Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Austraalia 3

Looduse kütkes

28. jaanuar 2016, Andrus Pavelson

Austraalia avastamine autoga nõuab pikkade vahemaade läbimist. Reis Adelaidist Lõunas kuni Lääne-Austraalia vaatamisväärsusteni võtab mitu täispikka sõidupäeva. Tuhande kilomeetri läbimine päevas on siinsetel sirgetel ja madala liiklustihedusega teedel igati teostatav, kuid tüütu ja väsitav.




Vastutuleva auto nägemine on sündmus, mida tähistatakse teise juhi tervitamisega. Mööda sõidame peamiselt umbes kolmekümne meetri pikkustest maanteerongidest, so. vedukist ja kahest kuni kolmest haagisest koosnevatest monstrumitest. Teeäärselt teabetahvlilt loeme, et maksimaalne legaalne sõiduki pikkus Lääne Austraalia Osariigi teedel on 36,5 meetrit. Kuna teed on sirged ja veokid liiguvad reeglina kiirusel, mis jääb alla lubatud 110 km/h piirist, saab neist üllatavalt lihtsalt ohutult mööduda. Ka möödumisradu on muidu kaherealistel magistraalteedel piisavalt.



Kiiruse mõõtmisega tegelevaid korravalvureid, keda tihedalt asustatud piirkondades korduvalt nägime, siin silma ei hakka. Samuti puuduvad ääremaa teedel kiiruskaamerad. Meie jaoks tunduvad kiirusepiirangud maanteedel igati asjalikud ja Lääne Austraalia kitsastel kõrvalteedel liigagi liberaalsed. Kiiruse ületamiseks vajadust ega soovi ei teki. Vahemaad asustatud punktide vahel, kus saadaval kütus ja muud teenused, ulatuvad paarisaja kilomeetrini. Infoviidad annavad piisavalt teavet eesootava kohta ning aitavad planeerida tankimisi ja valida õõbimiskohti. Keskustest kaugel on kütusehinnad loomulikult kõrged, kuid harva klienti koheldakse soojalt, nagu oleks tegemist vana tuttava või pereliikmega- juttu jätkub kauemaks. Tanklad asuvad reeglina päevi näinud hoonetes, kuid on puhtad ja õdusad. Mõneski kohas tuleb kassas ise teatada, mis summa eest kütust võtsid- tankurid pole kassasüsteemiga ühendatud. Samas toimivad kaardimaksed tõrgeteta. Lisaks esmatarbekaupade müügikohale ja kiirtoidurestoranile asub eraomanduses olevas tanklas tihti ka kohalik postkontor.


Lääne Austraalia Osariik algab umbes kaheksasaja kilomeetri pikkuse Nullarbori tasandikuga, millel nagu nimigi ütleb, puid praktiliselt ei kasva. Vahetult enne ookeanirannikule jõudmist oleme järjekordse võsapõlengu süttimise tunnistajaks. Sajab äikesevihma ja pikselöögist süttib korralik maastikupõleng, millele ridamisi tuletõrjeautosid ümbruskonna komandodest välja sõidab. Õnneks asub tulekolle meie liikumisteekonnast veidi kõrval. Saame musti suitsusambaid eemalt pildistada.



Cape Le Grand Rahvuspargis ronime ca kolmesaja meetri kõrgusele Frenchman Peak kaljule, kust avaneb maaliline vaade ümbruskonna randadele.




Väidetakse et siinsed plaazhid, kus vesi imepuhas ja liiv valge kui sool, on kauneimad kogu Austraalias. Hommikupoolikul, kui meie randu väisame on külastajaid vähe ja koha ebamaine ilu pääseb täiega mõjule. Paiga looduslähedust rõhutavad rannal ringikalpsavad kängurud. Külastame pargis kolme erinevat plaazhi ja kõik nad on lummavad.



Edasi liikudes jõuame Pink Lake nimelise soolajärveni, mille roosakas toon pärineb karmis keskkonnas vastu pidavast ja hästi kasvavast vetikast, mis oma elutegevuse tulemusena toodab beta karotiini- sama ainet, mis annab värvi porgandile.







Minu järjekordset sünnipäeva peame Stokes Inleti Rahvuspargi kämpingus tugeva vihma saatel. Grillime känguru fileed ja joome kohalikku punast veini. Järgmisel päeval jätkame tähistamist piduliku lõunasöögiga Albany linnas. Tänan kõiki meelespidajaid!



Hiiglaslike nisuväljade vahel läänesuunas edasi liikudes jõuame Wave Rocki ja Mulcas Cave'ni. Wave Rock on graniidist kalju, millele vesi ja tuuled aastatuhandete jooksul huvitava kuju andnud. Vaatamisväärsuse parklas kohtame kahte Eestist pärit noormeest, kellele meie eksootiliste numbritega liiklusvahend silma jääb. Jaanus ja Taavi on Austraalias pikalt viibinud ning töötavad praegu mehhanisaatoritena ühes lähedalasuvas farmis.



Farmi suurus on „ainult“ 12 000 hektarit ning seda hiiglaslikku maalahmakat majandatakse vaid 6 töötajaga. Saame teada, et siinseid hapra pinnasega põlde, kus viljaka kihi paksus vaid paarkümmend sentimeetrit, üldse ei künta, vaid väetatakse saagikuse tagamiseks mehiselt mineraalväetistega. Lisaks põletatakse enne aprillis algavat külviperioodi mahajäänud kõrred ja õlevaalud. Aprillis põllud külvatakse, kasvuperiood kestab septembri-oktoobrini ja koristus lõpetatakse jõuludeks. Vahepeal tegeletakse väetamise, mürgitamise ja muude töödega. Lisaks toodab farm suurel hulgal heina loomasöödaks, mis nagu viligi eksporditakse peamiselt Aasiasse. Farmitöö on siingi ränk- töö käib hooajal 24 tundi, 7 päeva nädalas jagatuna 12 tunnisteks vahetusteks. Samas olevat palk korralik ja puhkust võimaldatakse kolm kuud aastas. Veedame koos Wave Rockil mitu huvitavat tundi. Hiljem saame teada, et üks asjalikest noormeestest on meie vanema poja hea sõbra lähedane sugulane- maailm on ikka väikene!


