Peruu1-loodus

Peruusse sisenesime Desaguerdo piiripunkti kaudu Titicaca järve ääres. Ametnikud piiril olid heatahtlikud ja professionaalsed, paberite vormistuseks kulus alla poole tunni. Maanteel seevastu politsei nii mõistev polnud. Väidetavalt on Peruus autoga liiklemisel vaja soetada ülitähtis politsei poolt välja antav pitsatiga tõend, mille hind täiesti meelevaldne.  Kuivõrd meil Peruu liikluskindlustust  veel teha polnud õnnestunud olime sundseisus.  Pika vaidlemise peale õnnestus  Andrusel esialgselt küsitud summa 100 USD poole väiksemaks kaubelda. Kuuajalise liikluskindlustuse SOAT, vormistasime nädala alguses Sucres.

Titicaca, kõige kõrgemal asetsev laevatatav järv maailmas (3812m) on lummavalt kaunis. Otsustame siia ööbima jääda. Ametlikku kämpinguplatsi leidmata sätime oma  laagri asulast eemale kõrgemale künkale, vaatega järvele. Kui olime end kenasti sisse seadnud vuras meie juurde kohalik külavanem, kes meid lahkelt tervitas ning ööbimiseks loa andis. Lahkudes kostitas  kokalehtedega, mis tal vahvas tuttidega paunas ühes olid.

Pistsime kohaliku kombe kohaselt lehed põske ja uskusime, et see aitab meil kõrgusega paremini kohaneda. Üle 4000meetrine kõrgus meie väiksele reisiseltskonnale õnneks erilisi probleeme pole tekitanud. Tuntav on ta siiski, seda eriti magamise ajal,  hingata on raskem ja pea tuikab pisut.

Titicaca koosneb kahest sõnast TITI=PUUMA ja CACA=KÜÜLIK, nii seletas Urose saare elanik, kes meid oma saarele ekskursioonile viis. Islas de Uros, koosneb 87 saarest, mille ehitamiseks on kasutatud pilliroogu TOTORAT. Et saared omapäi hulkuma ei läheks peavad nad olema ankurdatud. Meie võõrustaja eluase oli kinnitatud 8 ankruga. Totorast olid valmistatud kõik saare ehitised, peremehe isiklik Mercedes (roost meisterdatudtud paat) ning kalakujuline vaatetorn.

Roost ehitised vajavad elanike pidevat hoolitsust. Alusmatte uuendatakse iga 2-3 nädala, majade vundamente 2-3 kuu tagant. Totora pole saareelanikele mitte ainult ehitusmaterjal, vaid ka lisand toidulauale. Saime maigu suhu meiegi, maitses nagu seller. Suurt kogust süüa ei soovitatud, pidavat kõhuvalusid põhjustama kui harjunud pole. Saartel oli 3 kooli ja lasteaed ning oma meditsiinipunkt. Elanike peamine tuluallikas on turistid, kes maksavad lõivu saarte külastamise eest. Külaelanikud on ka osavad käsitöömeistrid, kellel äritegemine päris käpas. Ekskursiooni käigus külastasime nende elamuid ja kirikut, ronisime vaatetorni, ehtisime end võõraste sulgedega ning elasime kaasa  kohaliku naispere aymari ja quechua keelsetele lauludele. Igati põnev visiit.

Nagu Boliivias nii ka Peruus on veebruaris karnevalide aeg. Väiksemaid ja suuremaid rongkäike, mida vürtsitavad meie jaoks küll tiba ühetoonilised muusikapalad ja tantsuesitused, oleme kohanud mitmetes linnades ja külades.

Teel Cuscosse peatume Temple Wiracochas (Raqchi), 3800 meetri kõrgusel asetsevas vanas inkade asulas, mille kaitsemüürid päris kenasti säilinud on.

Inkalinna kõrgetel nõlvadel vonklevatel teedel ronimine võttis päris võhmale, ent ülevaade kõrgustest tasus vaeva. Võtsime seda kui lühikest treeningut Machu Picchusse mineku eel.

Eri rahvaste toidukultuur on mind alati paelunud, sestap tuli siingi ära proovida regiooni üks omapärasemaid roogasid – grillitud merisiga. Maitseomadustelt hea, serveeringult terviklik ent koguselt kesine. Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saand midagi. Naiselik uudishimu sai siiski rahuldatud.

