Maailma Lõppu 2

Maailmalõputeekond  kulgeb sik-sakina Argentiina ja Tšiili vahel, kus loodusimesid jagub mõlemisse. Ränduritele tähendab see mitmeid piiriületusi ning paberimajandust. Ühiseid  piiripunkte pole, ent asjaajamine mõlemis riigis sujub üllatavalt ladusalt. Tšiilis  pannakse küll narkokoer meie autot kontrollima ning päritakse aru kaasasoleva toidukraami kohta. Keelatud kraami ei olnud ning tollideklaratsioonis märgitud toidupoolis lubatakse lisamaksu nõudmata  kaasa võtta.

Torres del Paine maailmakuulsad enim pildistatud graniitmürakad hakkavad silma juba kaugelt.

Teekond rahvusparki ning selle sees sunnib pidevalt fotopeatusi tegema. Kord on peategelaseks kaunis soolajärv flamingodega, siis lumised mäetipud ja looklevad kirkad mägijõed. Guanakod on siin tõelised peremehed ning nende hulk muljetavaldav. Jalgsimatka Torres del Paine kuulsaimate kaljude juurde tegema ei hakka, selle asemel käime läbi pea kõik matkarajad, mis giidi kaasasolu ei vaja. Silmailu pakuvad mitmed kosed ja kaskaadid, laguunid, kus liustikest lahtipääsenud jääkamakad sillerdavad päikeses.

Samas on mitmel  pool näha tulest laastatud piirkondi, kus hallid puutüved hävitustööst veel aastaid hiljem märku annavad.

Sestap on arusaadav, miks pargis tuletegemine rangelt keelatud ning piirangutest üleastujaid karmid trahvid või koguni vangikong ähvardavad. Jalgsimatkal õnnestub meil päris lähedalt kaeda siinseid asukaid. Turritavate  okaste ja tugeva kilbiga kaetud armadille ning pikakarvalisi, koheva sabaga, musta-valge triibulisi skungipoegi, kes end uru ees päikesepaistel soojendasid.

Meie rõõmuks oli rahvuspargis lisaks kallitele hotellidele olemas ka mõistliku hinnatasemega korralik kämping, kus soe vesi ja hüplik WIFI ühendus.

Kuivõrd pingviinid on me südame vallutanud, üritame neid veel kord näha. Üks pingviinikoloonia, mille lähedale pääseb autoga asetseb Punta Arenase lähistel. Üritame õiget teeotsa üles leida, ent tulutult.  Jääme ööbima telkimisplatsile vahetult enne Punta Arenast. Puhkeala on hästi tähistatud, ent äärmiselt räsitud olekuga. Grill tulel ning laager üleval segab meie vaikset oleskelu meeletu ragin ning tulevoog. Ilmnes, et oleme telkima jäänud Tšiili sõjaväe poolt hallataval territooriumil, kes parasjagu mingeid suuremat sorti rakette taeva poole lennutas. Meid ümbritsenud  müra, valgusvoog ja teadmatus tekitas õudu. Tänasime õnne, et see kestis vaid pool tunnikest. Järgmisel hommikul leidsime pingviinitee küll üles, ent paraku olime 10 päeva hilinenud. Selgus, et park on külastajatele avatud 15.märtsini, mitte märtsi lõpuni, nagu meile teada.

Punta Arenase linn osutub suureks tax free tsooniks. Meie huvitume siin vaid tankimisest ning toiduvarude täiendamisest. Tierra del Fuegosse saamiseks peame ületama Magalhaesi väina, mille üks sadamatest asetseb Punta Delgada lähistel. Praamisõit Tulemaale kestab ca 15 minutit, mille vältel saame imetleda praami saatvaid valgeid, mustade seljauimedega väikeseid Commersoni delfiine. Tierra del Fuego Tšiili ala iseloomustab ääretu stepp, mille põlisasukateks arvukad guanakod. Ühetoonilisele stepile lisavad värvi haneparvedega laguunid. Piiriüleetus Argentiinasse sujub ladusalt, maastik saare keskosani  sarnane Tšiili poolele. Sattusime siia sügise hakul, mil loodus end kaunite värvidega ehib.

Ööbime kämpingus, mille habetunud puud jätavad haldjametsa mulje. Kahju vaid, et inimtegevuse räpakad jäljed kaunist maastikku risustavad.

Suundume nii kaugele lõunasse kui autoteed võimaldavad. Möödume vanimast, 1886. aastal rajatud Estanciast Harberton, mille väärikad hooned kaugele paistavad.

Beagle kanali äärne loodus on maaliline. Enam kui 1000 meetri kõrgused mäenõlvad, mida katavad pidevast läänetuulest koolutatud puud, kaunid käänulised mägijõed, hobusekarjad, kes siinsesse keskkonda kenasti sobivad ning arvukad veelinnud, moodustavad harmoonilise terviku.

Meie eksirännakute kaugeim lõunapoolseim tipp jääb Estancia Moatist tiba lõuna poole koordinaatidega -54 97524 ja -66 74452. Saabusime siia 26. märtsil 2015. s.o. kaugeim tipp, kuhu autoga pääseb.

