Peruu3-Las Salinas

Peruu suuruselt teise linna, Arequipasse sisenemine oli närviline ja vaevanõudev. Pärast mõningast ekslemist suutsime kesklinna välja sõita. Kõledad, lagedad mäed linna sissesõidul olid võtnud meilt telkimise  isu, otsustasime vahelduseks hostelis peatuda. Ööbimiskoha leidmine osutus üllatavalt kergeks. Kesklinn on peamiselt turistidele orienteeritud ning kubiseb kõikvõimalikest majutus- ja söögikohtadest.

Arequipa, valge linn,  asetseb seismiliselt ebastabiilses piirkonnas kolme vulkaanilise mäe vahel. Maavärinad linnas on igapäevased nähtused, viimane suurem hävitustöö toimus 2001 aastal. Vaatamata raskustele on kesklinna uhked kohalikust valgest kivist ehitised üllatavalt hästi säilinud. Omaaegsed linna ehitusmeistrid on oma tööd hästi tundnud, hoonete seinte paksus  muljetavaldav.

Külastasime keskplatsi, Plaza del Armas äärset Katedraali, mille algne 1656. aastal rajatud kuju on mitmete tulekahjude ja maavärinate tõttu  hävinenud. Praeguse kompleksi struktuur pärineb 1868. aastast.

2001.aasta maavärin purustas küll ühe katedraali torni, ent tänaseks on torn taastatud, ehitis endises hiilguses ja külastajatele avatud. Tornist avanes hea vaade võimsatele kirikukelladele ja  all laiuvale linnale.

Päikselise ilma korral paistavad kätte ka lumiste tippudega vulkaanid el Misto ja Chanchani.

Katedraali sisemus on üllatavalt valgusküllane ning suursugune.

Nii altar kui teda ümbritsevad 12 apostli kujud on valmistatud Itaalias, uhke puidust nikerdustega kantsel pärineb Prantsusmaalt.

Katedraali ehteks on Belgias toodetud 12 meetri kõrgune 1200-st vilest koosnev orel, mida kahjuks mängitakse vaid eriti tähtsate sündmuste puhul,  peamiselt jõulute ja lihavõtete ajal. Viimase maavärina ajal jäi orelit ja tornirususid lahutama vaid 1,5 meetrit. Orel säilis tervena.

Arequipast Titicaca suunas viib kaks maanteed. Enamasti kasutatakse asfalteeritud teed, mis viib turistid  maailma sügavuselt teise, Colca kanjonisse, mille peamiseks vaatamisväärsuseks kanjon ning selle kohal tiirutavad kondorid. Meie oleme kondorilennud juba ära näinud, turistilõksudest väga ei hooli ning valime teise, umbes sama pika, ent kruusakattega maantee (Arequipa- Juliaca tee nr.34C).

Linnast väljasõit oli tavapäraselt piinarikas, kestes 1,5h. Ent meie katsumused sellega alles algasid. Olles jõudnud mägedesse, ca 3500 meetri kõrgusele, sattusime paksu pilve-ja udumassi. Vihma sadas, nähtavus mõni meeter.

Kitsas kurviline äärmiselt konarlik tee, mitmete koolmekohtade ja  varisenud kividega. Kuivõrd nähtavus oli null, siis tagasi pöörata polnud võimalik, seisma jääda ka mitte, me polnud ainsad liiklejad. Sõitsime haudvaikuses, peas trummeldamas mõte mida paganat me siit otsime?

Teisele poole mäge jõudes udu hajus ning meile avanes maaliline vaade. Olime jõudnud rahvusparki Las Salinas y Aquada Blanca. Kulgesime 4400 meetri kõrgusel platool, mille rohelisi lagendikke ilmestasid üksikud majapidamised ning arvukad laama- ja alpakakarjad.

Olematu viidamajanduse tõttu valisime vale teeharu ning sattusime vulkaaniliste mägede vahele, väikeste kaevanduskülade piirkonda.

Ilma selginedes pöörasime otsa ringi. Viletsate teeolude tõttu ei õnnestunud meil valges kuidagi Juliacani jõuda. Jäime telkima rahvusparki 4400 meetri kõrgusele soolajärve kaldale. Loodus meie ümber oli ääretult kaunis, ent samas üksildane. Üle 4000 meetri kõrgusel olemine annab endiselt tunda, paar tõtakamat sammu ja juba hingeldad. Alles nüüd hakkame aru saama, millist pingutust mäed nõuavad. Müts maha Ennikese ja kõigi teiste mägironijate ees, kes  kõrgmäestikes ilmaoludele vaatamata ennast ja varustust mäkke tarivad.

Peas vasardanud küsimus, MIKS?, sai vastuse hommikul, mil telgist välja astudes avanes vaade soolajärvele. Vulkaanilised mäed sinise taeva taustal peegeldumas vastu järvepinnalt, kus flamingod ning teised veelinnud rahulikult toimetavad, võttis sõnatuks.

Üllatusena avastasime, et lombid meie ümber olid jääkirmega kaetud. Telgis ööd veetes ei märganudki, et temperatuur oli  miinusesse langenud.

Jätkasime teekonda uhkes üksinduses kulgedes 4400-4900 meetri kõrgusel, nähes peakohal tiirutamas üksikuid kondoreid ning mäenõlvadel sibamas viscachasid, tšintšillade sugulasi, oravasabaga jäneseid. Majesteetlikud laamad ja metsikud vikunjad ilmestamas samblarohelist platood. Võrratu loodus!

Jäime valitud alternatiivse teega väga rahule ning julgeme teistelegi soovitada. Juhul muidugi, kui sõidule kulutatud aeg ei oma tähtsust ning omapäi seiklemine koos kaasnevate ootamatustega meelt mööda.

Lõpuks õnnestus meil siiski Juliacasse, Andruse „lemmiklinna“ jõuda. Tsivilisatsiooni keskele naastes saime taas kinnitust, miks loodusrüpes olek meile linnamelust rohkem naudingut pakub.

Titicaca äärest kavatsesime minna tagasi Boliiviasse. Et mitte korrata juba käidud teed, suundusime järve põhjapoolsele teele, et ületada piir Ninantaya (Peruu) – Puerto Acosta (Boliivia) juures. See katse meil luhtus, tollivormistused oleks saanud teha, ent migratsiooniametnikku seal polnud. Pidime naasma järve lõunaküljes asuvasse piiripunkti. Lahkusime Peruust  Boliiviasse Kasani Copacabana punkti kaudu. Eelmisel korral autot riiki sisse möllimisel pandi ajutisel sisseveo dokumendil auto päritolumaaks  Sloveenia. Arvasime, et tegu tollimehe apsakaga. Nüüd, kui Titicaca  järve äärses teises tollipunktis (Copacabanas) autot riiki vormistasime, palus tollimees lausa abi, kuna tema andmebaasi rippmenüüs riik nimega Estonia puudus. Käisin üle hädas oleva ametniku õla näpuga järge vedamas ja avastasin, et admebaasis polnud lisaks Eestile ka Lätit ja Leedut. Programmis puudus ka võimalus riigi lisamiseks. Seekord sai meie auto päritoluriigiks Soome. Ametniku poolt pakututd Vene Föderatsioonist me tagasihoidlikult keeldusime. Muus osas oli teenindus piiril  sujuv, teekond Copacabanasse üllatavalt kaunis.