Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Australia 5

In Northern Heat

February 21st, 2016, Andrus Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Põhjaterritooriumile, mis kangekaelselt keeldub olemast Austraalia osariik, siseneme Lääne Austraaliast rannikuäärsel peateel asuva piiripunkti kaudu.



Haldusala piiri tähistab siin vaid silt ja mingisuguseid toiduohutusalaseid kontrolle läbida ei tule. Suvi on Põhjas palav, niiske ja mussoonvihmade rohke. Vihmaperioodil tekib sagedasti aktiivseid tsüklone, mis oma teekonnal kõike hävitada proovivad. Reisijuhid ja raamatud soovitavad sel perioodil Põhjaterritooriumi väisamist vältida. Meil valikuid pole, kuna soovime kolme kuu jooksul tervele Rohelisele Mandrile ringi peale teha.


Liikumist Põhjaterritooriumil hõlbustab peateedel kehtiv kiirusepiirang 130 km/h. Darwini ja Alice Springsi vahelisel teel puudub suures osas kiirusepiirang üldse. Siin on nn. Kiirusepiiranguta Tsoon (Free Speed Zone), kus iga juht valib sõidukiiruse vastavalt oludele. Pärnu Maanteest kitsama ja kvaliteedilt viletsama kattega tee juures tundub tegemist olevat hulljulge sammuga.





Seoses väga madala liiklustiheduse ja joonlauaga tõmmatud sirgete teedega on kõrged piirangunumbrid igati asjakohased. Kiirusest ohtlikum on juhi väsimine ja tähelepanu hajumine. Meidki peatab kord politseipatrull mitte liigse kiiruse, vaid tee telgjoone ületamise tõttu. Väidetavalt olevat ta tahtnud meist mööduda, kuid ei julgenud, kuna sõitsin liiga tee keskel. Ju olin mõne sekundi vältel peeglisse vaatamata jätnud ja enne patrullautot ei märganud, kui sel kõik tuled ja viled sisse said lülitatud. Tänasin ohvitseri tähelepanu pööramise eest ja läksime viisakalt lahku. Maanteede ääres on rohkelt erinevate teenustega varustatud puhkekohti, mida teeviidad igati kasutama õhutavad. Üks puhkama kutsuvatest plakatitest kõlab järgnevalt- Puhka kohe, muidu „puhkad rahus“ (i.k. Rest now or R.I.P.)



Vaatamata madalsessioonile, avastame, et enamik Põhjaterritooriumi rahvusparke on avatud. Parkides on küll atraktsioone, millele seoses üleujutatud teedega ligi ei pääse, kuid samas on siinsed looduskaitsealad hiiglaslikud ja neid külastades pead igal juhul valima, mida vaatad ja mida mitte. Kõike ei jõua niikuinii.


Litchfieldi Rahvuspargis võtame palavust ja kõrget õhuniiskust trotsides ette matkad Florence ja Wangi jugade juurde ja naudime intiimset suplust erinevates looduskaunites ujumiskohtades.




Rahvast pargis on vähe ja kõik see imeilus loodus on vaid meie päralt. Luksus, millest kõrghooajal saab vaid unistada. Pärast suplust Buley Rockholis leiab Merle oma jalalt pisikese kaani, mille eemaldamiseks tuleb päris tugevalt jõudu kasutada. Hiljem saan kaks kaani ka enda jalalt ära tõmmata. Kiired sellid, me ei ligunenud vees just kuigi kaua.



Pargis ringi sõites näeme hulgaliselt känguruid, wallabisid ja wallaruusid. Meil on raskusi neil vahe tegemisega. Lisaks luusib tee ääres üksik metsik koer- dingo. Taas saame imetleda termiitide imelist ehituskunsti. Lisaks jahutuselementidega varustatusele on hiiglaslikud pesad ilmakaarte osas nii paigutatud, et kuum keskpäevapäike elamuid võimalikult vähe soojendaks. Imetlustväärt insenerioskused pisikestel putukatel.


Pargist Darwinisse viib kruusatee, mis üle 100 kilomeetrit lühem kui teekond peateed mööda. Peale 18 kilomeetri läbimist on ees loik, kus veetase ca 70 sentimeetrit. Saame sellest probleemideta läbi. Mõne kilomeetri pärast katab teadmata sügavusega vesi teed juba saja meetri pikkusel lõigul. Kuna meile eelneva paarikümne kilomeetri jooksul ka ühtegi autot vastu ei tulnud, otsustame sukeldumisest loobuda ja keerame tagasi. Teel küll selle sulgemist tähistavad sildid puuduvad, kuid vahel on targem enne järgi anda kui vesi ahjus.


Darwin, milleni jõuame paar tundi kavandatust hiljem, ei üllata. Tegemist on linnaga, mis tsüklonite poolt korduvalt maapealt pühitud. Viimane suur hävitustöö toimus 1974. aastal. Tänane Darwin on puhas ja praktiliselt hoonestatud sadamalinn, kust mingit erilist arhitektuurielamust otsida ei tasu. Külastame jalakäiate tsooni suveniiri- ja aborigeenide kunsti ja käsitööd pakkuvaid kauplusi, vaatame üle esplanaadi ning reisi- ja kalasadama.






Austraalia suurim, Kakadu Rahvuspark asub Darwinist mõnesaja kilomeetri kaugusel. Kaitseala territoorium on 20 000 ruutkilomeetri suurune, ehk pea pool Eestit. Pargis kasvab 2000 taimeliiki ja pesitseb 280 linnuliiki. Kuna suure osa territooriumist moodustavad märgalad, elab siin üle 10 000 krokodilli. Suurem osa siinsetest kroksidest on kuni 7 meetri pikkusteks kasvavad soolase vee krokodillid, kellele ka inimese ründamine probleemiks pole.



