Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Australia 2

Animals of Australian coat of arms

January 19th, 2016, Merle Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Austraalia Ühenduse vapiloomadeks on känguru ja emu. Rahvasuu pajatuse kohaselt need olendid tagurpidikäiku ei tunnista ning liiguvad aina edasi. Sestap on nad vapilooma staatuse auga välja teeninud.




Suurema tõenäosusega on kängurud koha Austraalia vapil leidnud oma arvukuse tõttu kogu riigis. Kahjuks annab autoreisijatele nende loomakeste olemasolust märku rohkete korjuste nägemine teepervedel. Pimedal ajal on känguruid  tee kõrval raske märgata, autotuled pimestavad loomi ning nende liikumistrajektoori on raske ette aimata. Ka ei tundu kiiruspiirang 110 kurvilistel ja käänulistel teedel loosungiga „Drive carefully, protect wildlife“ tulemusi andvat. Et neid loomi elusana ning omas keskkonnas lähemalt näha, sõidame Känguru saarele.


Känguru saarel, mis territooriumilt Saaremaast poole suurem, elab alla 5000 elaniku. Kohalikud tegelevad enamasti põllumajanduse, kalanduse või turistidele teenuste pakkumisega. Osad talud on spetsialiseerunud lamba-, teised viinamarjakasvatusele ja veinitootmisele, kolmandad tegelevad mesindusega.



Aastas külastab saart 140000 turisti, kelle teenindamisega on otseselt või kaudselt seotud pea kõik elanikud. Alustame ringkäiku Dudley poolsaarelt, kus kohe ka esimesi kängurusid märkame. Suured loomad, kes keskpäeval siestat peavad, jälgivad möödasõitjaid eemalt puude vilust.



Õhtul  Flinders Chase rahvuspargi kämpingus saame pikemalt jälgida wallabyte tegutsemist. Wallabyd on kängurute väiksemad sugulased. Nii wallabyte kui kängurute lähedusest annab teada kerge maamüdin ja lehesabin. Nende pikad sabad  ja hüplev liikumisviis ei võimalda loomadel hääletult toimetada.




Flinders Chase rahvuspargis, kus taimestik tihe ning palju eukalüptipuid, õnnestub näha ka goannat ja sipelgasiili. Goanna on pisut eelajaloolise ilmega sisalik, kes võib kasvada kuni 2 meetri pikkuseks. Meie poolt nähtud isend oli vast poole pisem.




Kahe päeva jooksul teeme saarele ringi peale. Saare looduslikult väga maaliline ja kaunis rannajoon on toonud hukatust kümnetele purjelaevadele. Märksa turvalisem on rannakaljusid imetleda kindlal maal asuvatelt vaateplatvormidelt. Eriti vahva on punasekirju Remarkable Rocks nime kandev graniitmassiiv.




Kui mäslev meri ja sakilised kaljunukid on meresõitjate nuhtluseks, siis hülged paistavad mõlemit nautivat. Lubjakivist erinäolise Admirals Archi juures näeme arvukat uus meremaa hüljeste kolooniat. Austraalia merelõvid on end aga sisse seadnud Seal Bay liivarandadele.




Kuigi oleme saarel puhkuste tipphooajal, mingit ülerahvastust tunda pole. Siin on nii palju erinevaid soppe, rannaalasid ja matkaradu, kuhu turistid ära hajuvad. Teisel õhtul leiame mererannas privaatse telkimisplatsi, kus vaid üksik uudishimulik pelikanipaar meie tegemisi kaeb.



Kängurute nägemiseks ei pea ilmtingimata samanimelisele saarele sõitma, neid on rohkelt ka Austraalia mandril. Grampiansi rahvuspark, Victoria osariigis, kus maastikku katab tihe eukalüptimets, pakub peavarju arvukatele kängurutele, emudele ning uusasukate poolt sissetoodud rebastele. Kõiki neid õnnestub meilgi kaeda. Pisut üllatav on emusid näha metsavahel ning mäenõlvadel tihedas põõsastikus. Nende sugulasi nandusid, rheasid ja jaanalinde oleme Lõuna Ameerikas ja Aafrikas kohanud vaid lagendikel. Puutüvedes pesitsevad kassi mõõtu possumid, keda peamiselt öösiti kohata võib, jäävad meile tabamatuks.




Lisaks loomastikule paeluvad Grampiansis omalaadsed kaljueendid, kust avanevad maalilised vaated rohelisele orule.  Kui Silverbandi juga, mis kesksuvel on vaid õnnetu nire, valmistab kerge pettumuse, siis MacKenzie kose kaunis veemass üllatab positiivselt. Nigelad vaated Silverbandi joale korvab matkamine eukalüptipuude vahel, mis pakub haistmismeeltele tõelist naudingut.