Ööbima jääme Ushuaiast lääne pool asetsevasse Tierra Del Fuego rahvuspargi Lago Roca äärsesse kämpingusse. WIFI-t maailma veerel küll pole, ent soe dušs pakub lohutust. On nii vähe õnneks vaja..

Hommikul seame sammud rahvuspargi matkaradadele. Esmalt viib tee  valdavalt ülesmäge, tihe pöögimets vaheldub vetruva rabamaastikuga. Jõuame väiksele metsalagendikule, kust avaneb kaunis vaade Beagle kanalile.

Teel Pipo jõe äärde naelutab meid paigale valjuhäälne toksimine ja „Woody Woodpeckery“ multifilmi tunnusmeloodia sarnane heli. Ajame kaelad õieli ning märkame endi kohal pirakaid rähne toimetamas. Linnud meist ei hooli ning jätkavad usinalt toksimist. Erkpunane pea paistab silma kaugele, tema kaaslast, üleni musta rähni, on raskem märgata. Neist toredatest lindudest sai selle matka tipphetk.

Jõe kaldal, kaskaadi lähistel on end sisse seadnud arvukalt hobuseid, kelledest enamik inimese lähenedes eemaldub. Üks loom jääb paigale. Kui Andrus käe sirutab, et tutvust sobitada, tõmbab hobu kõrvad lidusse, läheneb ja ajab end ähvardavalt tagajalgele – ei mingit sõprust!

Lääne poolt lõpeb Argentiinale kuuluv Tierra del Fuego rahvuspark Lapataia lahega. Laheäärses piirkonnas paiknevad turbarabad ja soolaukad, mis meile kangesti Eestimaad meenutavad.

Sügisesel Tulemaal on koduse loodusega palju ühist. Päevane temperatuur kõigub 10-13 kraadi vahel, vihmahood vahelduvad päikesepaistega, lehtpuud omandamas kollakas-punakat varjundit. Suurimaks erinevuseks liustikega mäetipud.

Tierra del Fuego lõunaosa uudistamise lõpetame Ushuaias, kus külastame Meremuuseumi.

Muuseum asetseb endise vangla ruumides, mille väljapanekud hõlmavad piirkonna ajalugu, ülevaadet erinevatest vanglatest kogu maailmas, Antarktika uurimise ja piirkonnas seilanud laevade ajalugu, merefaunat ja kaasaegset kunsti. Väike Eesti ja maadeuurija Bellingshauseni Saaremaa päritolu on samuti ära mainitud. Väljapanekud olid huvitavad ja põhjalikud. Vaatamata asjaolule, et vangla lõpetas neis ruumides tegevuse 1947. aastal, oli hoones Patarei vanglahoonega sarnane spetsiifiline lõhn ning rusuv õhkkond.

Maailmalõpus käidud, saame rahuliku südamega alustada teekonda, nüüd juba peamiselt piki Atlandi Ookeani rannikut tagasi põhja poole. Viimase öö Tierra del Fuegol veedame saare keskel asuva Fagnano järve ääres. Liustikutekkeline järv, rannajoonega 117 km on jagatud Argentiina ja Tšiili vahel. Lainemüha järvel jätab mulje nagu viibiks ookeani kaldal.

Teekond Tierra del Fuegosse oli küll pikk, ent üllatavalt kaunis ja värviküllane ning vääris kindlasti tulemist.

Kui maailmalõpu tee lõppes faktiliselt Tierra del Fuegoga, siis üksinduse ja lõputu avaruse tunde leidsime hoopiski tagasiteel Tšiilis, Pali Aike rahvuspargis, mida peetakse inimese jaoks üheks kõledamaks ja hüljatumaks paigaks maailmas. Pargi territoorium hõlmab vulkaanikraatrite vahel paiknevat steppi, kus puhuvad kõledad tuuled, puudub joogivesi ja vaid suvel küündib temperatuur 10 kraadist tiba kõrgemale. Saabusime siia  vihma ja külma tuulega, ent kohalik telkimisplats oli sümpaatne ning vihma lõppedes päikese käes lausa maaliline. Õhtupäikest ära kasutades käisime tutvumas Pali Aike 17- meetri sügavuse eelajaloolise koopaga, mis on tekkinud iidsetel aegadel vulkaanitegevuse tagajärjel ning millest on leitud Ameerika maailmajao vanima inimasustuse jäljed.

Öö selles üksildases paigas oli taas alanud tugeva tuule tõttu, mis meie katusetelki tugevasti raputas ning autot kõigutas, veidi hirmuäratav. Hommikuks maru vaibus ning võimaldas meil pargis asuvaid vulkaanikraatreid lähemalt uurida. Morado del Diablo (Purpurne Kurat) õigustab oma nime. Kui vana vulkaani ümbritseb peamiselt musta värvi kuumastik, sekka rohekas-halli ja kollast tooni, siis kraatri sisemus on purpurset tooni. Pinnas on konarlik ning sügavate lõhedega, kraatrit seinad 10-15 meetri kõrgused.

Inimesele on see ala pisut ebasõbralik, ent guanakod, rebased, jänesed, skungid saavad siin kenasti hakkama. Pargis pidavat elutsema ka puumad ja mingid suured sisalikud, keda meie, kahjuks või õnneks? ei kohanud.