USA1

Ületame Ühendriikide piiri pisikese Agua Prieta/Douglase piiripunkti kaudu. Suurriigi lähedusest annab tunnistust Mehhiko poolelt kaugele silma paistev teraslehtedest valmistatud umbes 4 meetri kõrgune kahte riiki eraldav tara. Masendav rajatis saadab meid piiriga paralleelselt kulgeval maanteel kilomeetrite viisi. Asjaajamine piiril läheb sujuvalt. Mehhiko pool riigist lahkujaid kontrollida ei soovi. Auto välja möllimiseks ja makstud tagatisraha kätte saamiseks otsime vajalikud ametnikud ise üles, hangime väljumistemplid passidesse ning vormistame tollidokumendid. USA poolel on enamik ametnikke asjalikud, ent samas sõbralikud. Migratsiooni ja tolliamet on siin riigis ühendatud ja kõik teenistujad piiril kannavad ühesugust vormi. Küsime ametnikelt mitmeid küsimusi ja saame kõigile selged vastused. Pisiasjade kallal ei norita. Kuna maapiiri ületamisel eelnevalt internetis täidetud ESTA ei kehti, võtab asjaajamine (meie tausta uurimine) veidi aega ja ja dokumentide vormistamise tasu tuleb maksta teistkordselt. Üllatusena autot põhjalikult läbi ei puistata. Riiki lastakse siseneda küll „punase“ koridori kaudu, läbi mingisuguse keerulise masina, mis ilmselt keelatud aineid automaatselt otsib. Asjaajamisele kahel piiril kokku kulub alla kahe tunni, mis on OK näitaja. Pärast nädalast USAs viibimist peab nentima, et vahed kahe naaberriigi vahel on üüratud ja ilmselt kulub Mehhikol põhjanaabrile järele jõudmiseks veel tublisti aega, kui nad üldse järgi jõuda soovivad.

Arizona osariik, mille kaudu riiki siseneme jääb meelde põrguliku kuumuse (auto termomeeter näitab kuni 42 kraadi), kõrbemaastiku, kaktuste ja noolsirgete maanteedega.

Esimese öö veedame Colossal Cave looduspargi kämpinguplatsil ainsate külalistena. Colossal Cave on huvitava tekkelooga koobastik. Kui tavaliselt on koopad vee poolt aja jooksul pehmesse kivimisse uuristatud, siis siinsed üle viie ja poole kilomeetri pikkused õõnsused tekitas maa seest seismiliste protsesside tõttu pinnale tõusnud hape. Hape lahustas lubjakivi ja moodustas kaljusse labürintide süsteemi, millest ca kilomeetrist osa saab giidi juhtimisel külastada. Koopa teistes osades elutseb suur nahkhirte koloonia ja sinna tavakülastajaid ei lubata. Maa all on aastaringselt 21 kraadine temperatuur ja teadlaste arvates on viimased 12000 aastat kuiva keskkonna tõttu koopa sisemus olnud muutusteta, ehk seal olevad moodustised- stalaktiidid ja stalagmiidid, pole selle aja jooksul enam kasvanud. Labürindi avastas 19. sajandi teisel poolel kohalik härra, kes hakkas seda turismiobjektina ekspluateerima. Marketingi eesmärgil lubas ta külalistel suveniirina ringkäigu lõpuks mõne väiksema stalaktiidi kaasa murda. Nii on osa moodustisi labürindi laes veidi lühemaks murtud.

Oleme varasemalt paljusid erinevaid koopaid külastanud ning laskusime maa alla veidi skeptiliselt meelestatutena, kuid Colossal oma eriilmelisusega oli huvitav ja muljetavaldav. Külaskäigu algust oodates jälgisime huviga kuidas pargi töötajad koopa sissekäigu trepilt kahte veidi alla meetri pikkust lõgismadu taga ajasid. Ühe olid nad ringkäigu alguseks puuri toimetada suutnud, teine oli mingisse avausse peitunud. Seega tuli ohtlikust kohast ettevaatlikult, kuid kiiruga mööduda.

Seni külastatud linnadest on üllatuslikult parima mulje jätnud Salt Lake City. Kaunis, avar, roheline ja meeldiva arhitektuuriga. Siinses mõistes on tegemist väikese linnaga (ca 200 000 elanikku), mis paigaga tutvumist kergendab. Mormooni kiriku kõige pühamad kohad, mis paiknevad Temple Square läheduses, on imposantsed ja iga detail nii sise- kui väliskujunduses tundub olevat läbimõeldud ja paigas.

Arizona suuremad linnad - Phoenix ja Tucson on vaatamata suurele asukate arvule peamiselt madaltihedalt hoonestatud aedlinnadest koosnevad konglomeraadid. Ilmselt meeldiv elukeskkond linnaelanikele.

Los Angeleses pöörame põhitähelepanu Hollywoodile ja seda ümbritsevatele linnaosadele. Lähedalt vaadates tundub meediatähtede elu üksik ja eemalepeletav. Mis privaatsusest saab juttu olla, kui iga veerand tunni järel mingi turiste vedav liiklusvahend su värava taga peatub ja giid läbi valjuhääldite maja asukate viimaseid tegemisi tutvustab.

Lisaks kõikjal kannul püsivad andunud austajaid ja paparatsod, kes rahu ei anna. Paaritunnise, hästi kokku pandud tuuri käigus näidatakse lisaks praegu tegutsevate rikaste ja kaunite elupaikadele ära ka maja, kus suri Michael Jackson ja Beverly Hillsi Hiltoni hotell, kus lahkus üledoosi tagajärjel Whitney Houston.

LA-st San Franciscosse sõidame mööda maalilist Vaikse Ookeani rannikut pidi kulgevat teed, kus jälgime merilõvide ja merielevantide koloonia toimetamisi.

