Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Brazil 2

Brazil 2 - across the country

April 28th, 2015, Merle Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Brasilia, Lõuna Ameerika suurima riigi pealinna tekkelugu on pisut tavatu. Linn on väga noor, vaid 55 aastane ning asutatud nelja visionääri, toonase presidendi. J Kubitscheki, arhitektide O.Niemeyeri ja L.Costa ning maastikuplaneerija B.Marxi initsiatiivil. Linn rajati  Brasiilia südamesse, 1200 meetri kõrgusele platoole, tühjale kohale, vähem kui nelja aastaga.


Planeeringu aluseks on lennuki kuju, kus tähtsaimad hooned paigutatud piki kere. Tiibade kohal asuvad elamukvartalid. 1960. aastate ehitusstiili arvestades on rajatised üllatavalt meeldivad, hiiglaslikud raudbetoonkonstruktsioonid huvitavad. Santuario Dom Boscos on betoonsambad oskuslikult täiendatud Murano värvilise klaasiga, loomaks tähistaeva efekti. Peakatedraali erilise kujuga hoone torkab silma juba kaugelt.  Linna üht asutajat J.K. meenutavad nii grandioosne sild kui memoriaalkompleks.




Sattusime Brasilia linna tema 55. sünnipäeval, mida ka suurejooneliselt tähistati. Linlastele oli antud vaba päev, muuseumites tasuta sissepääs ning keskväljak kaikus elavast muusikast ja peokärast. Inimesed olid rõõmsameelsed, rahulikud ning nautisid head ilma ja vaba päeva pere ning sõprade seltsis.



Linna planeering on rangelt struktueeritud. Eraldi sektorid on loodud ministeeriumidele, pankadele, hotellidele. Järveäärset saatkondade piirkonda iseloomustab lai avenüü ja uhked hooned kõrgete pügatud hekkide varjus. Elamukvartalite seas leidub nii villade kui ka favela piirkondi, ühest slummist sõitsime läbi, ent peatuda polnud tahtmist.


Esmapilgul utoopiline idee nullist pealinna rajada on vilja kandnud. Inimesed on Brasilia omaks võtnud ning täna on tegemist riigi ühe kiiremini kasvava linnaga.



Brasiilia riigis on kõik üüratu suur, miljonilinnad, Amazoni ja Pantanali vesikonnad, sisemaa põllud ja karjamaad. Põllukultuuride kasvatamisel on kasutusel nii maapealne kui taevaalune tehnika ning viljavälju hooldavad väikelennukid  sagedane vaatepilt.


Suur maa ja suur rahvas tähendab paraku väikest tarvidust võõrkeelte oskuse järele. Üritame suhelda nii inglise kui hispaania keeles, ent suurelt jaolt tulutult. Nii abituna pole tundnud end üheski riigis. Õnneks on inimesed sõbralikud ning kannatlikud, lõpuks saame asjad ikka aetud.


Linnadega ühel pool, keerame autonina Pantanali, maailma suurima märgala poole. Vihmaperiood küll veel kestab, kui kaugele pääseme, näitab aeg. Pantanali põhjapiirkonna Pocone linnast saab alguse 145 km pikkune kruusakattega tee Transpantaneira, mis viib Porto Jofre külla.


Teekonna algus auklikul kuid laial rajal kulgeb slaalomit sõites sujuvalt.  Kitsaid puitsillakesi on ohtralt, osad neist korralikud, teised kipakad, ent siiski ületatavad.



Tee on rajatud tammile, mis kulgeb läbi märgala. Kõrgematel kohtadel paiknevad fazendad (talud), millede pudulojused tunduvad päris veelembesed olevat. Kõhuni vees solberdamine ja rohu söömine pole võõras ei hobustele, seebudele ega veistele. Samuti ei lase koduloomad end häirida krokodillidest, kes nende naabruses hambad laiali kalda ääres päikeses mõnulevad või vees ligunevad. Selline vahva  ja harmooniline kooslus. Ka naljakad kapibaarad on arvukalt esindatud. Linnuvaatlejatele on siinne piirkond tõeline paradiis. Erinevate häälekate suleliste arvukus võtab silmad kirjuks.





