Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

New Zealand 3

Miracles and People of South Island

April 10th, 2016, Andrus Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Nelsoni suvituslinnas kohtame supermarketis juhuslikult kohalikku eestlast, proua Liivit, kellega jääme pikalt vestlema. Uus Meremaale kolis ta 38 aastat tagasi Montrealist Kanadast. Siin on ta üles kasvatanud oma pojad, kes muide pidid korralikult eesti keelt rääkima. Liivi enda eesti keel oli laitmatu ilma mingi aktsendita. Eestlaste kogukond Lõunasaarel olevat suhteliselt väikeseks jäänud ja keele praktiseerimiseks võimalusi vähe. Samas on proua elu sisustatud aktiivse tegutsemisega kohalikus laulukooris ja ühingutes ning osalemisega erinevatel keele ja arvutikursustel.


Uus Meremaal on kohutavalt palju lambaid. Siinsetel väiksematel teedel ringi sõites tõkestab sageli teekonna lambakari, keda ühelt karjamaalt teisele aetakse. Karjused kasutavad töösõidukina ATV-sid ja abilistena shoti lambakoeri. Mõnelgi korral näeme pilti, kus karjus on sõidukilt maas karja ajamas ja koer vaatab ATV pakiraamilt pealt, kuidas peremees tööd teeb. Ühel juhul laseb koer meil enda ja karja vahele sõita ning siis meil loomi auto abil edasi ajada. Ise viskab väsinult asfaldile lamama ja laseb silma hetkeks looja.



Kuna Põhjasaarel liituvad meiega kaheks ja pooleks nädalaks sõbrad Kätlin ja Andres, vajame sel perioodil liikumiseks suuremat liiklusvahendit. Valime rendisõidukite pargist taskukohase kämperi, kus 4 iste ja magamiskohta. Broneerimist üritades antakse teada, et soovitud perioodiks on kõik meie poolt valitud liikurid juba kinni, kuid tehakse soodne pakkumine veidi suuremale autole. Saadame koheselt meiliga sooviavalduse pakkumine vastu võtta koos palvega tellimuse kinnituse saamiseks. Tellimuse kinnitust ei tule ega tule. Päev hiljem helistame rendifirmasse ja telefoni teel antakse lahkelt info, et tellimus olemas ja auto meie jaoks broneeritud. Kirjalik kinnitus lubatakse samal päeval saata. Kinnitust aga ei saabu samal ega ka mitte järgmisel päeval isegi mitte pärast seda tungivalt nõudvat emaili. Lõpuks võtame jalad selga ja sõidame Christchurchi, rendifirma kontorisse. Taaskord vesteldakse meiega lahkelt. Kui teenindajaga süsteemist meie broneeringut otsime, ei leia seda kuskilt. Küll on olemas rendifirma pakkumine ja meiepoolne tellimiskiri. Lõpuks vormistab ametnik broneeringu meie juuresolekul. Taaskord saab kinnitust vana tõde, usu tegusid, aga mitte sõnu. Tegemist muide suure kohaliku rendifirmaga, mille autopargis üle 300 sõiduki. Ju siis äri läheb liiga hästi.



Lõunasaare põhjatipus Wharariki rannal on vahvad tuule poolt kujundatud luited. Tihti puhuvat siin nii võimsad tuuled, et liikuda saavat vaid neljakäpukil. Meil ilmaga veab ja liikuda õnnestub püstijalu. Samas asuv Cape Farewell on neem, mis aastatuhandeid tagasi ühendas Lõuna ja Põhjasaart. Täna on poolsaare pikkuseks vaid mõni kilomeeter ja üle saari eraldava Cooki väina see kuidagi ei ulatu.



Cape Farewellist lõuna suunas kulgeva Old Man mäeaheliku tippe mööda on rajatud mõnus matkarada, mis viib Pillar Point majakani.



Kuigi Sõrmuste Isanda filmisaaga on peamiselt üles võetud Põhjasaarel, meenutab siinne maastik kangesti Kääbikute küla asupaika. Sõrmuste Isand meenub ka Rawhiti koopani viival järsul ja porisel matkarajal, kus justkui Smeagol ise meid innustaks ja juhataks.