San Francisco külastust alustame ikooniliselt Golden Gate sillalt. Kaunis rajatis, mille ehitamine võttis eelmise sajandi kolmekümnendatel aega tervelt kolm ja pool aastat.

Linn ise on hiiglaslik, kuid meeldivalt rahuliku atmosfääriga. Jalutame mööda südalinna järsutõusulisi tänavaid Union Square'ile ja väisame Hiinalinna.

Kurikuulsa Alcatrazi vangla vaatamisest otsustame loobuda, et jätta aega siit umbes paarituhande kilomeetri kaugusel asuva Yellowstonei Rahvuspargi külastamiseks.

Kõik meie teekonnale seni jäänud linnad on puhtad, meeldivalt haljastatud ja turvalised. Ladina Ameerikale omaseid räämas eeslinnu ega Tallinnale iseloomulikke aukus tänavaid pole siin riigis veel kohanud.

Yellowstone, mis meie esialgsesse marsruuti kuidagi sobida ei tahtnud, on maailma vanima rahvuspargina siiski nii meelitav, et otsustame teha mõnetuhande kilomeetrise haagi ning park oma silmaga üle vaadata. Seame ajagraafiku nii, et jõuame parki Labour Day, septembrikuu esimese esmaspäeva, siinse riigipüha, õhtul. Loodame naiivselt, et sügise alguses on tööpäevil pargis vähem külastajaid. Park laiub ligi 9000 ruutkilomeetrisel pindalal (viiendik Eestist!) ja tõmbab iga-aastaselt ligi ca kolm ja pool miljonit külastajat. Vaatamata hilisele aastaajale ja töisele nädalapäevale on sügisvärvides Yellowstone inimestest tulvil. Müttame pargis kahe täistööpäeva jagu tunde. Loodus oma mitmekesisuses on imeline ja pakub pidevalt sõnades kirjeldamatuid VAU momente!

Siinne maastik on tekkinud võimsate looduskatastroofide tagajärjel. Viimane hiiglaslik vulkaanipurse koos plahvatusega leidis aset umbes 640 tuhat aastat tagasi. Selle tagajärjel moodustus hiiglaslik kõrgete kaljuseintega süvend, milles tänane park asetseb. Ala on siiani seismiliselt väga aktiivne ja giidi jutu kohaselt toimub igapäevaselt mitmeid kuni 3 pallilisi maavärinaid Richteri skaala järgi. Meie jaoks on pargi pärliteks erinevad geisrite rühmad, kus jälgime kuumaveeallikate võimsaid purskeid ning kõikvõimalikes värvides sillerdavaid auravaid allikaid, tiike ja ojakesi.

Õhtul võtame ette niinimetatud game drive'i nägemaks Ameerika Suurde Viisikusse kuuluvaid loomi. Ära nägime karu, Ameerika biisoni, põdra ja lumelamba (big horned sheep).

Järgmisel hommikul märkame suurt inimgruppi, kes võimsate pikksilmadega üritab huntide elu jälgida. Palja silmaga me hunti ei taba, kuid kättenäidatud suunas teleobjektiiviga võetud pilti arvutil suurendades on puu all peituv huntide rühm täitsa aimatav. Seega saame siinse suure viisiku peaaegu nähtuks märkida. Yellowstone'i park on võimas ja pika distantsi läbimist vääriv. Esimesel siinviibimise õhtul saame kämpingus meie naabriteks olevate ukrainlastega üle pika aja praktiseerida veidi puiseks jäänud vene keelt. Igati meeldiv õhtu toredate inimeste seltsis.

Ameerika Ühendriigid on autoreisija meka. Teed siin on ülivõrdes suurepärased. Linnadevaheliste maanteede kiirusepiirangud 105-130 km/h on meie jaoks igati mõistlikud ja tasulisi teid tuleb ette üliharva (nt. Golden Gate silla ületamine maksab 4,25 dollarit). Kohalikud automatkajad reisivad tavaliselt 10-20 meetriste autost ja ülipikast treilerist koosneva autorongiga.

Ca 7 meetrised, Euroopas tavalised autosuvilad, on siin pisikesed. Lisaks saab ülipikke treilereid/suvilaid osaliselt põikisuunas laiendada ca 1, 5 meetri võrra. Meie oma katusetelgiga oleme imepisikesed. See-eest vaadatakse siin üliharuldast Toyota Hiluxit ja Eesti numbrimärki imetlusega. Tavaline on situatsioon, kus meist mootoriteel möödatuhisevad kohalikud heatahtlikult viipavad ja pöidlad püsti tõstavad. Ühel korral jälitas üks auto meid mitmeid kilomeetreid ja kui tankima pöörasime tuli härra oma autost välja ja palus luba meie Hiluxit pildistada. Rahvusparkides on küsimus- kuidas te siia sattusite, suhteliselt tavaline. Kämpinguid on USAs palju, reeglina on nad kvaliteetsed, kuid kallid. Kui Arizonas sai osariigile kuuluval laagriplatsil peatuda 15 dollari eest, siis Californias on tavaline taks ülisoolane 45 dollarit ja sooja vee eest küsitakse lisaks veerand dollarit minuti eest! Traadita internetti pakuvad vaid erakämpingud (näiteks KOA kett), kus ööbimine maksab 30-35 dollarit.

Arizonast California poole liikudes jäi teele Osariigi Keskvangla. Asutuse olemasolust andis teada vastav viit, mille all suurte tähtedega kirjas keeld- Hääletajate pealevõtmine keelatud! Päris mõnus must huumor. Hiljem, kui veel mõnestki vanglast mööda sõitsime ja sama keeldu nägime, enam naer peale ei tikkunud.