Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Honduras

Honduras- nice and safe place to visit

July 21st, 2015, Andrus Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Piiriületus Nicaraguast Hondurasesse läks kiiresti ja valutult. Asjaajamine kahe riigi ametnikega võttis vähem kui poolteist tundi. Teenindus igati viisakas ja asjalik. Iseäralik on asjaolu, et Honduras kasseerib auto ajutise maale sisseveo eest 36 dollarit. Eelnevalt külastatud riikidest on selle eest raha nõutud vaid Panamas ja seal oli taksiks 10 USD. Hondurases puudub kohustuslik liiklukindlustus.


Maastik muutub riigipiiri ületamise järel kuivemaks ehk rohelust on vähem, kuid samas algavad umbes tuhandemeetriste mägedega liigendatud avarate orgudega kaunid maastikupildid.



Temperatuur tõuseb orgude põhjas kohati 37 kraadini, mis tuhande meetri kõrgusel taas langeb, täiesti talutava alla 30 kraadini. Vaate nauditavust vähendab kõikjal laiutav prügi- kogu tarbimisest ülejääv kukub sinna, kus ta tekib. Kohalikke ei paista looduses leviv praht üldse mitte morjendavat.



Kas olete kunagi kuulnud linnast nimega Tegucigalpa. Meie igatahes ei olnud. Tegemist on  Hondurase pealinnaga. Võib nentida, et keegi pole paljust ilma jäänud kui kunagi sinna ei satu. Pealinna sissesõit on eriline, piki kanjonikaldaid laiuva madaltiheda hoonestusega ala, kus keskuse väljapeilimine silmaga ei õnnestu. Tegelikult ilus vaatepilt. Kui liiklusmärkide järgi linnasüdamesse välja jõuame, pole mulje pooltki nii kena. Ilmetud kivimürakad, palju prahti, tänavaid ülaltpoolt palistav juhtmepusa ja kõikjal leviv kusehais - pole just kõige meeldivamaid emotsioone tekitav aistingutekogum. Jalutame keskuses veidi üle tunni ja saame hoiatuse osaliseks teatud linnaosas kõndides kaamera ära peita. Otsustame linna edasi läbi autoakna vaadata. Metropoli ääreosades silmame kenasid villasid, mis on kõrge tara ja okastraadiga muust maailmast eraldatud. Pealinnas tundub vaatamata politsei pidevale kohalolule turvalisusega probleeme olevat. Maal mujal ringi liikudes, on tunne turvaline.




Tegucigalpa sai kõvasti kannatada 1998. aastal troopilise tormi Mitch tagajärjel, mis lisaks pealinnale räsis kogu riiki hävitades teedevõrku ja valdava osa maanteesildadest. Tänaseks on enamus taristust taastatud ja kapitaalsete sildadega asendatud. Vaid ühel põhimaanteel oli ajutise silla kõrval näha Mitchi poolt purustatud mitmesaja meetri pikkuse silla varemeid. Sünge vaatepilt!


Sõites risti läbi Hondurase Vaikse ookeani äärest Kariibi mereni tuleb ületada paar tuhande meetri kõrgust mäeahelikku. Meie üllatus on suur kui leiame eest männimetsadega (mänd on muide Hondurase rahvuspuu) kaetud Soomet või Skandinaaviat meenutava kaljuse maastiku.




Sarnasust rikuvad banaani- ja kohviistandused külade läheduses ja siin seal mändide vahel kõrguvad palmid. Vaated on ahhetama panevalt kaunid. Orgudes voolavate jõgede vesi on eri värvi - kristallselgest kohvipruunini. Kui teede asfalt on löökauke täis ja kruusakatte kvaliteet valdavalt kehv ning treppis, siis jõgesid ületavad, pärast Mitchi ehitatud sillad on korralikud. Kolmandale maailmale omaseid koolmekohtade läbimisi ei tule riigis kaetud pooleteisttuhande kilomeetrisel teekonnal kordagi ette.



Kariibi ääres satume taas üle 30 kraadisesse kuumusesse, mida õhtusel ajal leevendab mõnus põhjakaarest puhuv tuul. Üritame kämpima jääda Trujillo linna lähedases majutuskohas, mida teised automatkajad netis soovitavad. Hotelliväravas peatavad meid relvastatud sõdurid, kes kuulavad meie soovi ära ja väga viisakalt paluvad veidi oodata. Selgub, et kogu majutuskoha on pikemaks ajaks reserveerinud ühe suure riigi relvajõudud ja meile siin ruumi ei leita. Samas suunab maja perenaine meid lähedalasuva toitlustusasutuse juurde, kus meil otse mererannal, tasuta, taraga piiratud territooriumil, kämpida lubatakse. Saame kasutada nii sanitaarruume, dushi kui traadita internetti, ainsaks tingimuseks on õhtustamine selles restoranis. Toit on maitsev ja õlu külm, igati meeldiv kogemus.



