Brasiilia 1

Enne Brasiiliasse siirdumist valdavad meid vastuolulised tunded. Riigi suurus, tema kiire areng ja eeldatavalt mitmekülgne ja kaunis loodus kutsuvad, kuid kuuldud lood küsitava turvalisuse kohta ja veelgi võõram keelekeskkond teevad ettevaatlikuks. Riiki sisenemine on ülilihtne. Ei Uruguay ega Brasiilia poolel tunne keegi meie ega meie liiklusvahendi vastu mingisugust huvi. Ei saa arugi, et oleme märkamatult piiri ületanud. Keerame otsa ringi ja nõutame passidesse nii väljumise kui sisenemise templid ja suhtleme kummagi riigi tolliametnikega. Nähes Eesti passi, tuleb uruguailasest piirivalvuril kohe üle huulte Marko Märtini nimi. Üllatav ja rõõmustav, et nii kaugel kedagi või midagi Eestist teatakse. Uruguay tollile loovutame auto ajutise sissetoomise dokumendi nagu riigist väljumisel kombeks. Brasiilia migratsiooni- ja tolliametnike tegevus on kiire ja asjalik. Kokku võtsid protseduurid aega alla 10 minuti.

Siin viibitud päevad on kõvasti kahandanud kartusi, mida enne riiki sisenemist tundsime. Inimesed on sõbralikud ja soovivad võõramaalastega suhelda. Kohe esimesel õhtul tulid kämpingus ligi viis teismelist, kes meie reisi kohta veidi konarlikus inglise keeles aru pärisid. Küsimusele, milline maadest on kõige meeldivam vastasime koheselt ja üksmeelselt, Eesti.

Suhtlemisega on siin keerulisem kui hispaaniakeelsetes riikides. Vähemalt riigi kaguosas on inglise keele valdajaid vähe ja meil portugali keelest arusaamine väga vaevaline. Samas pole ükski asi tegemata jäänud. Käidud sai nii juuksuris kui auto korralises hoolduses. Pärast keerulist kuid edukat asjaajamist lahkuvad mõlemad pooled rahuloleva muigega näol.

Atlandi ookeani rannik Brasiilia kaguosas on muljetavaldavaldavalt roheline, rannad nagu Uruguayski imelise puhta liivaga, puhkusesessiooni järgselt inimtühjad, samas ookeanivesi endiselt üle 20 kraadi soe. Pea ainsad veemõnude nautijad on uljad lainelaudurid.

Majandusbuumi, mis küll hetkel näitab taandumise märke, kiiluvees käib kogu rannikul vilgas kinnisvara arendustegevus. Hiiglaslikke, enamasti müümata ja inimtühje condominoid on rajatud lausa luidetele. Võõrastav ja veidi hirmutav vaatepilt. Samas SKT kasvab ja keegi teenib korralikult.

Õnneks on siingi hulgaliselt looduskaitsealasid, kus inimtegevust kontrolli all hoitakse. Aparados da Serra Rahvuspargis külastasime Canion do Itaimbezinhot. Muljetavaldav oli nii kanjon kui seda ümbritsev araukaariamets! Eriti köitvaks muutus kanjon pärastlõunal, mil vaadet asus varjama tihe udulaam. Kaheksakilomeetrine jalutuskäik pargiradadel läks linnulennul.

Torrese linnas asuvas Parque Quaritas turnisime piki ookeanini ulatuvaid basaltkivist moodustisi. Taas võimas!

Põhja poole liikudes muutub ookeanivesi soojemaks, jätkuvalt lämbe ilm vihmasemaks. Silmapiiril näeb üha enam umbes 1000 meetri kõrgusi troopilise vihmametsaga kaetud tippusid. Parana suudmealal asendub maantee ajutiselt lühikeste praamiühendustega, mis paistab kohalikele loomuliku lahendusena. Ka 10-15 minutilise praamisõidu hinnatase on tavalise teemaksuga sarnases suurusjärgus. Brasiilia imekauni ookeaniranniku pikkus tundub olevat lõputu (kokku on Atlandi ookeani rannikut siin 7500 kilomeetrit) ja vähemalt aprillis riigi kaguosas praktiliselt inimtühi.