Meie üritus Porto Jofresse jõuda luhtus 65 km enne sihtkohta jõudmist. Laia jõge ületav vana sild oli puhta puru ning ca 100 meetrit läbi jõe sõita, teadmata kui sügav vesi meid ees ootab, tundus liiga riskantsena. Tund hiljem alanud paduvihm tõstis veetaset veelgi kinnitades tehtud valiku õigsust.  Piirkonnaga lähemaks tutvumiseks võtsime ette hoopis paadiretke, mille jooksul erinevaid karvaseid ja sulelisi kaeda sai.


Ööbisime fazendas, kus kämpimisplatsi väravat valvas elus krokodill ning poolkodustatud metssiga pahameeleväljenduseks meie ujumisriided öösel ribadeks hakseldas. Olime ta eelmisel õhtul oma territooriumilt minema ajanud. Ilmselt tuleb sigadega edaspidi diplomaatilisemalt asju ajada..




Pantanali ja Amazonase vesikonda eraldab Chapada dos Guimarese piirkonnas paiknev ca 500-800 meetri kõrgune platoo. Järskude punaste kanjoni servadelt laskuvad kosed toidavad allolevat märgala ning pakuvad ümbritsevale hiiglaslikule tasandikule meeldivat vaheldust.



Kuivõrd tee Boliiviasse Pantanali Mato Grosso põhjapiirkonnast on just Boliivia poole peal väga vilets, valime Brasiiliast lahkumiseks Corumba, Pantanali lõunapoolse punkti. Kilomeetrites kordades pikem, ent teeoludelt parem. Ühtlasi võimaldab valitud marsruut Pantanali rajatud teed risti-põiki läbi sõita. Hämmastav kui suure osa märgalast on inimene enda kasuks üles harinud ning kohanenud eluga nii vesises piirkonnas.


Pantanali lõunaosas külastame Buraco das Ararast, maailma suuruselt teist liivakivist kraatrit. Kraater tekkis aegade hämaruses karstikoopa sissevajumisel. Täna on see ca 500 meetrise läbimõõduga  enam kui 100 meetri sügavune moodustis, mille põhjas roheka veega järv, koduks arvukatele lindudele, mitmetele loomadele ning isegi kaimanipaarile.





Kraatri servad on nii kõrged, et sinna müstilisel kombel sattunud kaimanid välja ei pääse. Oma territooriumi kaitseks ning konkurentsi vältimiseks sööb kaimanipaar oma pojad lihtsalt ära. Meie neid aplaid loomi ülalt ei silmanud, küll aga nägime koopale nime andnud puna-rohelisi macaosid, kes kõrgele koopaseina endile pesad rajanud. Müstiline vaatepilt kui mitukümmend kirevat sulelist üheaegselt kraatri kohal tiirutavad!


Bonito lähistel asuvad jõed on kuulsad oma kristallselge vee ning suure kalarohkuse poolest. Turism on põllumajanduse kõrval siinse piirkonna peamine tuluallikas ning jõgede äärde rajatud mitmed puhkekompleksid, kus võimalik koos arvukate kaladega ujuda ja snorkeldada.



Vahva kogemus! Ööbisime jõeäärses kämpingus, meie jaoks Brasiilia parim ning ilusaim ööbimiskoht. 


Lõpetuseks külastame piirkonna üht tõmbenumbrit Gruta do Lago Azul, mille põhjas   veega järv. Paik oli iseenesest kaunis, ent giidiga ekskursioonil kulus kolmandik ajast rangete käitumisnormide selgitamisele ning paberite täitmisele. Erinevalt Buraco das Ararase pargist, kus saime endile inglise keelt valdava giidi, jagati siin suulist infot vaid portugali keeles. Tundub, et siin maal on rõhuasetus siseturismil.



Brasiiliasse sisenemist ja väljumist võrreldes võttis ametnikel passi templi löömine väljumisel kordades rohkem aega. Sõiduvahendi vastu mingit huvi ei tuntud.


Share the post:


Comments

Maire May 2nd, 2015

Brasiilia - tõeliselt suurejooneline - nii loodusnähtustes kui inimtegevuses -ehituses! Teie vahendatud nähtu . just linna loomine - pani mõtlema. Avarus, ulatus, kõrgus ja haare... et selle maailmatekkelise mastaapsusega tasakaalu hoida ongi linnad ja selle elemendid lihtsalt suured. Tõesti huvitav kui palju on selles sealsete rahvaste teadvustatud ja teadvustamata tegevust? Selle mõistmiseks vist lihtsalt portugali keele selgeks saamisest ei piisa.... seal peab elama, et mõista kuidas nad ise end tunnetavad . Väga põnev!!!

Add a comment