Kunagisest olulisest sadamalinnast Trujillost, kohast kus 1502 randus ka Columbus, on tänaseks saanud tähtsusetu Kariibiäärne külake. Mõnesaja kilomeetri kaugusel asuvad Ceiba ja Tela on moodsad kiire elutempoga kasvavad keskused, mis on vana rivaali tähtsuse poolest tahaplaanile tõuganud. Õhtuks jõuame Pulhapanzaki rahvusparki, kus 43 meetri kõrguse kose kohina saatel öö veedame. Hommikul seikleme kose kohal ziplainidel ning teeme läbi meeleoluka vesise matka kose taga asuvasse koopasse. Lisaks ilusatele vaadetele saame mõlemad korraliku adrenaliinilaksu.




Kuni 1880. aastani Hondurase pealinn olnud Comayagua üllatab kauni koloniaalstiilis arhitektuuri ja puhtusega.




Linna katedraali tornis asub väidetavalt Ameerika maailmajao vanim ja kogu maailma vanimate hulka kuuluv, 950 aastane, tänaseni toimiv tornikell. Kella kinkis linnale Hispaania kuningas Philip II ca 500 aastat tagasi seoses Alhambra tagasivallutamisega mauride käest. Kirik ise oma huvitava fassaadiga väärib tähelepanu enam kui üheks fotokaklõpsuks. Linnas asub ka parim Hondurase ajalugu kästlev muuseum. Ilus linn, igati väärt külastamist. Teine kena koloniaallinn, kuhu satume on Gracias, läbi mille viib tee Iidse maiade asustuse Copani varemeteni.




Copan oli maiade kõige lõunapoolsem keskus, mis rajati 5. sajandil ja hüljati saladuslooriga kaetud asjaoludel 11. sajandil m.a.j. Hiilgeajal elas linnas enam kui 25000 elanikku. Konkistadoorid avastasid unustatud linna varemed 16. sajandil, kuid tõsiselt uurima asuti seda ala alles möödunud sajandil. Suur osa iidsest linnaruumist on tänaseni peidus tihedas vihmametsas. Tööd teadlastele jätkub siin kauaks.



Maiade pärandi uurimist hõlbustab rikas kirjalik materjal, erinevalt enamikest Ameerika põlisrahvastest, omasid nad hieroglüüfidel põhinevat kirjakeelt.



Honduras jääb meile meelde kauni riigina, mille kohta pressis levivad kriminaalsed õuduslood tunduvad ebatõesed. Turisti siin keegi ei puutu ja politseigi peatas meid mõnel korral uudishimust, uurimaks kust oleme pärit ja miks Hondurast väisame. Riigil on turismisihtkohana suur tulevik, kui vaid oma inimesed õpiksid ümbritsevasse keskkonda lugupidavamalt suhtuma. Piiriületus El Salvadori, naaberriiki millega aastal 1969 kurikuulus jalgpallisõda maha peeti, läks enam vähem sujuvalt võttes kokku aega 2 tundi. Tundus, et auto ajutise sisseveo vormistamine polnud tollitöötajatele igapäevane protseduur ja vajalike peensuste väljaselgitamine nõudis konsulteerimist mitmete ametnikega. Siiski said kõik formaalsused tehtud ja paberid vormistatud.




Share the post:


Comments

Kätlin July 21st, 2015

Päris vinge vesine retk teil seal joa taga ! Algul vaatasin, et Andrus on ennast kuldsete kettidega ehtinud ja teeb meile märga T-shirti ilma särgita. Ja kes see hüppab vette tundmatus kohas, kui su ema seda nüüd näeb !!!

Maire July 21st, 2015

Kose-elamus , ainult vaadatagi imeilus ja kõhe ühtaegu! Kindlasti tore tunne see ise läbi teha. Ja et kellelgi on kunagi olnud nutti kummarduda ja märgata, et kaljunuka alt läheb edasi üsna avar käik päris kose alla!!!
Kõigil piltide nii palju päikest, see mõjub isegi hilisõhtuses pimeduses lugedes ergutavalt :) Aitäh!

Andrus July 23rd, 2015

Ema nägi ja sai shoki. Tegelikult ei olnud see üldse hüpe tundmatus kohas. Ketiga giid Ja Merle näitasid ette. Alles siis julgesin hüpata.

Add a comment