Mõne sõnaga külastatud linnadest. Kõik seninähtud linnad, välja arvatud Sao Paulo, on olnud puhtad, turvalised, meeldiva arhitektuuri ja auraga. Esimesena jäi meie teele pisike Pelotas (350 tuhat elanikku), kust siirdusime dünaamilisse 1,5 miljonilisse Porto Alegresse.

Siinses mõõtkavas olematust Torresest (33 tuhat elanikku) läksime Florianopolisse (430 tuhat), Tallinnaga suuruselt võrreldavasse Brasiilia infotehnoloogia pealinna, mis tänu ookeniäärsele asukohale on võrratu paik turistidele.

Edasi viis teekond riigi ökopealinna Curitibasse (1,7 miljonit) ja Iquapesse (28 tuhat) ning sealt riigi suurimasse, 12 miljoni elanikuga Sao Paulosse.

Kõikjal on koloniaalajast pärinevate rajatistega käitutud alalhoidvamalt kui naaberriikides. Suur osa vanadest hoonetest on värskelt renoveeritud ja heas korras. Ka eelmise sajandi teisel poolel ehitatud pompöössed jõletised, millest Sambamaalgi pääsu pole olnud, on Kagu-Brasiilia linnades suudetud talutavalt tervikusse sulandada. Üüratu Sao Paulo, linn kus pilvelõhkujaid nende suure hulga tõttu loendada ei õnnestu, tervitab meid pühapäevasest rahvaspordiüritusest põhjustatud liiklusummikuga. Kesklinna viivad laiad avenüüd on puhtad, liiklus vaatamata ajutistele kitsendustele tsiviliseeritud ja rahulik. Linna ajaloolises südames jalgsi ringi liikudes pilt muutub. Kodutuid on kesklinnas palju. Mõned magavad kõnniteel, osad tuhnivad prügikastides. Kasti sisust parema ülevaate saamiseks on paljud neist tühjaks puistatud otse rentslisse. Vähemalt päevavalges möödujaid ei tülitata, kuid kehavedelike ja mustuse haisu levib linnasüdames enam kui seda oodata oskaks. Peamiselt on kodutud keskeas või vanemad mehed, sekka ka mõned elu ja kiire majanduskasvu hammasrataste vahele jäänud naisterahvad. Linna sisenemisel ega ka väljumisel meie marsruut kurikuulsaid favelasid ei läbinud, kuid südalinnas nähtu kinnitab sotsiaalsete probleemide teravust riigis.

Liikluse intensiivsus ja autojuhtide käitumine Brasiilias meenutab kodust olukorda. La Pazi või mõne muu Boliivia linnaga pole siin mingit sarnasust. Kui enamuses varem külastatud riikides, kaasaarvatud Argentiinas, tähendas eesliikuja VASAKU!!! suunatule vilgutus, et palun möödu, siis siin on needki märguanded nagu Eestis- suund paremale, palun möödu, suund vasakule, ära möödu.

Kui sõiduautod sarnanevad Euroopas liikuvatega, siis veokid on hoopis teistes mõõtudes. Pikimad, mida oleme kohanud on 30 meetrised, kuni 9 teljega kolossid, kus poolhaagisele veel haagis sappa poogitud. Õnneks annab pika veoki gabariitidest teada tagaluugile kinnitatud hoiatav silt- ohutuks möödasõiduks hädavajalik informatsioon. Brasiilia tänavapildis levinuim mikrobuss on hipibuss VW Transporter T2, mille kohalik tootmine kestis kuni 2013. aasta detsembrini. Ka 2003. aastani toodetud mull-volkswageneid on liikluses veel päris palju.

Taristu arendamine käib riigis hoogsalt. Kaherealisi maanteid ehitatakse neljarealisteks sadade kilomeetrite ulatuses ja oleme märganud kümnete uute sildade rajamist. Tundub, et seisak majanduses on mõnede teelõikude valmimise küll kaugemasse tulevikku nihutanud, kuna tegevust osadel pooleliolevatel objektidel näha pole. Samas on palju teejuppe, kus käsil viimase avamiseelse lihvi andmine. Riigi suure territooriumi läbimiseks hädavajalikud põhimagistraalid on tasulised ja võidetud aja eest tuleb märkimisväärne lõiv loovutada tee haldajale.