Cusco, mõnusa atmosfääriga ja uhkete kirikutega linn on turistidest tulvil. Keskväljaku ümbrus kubiseb reisikorraldajatest, kes pakuvad ekskursioone nii Machu Picchule, Sacred Valleysse, erinevatele matkaradadele. Isepäiste reisijatena soetame endile vaid MP pääsmed. Automatkajatena kasutame võimalust läheneda mäele tagaukse kaudu, mis on meie jaoks põnevam ning kindlasti ka taskukohasem variant.  Teekond  Santa  Mariast Santa Teresasse, mis on lähim linn MP-le, kuhu autoga ligi saab, andis paraja adrenaliiniannuse. Kitsal, kruusasel, käänulisel ning kohati märjal mägiteel tiirutamine pani naiste südamed ärevalt põksuma. 25 km läbimine kulges visalt, õnneks jõudsime enne pimedat sihtkohta.

Varahommikul sõitsime autoga Hydroelectrica rongijaama, kust alustasime jalgsimatka. 12 km peamiselt piki raudteed vihmametsas kulges päris ladusalt.

3 tunniga jõudsime Aquas Calientesesse, Machu Picchu kohustuslikku väravasse, kus aja kokkuhoiu mõttes bussile asusime, mis rahva ülisoolase hinna eest mäe otsa sõidutas. Alternatiiv olnuks jala mäkke ronida, ent siis oleks meil inkade linna avastamiseks liiga vähe aega jäänud.

Machu Picchu, 15. sajandil rajatud iidne inkade linn, kesk fantastilist loodust 2430 m kõrgusel Machu Picchu ja Wayna Pichu mäe vahel,  3-st küljest ümbritsetud Urumbaba jõega, paneb ahhetama. Tundub uskumatu, et looduslikult nii keerulisse paika on linn rajatud.

Meisterlikult laotud linnamüürid, templid ja hooned on kui puzled, mille kokkusobitamisel on kõvasti vaeva nähtud. Erimõõtmelised kivid on üksteise külge sobitatud ilma sideainet kasutamata.

Müüride vahel paiknevad rohelised terrassid, mida omal ajal toidukultuuride kasvatamiseks kasutati, pakuvad silmailu ning toidulava laamadele tänaselgi päeval.

Linna rajatud veesüsteem annab tunnistust inkade oskuslikest inseneriteadmistest. Minu jaoks pälvis enim imetlust oskuslikult valitud  linna asupaik, vägevad mäemürakad lisavad linnale väge ja väärikust, moodustades iidse asulaga imelise koosluse.

Ollantaytambo, paiknedes 2790 meetri kõrgusel mägede vahel, osutub oma madalate elamute ja kiviparketist tänavatega hubaseks väikelinnaks. 15 sajandi keskel oli ta inkade valitseja Pachacuti isiklik residents. See on ainus koht, kus inkadel õnnestus võita suurem lahing hispaanlastest konkistadooride vastu. Mäekülgedel paiknevad inkaaegsed terrassid ja laohooned on linnaplatsilt kenasti näha.

Tänapäeval on linn paras turistilõks, kasutades ära soodsat asukohta Machu Picchu läheduses. Ööbisime kenas vaikses hostelis linnasüdamest 5 min.kaugusel. Olles oodanud keskväljaku äärses restoranis American breakfast’i ligi 2 tundi, saime aru, et aeg ei oma siin mingit tähtsust.

Olime järgmiseks sihtpunktiks valinud Nasca, seega seadsime autonina ookeani poole. Ees ootas 650 km mägiteid üle Cordiljeeride valdavalt 4000 – 4500 meetri kõrgusel. Kulgemine mägedes  on ääretult kaunis ning üllatavalt vaheldusrikas.

Aeg ajalt tundub nagu oleksime maailma katusel, ümbritsetuna lõputust avarusest. Teisal ilmestavad maastikku graatsilised liivakarva vicunad (metsikud pehmekarvalised laamad), kes siinsetel kõrgustel end hästi tunnevad.

Olemuselt pelglikud nad fotograafi väga lähedale ei lase. Osad mäenõlvad on täiesti lagedad, teistel turritavad üksikud rohututid, madalamatel nõlvadel kaktused.

650 km kaunis looduses kulub kui nõiaväel. Mägedest alla laskudes ja Nascale lähenedes muutub olukord kardinaalselt, ent sellest juba järgmises postituses.