Bininji hõimu aborigeenid on pargi aladel elanud üle 50 000 aasta, seega on tegemist ühe vanima inimese poolt asutatud alaga kogu maailmas. Üle poole pargi territooriumist kuulub tänagi põlisasukatele ja parki majandatakse koostöös föderaalavalitsusega. Kakadu Park kuulub UNESCO Maailmapärandi nimistusse. Teeme siingi mõned matkad, vaatame üle Bininji hõimu kultuurikeskuse, kus pildistamine paraku keelatud, sõidame kängurute ja metsike hobuste keskel imeliste vaadetega teedel. Seoses üleujutatud ligipääsudega jäävad vaatamata 20 000 aasta vanused koopamaalingud ja mõned kosed.



Külastuse kõrghetkeks saab 2 tunnine paadiretk Yellow Water billabongil ja Alligaatori jõgedel. Veetase on ca 8 meetrit tavalisest kõrgem. Nii ukerdame 10 meetrise paadiga puude vahel alal, kus muidu pargivad klientide autod ja kruiisime uhkelt üle muudegi territooriumide, kuhu kuival aastaajal veesõidukiga asja pole.



Loodus, mis meist mõne meetri kauguselt möödub on imeline. Sõnu nähtu kirjeldamiseks ei jätku, paneme parem blogisse mõned pildid.






Ka Austraalia kuulsaim vaatamisväärsus Uluru monoliit ja Kata Tutja kaljud asuvad Põhjaterritooriumil. Pärast 2 päevast autosõitu läbi praegusel aastaajal kenasti rohelise kõrbe jõuame lähima suurema linna- Alice Springsini. Alice Springs on meeldiv oaas, kus taaskord naudime galeriides aborigeenide maitsekat kunstiloomingut ning varustame end vajalikuga eesseisva retke jaoks kõrbesüdamesse.



Uluru- Kata Tutja pargini on siit peateid mööda ca pool tuhat kilomeetrit. Väljas valitseb pärastlõunal 42 kraadine põrgukuumus, kuid loojangujärgselt langeb temperatuur mõnusa 23 kraadini. Päikesetõusust loojanguni raskendavad kuumusega hakkamasaamist nahhaalselt ründavate kärbeste hordid, kes proovivad matti võtta nii inimtoidust kui ka inimesest endast. Eriti ebameeldivalt tükivad nad ninna, suhu ja silmadesse. Ainus toimiv vahend vastikute putukate vastu on nägu kattev kärbsevõrk, mille mulle enne reisi kinkisid töökaaslased Kohilast. Merle jaoks leiame hädavaliku varustuse kämpingu kauplusest. Siin võetud piltidel näeb enamik turiste välja nägu varjavate kurjategijatena.



Kõigepealt väisame Kata Tutja kaljumoodustisi, mille nimi kohalike keeles tähendab Palju Päid.



Keskpäevakuumust trotsides teeme kaks paarikilomeetrist matka (pikemad rajad on seoses kuuma ilmaga suletud)  muljetavaldavalt suurte kivimoodustiste vahel. Edasi sõidame ümber ulmelise Uluru kalju, ja külastame kohalike aborigeenide pärimuskeskust. 1984. aastal andis Austraalia valitsus need aborigeenidele eriti pühad paigad taas põlisomanikele tagasi. Täna hallatakse siinsetki rahvusparki omanike ja föderaalvalitsuse koostöös. Päikeseloojangul jälgime püha kalju värvuse muutumist koos päevavalguse kadumisega. Huvitav, müstilise auraga koht.




Alice Springsi tagasi sõidame mööda kõrvalteid, mis kulgevad piki maalilist McDonnelli mäekuru.



Kuulsaim turismimagnet sel teel on imeilus Kings Canyon, mille taaskord kuumust trotsides ca tunnise matka käigus üle vaatame. Kuna temperatuur tõuseb üle 40 kraadi, on matkaraja kanjoni põhja viiv osa külastajatele suletud. Mõistlik ettevaatusabinõu!




Edasisel teel on mitmeid mõnusaid ja kenasid kohti jõekäärudes, kus saab ülekuumanenenud keha jahutada. Ujume Ormiston ja Glen Helen kanjonites. Ormiston Gorge on tõeliselt kena ja mõnus koht.



Edasisel teekonnal Alice Springsist kirdesse vaatame üle huvitava Karlu Karlu kivikülvi.



Kogemus, mille Põhjaterritooriumi kuumal suvel külastamisel saame on igati julgustav. Kuum ja niiske on siin küll, kuid sellised olud valitsevad igal pool troopikas, maailmajaost ja mandrist sõltumata. Samas on turiste vähe, vaatamisväärsused ilma trügimata külastatavad ja majutuskohtades ruumi kuhjaga.



Share the post:


Comments

Maire February 21st, 2016

Tuhat tervist kallid Merle ja Andrus!
4.känguru leitud :)
kuis te putukate tulvas küll paljasääri ja käsi hakkama saate? Hoidke endid:)

Mall February 23rd, 2016

Tervitused Eesti sünnipäeva puhul!

Andrus February 23rd, 2016

Täname Mall! Meil sashlõkk ilusti homme õhtuks marineeritud... Ilusat aastapäeva kõigile!

Tõnis R February 28th, 2016

Kängurušašlõk ???

Andrus February 28th, 2016

Ei, seekord lammas. Muide kängurusteik, mida siin paar korda grillinud oleme maitseb hea.

Add a comment