ja poritõket. Üks neist nii hull, et pärast suuremat sadu, me sealt ilmselt läbi ei saaks. Otsustame siiski kraatri ära vaadata ja ööseks läheduses asuvasse kämpingusse telkima jääda.  Wolfe Creek on maailmas suuruselt teine meteoriidikraater, läbimööduga 850-950 meetrit. Süvend on uskumatult sümmeetriline ning vihmaperioodil valitsevast põrgukuumusest  hoolimata väga roheline. Kraatri servalt vaadates on kõik justkui peo peal.

Inimene on üks naljakas olevus. Reeglina meile meeldivad privaatsed kämpimisplatsid, ent see paik tekitab ebamugavustunde ja ängistuse. Kuum ja inimtühi piirkond, kuhu pikemaks ajaks lõksu küll jääda ei taha. Öö möödub rahutult ja vihmakartuses pidevalt taevast jälgides. Meil veab, saame enne uut valangut hüljatud maanurgast minema.

Hommikul tiirutame taas rõõmsameelselt  üksildastel teedel, kolame vanas Halls Creek kummituslinnas, kust peale 16 kilose kullakamaka leidmist, sai alguse lääneranniku kullapalavik.

Vanast asumist on väga vähe säilinud. Sulistame jalgupidi kunagises kullajões, silmad liivast pingsalt säravaid tükikesi otsimas... Vaatame looduslikku hiina müüri ja supleme maalilises Sawpit Kanjonis. Vahel pidavat kanjonit ka magevee krokodillid külastama, meie neid ei märganud.

Viimase öö Lääne Austraalias veedame Kununurra järveäärses kämpingus. Koht on kaunis, õhk troopiline ja ääretult niiske. Õhtut ilmestab rongasuuruste nahkhiirte lend (fruit bats).  Justkui õudusfilmis... Hommikul leiame üles nende pesapuu. Mitukümmend nahkhiirt puuokstel rippumas on päris vägev vaatepilt!