Abel Tasmani Rahvuspargis ja tema ümbruses on mitmeid huvitavaid vaatamisväärsusi. Vaatame üle uhked Waikoropupu allikad, kust voolab välja 14 kuupmeetrit kristallpuhast vett sekundis. Selline vee hulk on piisav umbes miljoni elanikuga linna veega varustamiseks. Maori hõimude jaoks on paigal eriline püha tähendus.



Uus Meremaa sügavaim looduse poolt rajatud vertikaalne saht Harwood Hole on ligi 200 meetrit sügav. Paik paelub oma metsikuse ning ligipääsematusega ning siingi filmiti mitmeid Sõrmuste Isanda stseene.



Kauni Wainui koseni matkame läbi vihmametsa piki lihtsat ja lauget matkarada.



Rännakutel maailmas on õnnestunud ära näha igasuguseid huvitavaid maismaa ja mereloomi. Ainult vaalasid pole me kuskil senini kohanud. Lõunasaarel Kaikouras käivad vaalad aastaringselt energiavarusid täiendamas, kuna siin kannavad ookeanihoovused pinnale hulgaliselt head ja paremat kraami kõhutäiteks. Reisikorraldajad on sedavõrd veendunud suurte imetajate olemasolus, et lubavad tasutust 85% tagastada, kui klientidel vaalad nägemata jäävad. Kolmetunnise mereretke jooksul näeme kahte kashelotti (Sperm Whale). Suurem neist on 18 meetrine, ehk pikem kui katamaraan, millelt tema toimetamisi jälgime. Võimsad loomad!



Õnnestunud loodusvaatluspäeva lõpetame tagasihoidlikus mereäärses söögikohas, kus pakutav suurepäraselt valmistatud merevähk tahab keele alla viia. Sama stiilne kui söögikoht ise on ka siin toimetav perenaine, kes meile merevähi valmistamise ja söömise saladusi tutvustab.



Pikkadest lahesoppidest hakseldatud Marlborough maakond on puhkajate ja viinamarjakasvatajate tõotatud maa. Kui üldiselt on elamud Lõunasaarel väikesed ja tagasihoidlikud, siis siin leiab merevaateega kaljudelt ka moodsaid ja uhkeid villasid, mille omanikud ilmselt suurema osa ajast veedavad Põhjasaare linnades ajamas tulutoovat äri. Maaviljeluse ja karjakasvatusega siin selliste hoonete ehitamiseks ja ülal pidamiseks vaja minevat rahasummat kokku ei kraabi.



Marlboroughs peatume farmis, kus teenitakse lisatulu kämpinguteenuse pakkumisega. Vastuvõtt on sõna otseses mõttes soe- registreerimisel pakutakse ahjukuuma muffinit. Lisaks juhatatakse kätte matkarada, kus pimeda saabudes näeb hulgaliselt helendavaid jaaniussikesi. Neid on rajaäärse jõe kaldauuristustes tõesti palju. Kaasasolevat pealampi pole peaaegu vajagi.



Hommikul enne Põhjasaarele viivale praamile siirdumist vaatame üle Pictoni ja selle kauni lähiümbruse. Lõunasaar jääb meelde vaheldusrikka ja meeliköitva kohana, kus huvitavat leidub nii loodussõbrale kui adrenaliininarkomaanile. Meid köidavad enim liustikud ning matkarajad mägedes.




Põhjasaarel liituvad meie reisiseltskonda sõbrad Andres ja Kätlin. Sellega seoses olime sunnitud vahetama juba omaseks saanud Musta Lamba suure kämpervani vastu, kus olemas 4 reisija ja magamiskohta. Esimene mulje on küll nagu oleks USA reisivate pensionäride seltskonnaga liitunud. Kuid küll harjub...!




Share the post:


Comments

Maire April 10th, 2016

Luited ja vesi - nii kaunis , nii kaunis...
Muinasjutulised koopad spiraaljate purikatega - nüüd on siis selge , kuhu geoloogid välja jõudsid.
Merevähid ja päikeseline vein - mitte ainult kaunis vaid ka maitsev maa! Tervitades ja reisiloo jätku oodates:)

Siiri April 11th, 2016

Igavesti mõnus reportaaz-oleks nagu ise seal rännanud. Kulgege ja nautige, kallid kaimud-maailmas on tõesti pööraseid paiku, aga see Uus meremaa tundub otse paradiisina. meil siin eestis on ka ilus elada aga kahjuks ei paikne me nii turvalises kohas kaugel igasugu tõmbetuultest...-aga see on elu:)

Add a comment