Lõuna Austraalia osariigis saame mõlemaid vapiloomi lähedalt näha Mount Remarkable rahvuspargis. Meie teed ristuvad nii matkarajal kui kämpinguplatsil. Looduspargi territooriumil tunnevad loomad-linnud end üsna turvaliselt ning ei lase end vaid paari meetri kaugusel askeldavatest inimestest sugugi häirida. Pigem jälgime ise valvsalt üht emu, kellele meie viinamarjataldrik suurt huvi pakub ning kes sügava kurguhäälega meid kui konkurente hirmutada üritab. Kuidagi ei tahaks selle piraka linnuga rinda pista. Emud olevat Austraalia farmerite suureks nuhtluseks. Traataedadest nad suurt ei hooli ja tormavad neist läbi nii et suled lendavad. Austraalia rahvuspargid ning kämpingud on uskumatult linnurohked. Mount Remarkables näeme Austraalia rahvuslinde cookaburrasid ja mitmeid värvirohkeid papagoilasi. Hilisõhtused valjud linnukoorid on kämpingutes tavalised kaaslased. Ka äratuskella aset täidavad sulelised usinasti. Paraku on neil sireenid enamjaolt kella viieks huilgama sätitud.




Victoria osariigi linnadest on meie huviorbiidis omaaegne kullabuumi linn Ballarat. Linn hakkas kiirelt kasvama 19. sajandi keskel kui sinna saabus hordides õnneotsijaid. Tema rikkus ei pärinenud tegelikult kaevandustest, vaid hoopis piirkonda saabunud inimmassi teenindamisest.  Tänaseks on endisest ajaloolisest hõngust järel vaid üksikud uhked hooned mõnel peatänaval. Muus osas on tegemist täiesti tavalise kaasaegse asumiga. End turismiobjektina reklaamiv linn on pühapäeva hommikul väljasurnud. Suhteliselt mõttetu külaskäik.



Lõuna Austraalia pealinn, miljonilinn Adelaide, meile samuti suuremat huvi ei paku. Linnast läbi sõites jäävad silma avarad tänavad ning mõned ajaloolised hooned ja kirikud linnasüdames. Pikemalt peatuma ei kutsu.



Seevastu tilluke, vaevalt 300 elanikuga, Port Germeini linnake pakub tõelise üllatuse. 19. sajandi lõpus, omas linn mereäärse transpordisõlmena tähtsat kohta. Tema sadama kaudu eksporditi valdav osa piirkonnas kasvatatud viljatoodangust. Sadama toimimist raskendava madala rannikuvee tõttu ehitati 19. sajandi teisel poolel linna 1680 meetri pikkune puidust kai, kus  ratastel platvormid, mida kasutati kauba laadimisel, liikuda said. Seoses raudtee rajamisega naaberlinna minetas kai ja ka kogu linn koha toimivas transpordiketis. Täna omab rajatis tähtsust ajaloolise tähisena. Ta on hinnatud nii kohalike kalameeste kui turistide seas. Puidust konstruktsiooni on räsinud ja purustanud mitmed tormid, hetkel on kaist säilinud 1532 meetri pikkune osa.






500 000 tuhat aastat tagasi, mil lõuna ja kagu Austraalia oli kaetud parasvöötme vihmametsaga, elutses siin erisuguseid pirakaid eelajaloolisi loomaliike. Mõned sarnanesid hiiglaslikele kängurudele, teised meenutasid jõehobu, kolmandad massiivseid karvaseid pühvleid. Nende isendite fossiile ja luustikke on leitud Naracoorte koobastest. Iidsetest elukatest, ühisnimetusega Megafauna, annab selgema pildi Wonambi fossiilikeskus, kus teadlaste uurimistöö alusel on rekonstrueeritud elusuurused loomatopised. Kõik elukad on eksponeeritud neile omases keskkonnas, mõned neist on ka liikuma ja häälitsema pandud. Muistsed liigid surid välja  umbes 50 000 aastat tagasi, nende hääbumise tegelik põhjus on tänini selgusetu.




Lõuna Austraaliast liigume lääne suunas Perthi poole. Osariigi piirini jõudmiseks peame läbima ca 1000 kilomeetrit üsna üksluiseid maastikke. Autosid on maanteel vähe, teekate heas korras, kiirusepiirang 110 km/h valdavalt sirgel teel igati mõistlik. Kuivõrd välistemperatuur püsib päeva jooksul 35-38 kraadi vahel, siis päevake konditsioneeritud autos viibida on üpris kergendav. Õhtuks jõuame Lääne Austraalia osariigi piirile. Esimese hooga üritame teise osariiki edasi suunduda. Selleks tuleb läbida osariikidevaheline agrogarantiini kontroll. Nimelt on siingi keelatud puu- ja köögiviljade sissevedu teise haldusüksusse. USA kogemuse najal säilitasime ostutšeki, kus meie poolt eelmisel päeval soetatud puuviljavarud kenasti kirjas. Austraalias paraku on omad seadused. Keelatud on igasuguste toorete aiasaaduste sissevedu teise osariiki. Meil soovitati puuviljad enne agro-piiriületust kas ära süüa, konserviks(salatiks) teha või minema visata. Keelatud kauba sissetoomise eest on trahv 2500AUD. Otsustame jääda veel üheks ööks Lõuna Austraaliasse, piiriäärsesse kämpingusse ööbima ning õhtu- ja hommikusöögiks nii palju värsket kraami sisse pugida kui vats kannatab. Ülejäänu tuli lihtsalt ära visata. Selline toidu raiskamine on äärmiselt tobe, ent kohalike seaduste vastu ei saa.



Share the post:


Comments

Mall January 21st, 2016

Tere, täna oli jälle sutsu aega Teie tegemisi piiluda. Ei olnud erilist lusti lugeda, vaatasin rohkem pilte. Tore! Muide, meil ka elu edeneb, juba hakkab päev pikemaks minema! Tervitades.