Õhtupoolikul vaatame üle aborigeenide püha paiga Mulcas Cave, kus ridamisi muistseid käejälgi ja joonistusi. Legendi kohaselt elanud koopas elust kibestunud kõõrdsilmne hiiglane, kes oma valu lapsi süües välja valas. Lõpuks olevat kohalikel mõõt täis saanud, nad tapsid hiiglase ja jätsid selle laiba teiste hirmuks maa peale, sipelgatele söögiks. Selle legendi valguses hirmutatavat täitmatu isuga Mulcaga veel tänagi sõnakuulmatuid lapsi .



Pikkade vahemaadega Lääne Austraalias  on mitmes kohas sõitjate lõbustamiseks ning turistide kohalemeelitamiseks maanteid huvitavate nimede ja kujudega ilmekamaks muudetud. Näiteks Tin Horse Highway äärde on püstitatud ridamisi plekist hobuste kujusid. Skulptuurid on valmistatud erinevatest metallvaatidest ja rauaromust ning kujutavad hobuseid erinevates humoorikates poosides.



Teekonna käigus kattus taevas taaskord tumeda pilvevaibaga ja piksepilvede taustal aimasime miskit pisikese tornaado sarnast. Peagi sadas oavarrest. Vihma teisel tunnil peatas sõidu flashflood- nähtus, kus maantee madalam osa kattub kiiresti voolava veega, millest läbi sõitmine on riskantne või lausa eluohtlik.



Osa juhte keerab tagasi, teised, kelle hulgas ka mitu hiiglasliku roadtraini haldajat, jäävad ootama. Õnneks sadu lõpeb ja pärast tunnist passimist julgeb üks Patrol vastaskaldalt veetakistust ületama hakata. Kuna tema ettevõtmine on edukas, söandame meiegi liikuma hakata. Teisel pool ootajad tervitavad meid aplausi ja sõbralike lehvitustega. Samal päeval saame veetakistusi veel korduvalt ületada. Tanklas vahetavad juhid infot teeolude kohta. Kohalikud pole väidetavalt viimase 20 aasta jooksul midagi sarnast näinud. Meie jaoks huvitav ja vajalik kogemus, kuna Põhjaterritooriumil, mille poole siirdume, olevat flashfloodid suvisel aastajal tavalised.


Vaatamata takistustele jõuame edukalt Porongurupi Rahvusparki, kus matkame Castle Rockil ja seikleme kalju küljele rajatud muljetavaldaval Skywalkil.





Kuna huvitavaid rahvusparke jääb teekonnale ridamisi, investeerime Lääne Austraalia Rahvusparkide ühekuulist külastamist võimaldavasse abonomenti. Investeering tasub end ära juba viie pargi külastamisega.


Kahjuks jääb hilise kohale jõudmise tõttu läbi tegemata Treetop Walk Hiiglaste Orus (Valley of Giants), kus kasvavad kuni 80 meetrised karripuud. Järgmisel päeval Warreni Rahvuspargis väisame Bicentennial Treed, mille otsa 65 meetri kõrgusele, saab iga soovija puule kinnitatud astmeid pidi ronida. Kõrgusekartus saab meist enne 10 m märgini jõudmist võitu ja laskume tuldud teed tagasi. Oleme tunnistajaks 8 aastase poisi ja 70 aastase taanlasest härrasmehe tipuvallutusele. Vankumatud närvid, au neile!



Leeuwini Kaitseala paljudest koobastest külastame lumivalge peene kivipitsiga kaunistatud 42 meetri sügavust Jewel Cave'i.



D'Entrcasteauxi Rahvuspargis siirdume adrenaliinilaksu saamiseks vaid suveperioodil avatud ametlikule offroadrajale. Rada on kitsas ja künklik, mõnede veetakistustega ning algus erilist närvikõdi ei tõota. Jõuame kogu teelaiust katva lombini, mis tundub veidi mehisem olevat, kuid paarikümne meetri kaugusel teisel kaldal paistavad värsked autojäljed julgustavad takistuse ületamisele.



Lombi keskel lööb mudane vesi üle katuse kuni katusetelgini. Õnneks rattad veavad meid aeglusti toel edukalt läbi muda teisele kaldale.



Õige pea selgub, et 15 kilomeetrit pikk rada lõpeb tupikuga ja meil tuleb sama lomp uuesti läbida. Enne tagasipöördumist õnnestub seigelda kõrgetes paksu rannaliivaga kaetud düünides, kus Imre poolt Männiku karjäärides läbi viidud koolituse kogemused marjaks ära kuluvad. Teistpidine „ookeaniületus“ läheb samuti õnneks. Selleks päevaks saame oma adrenaliinikoguse täiega kätte.



Toibumiseks otsustame tempot maha võtta. Merle kingib mulle sünnipäevaks päevase tuuri Margaret Valley veinimõisadesse. Selles piirkonnas asub üle 140 veinivalmistaja ning toodetakse 26 protsenti Austraalia kvaliteetveinide mahust. Tuur kestab hommikul kümnest kuni kella poole kuueni hilisel pärastlõunal. Külastame kolme veinimõisa, kus maitseme kümneid veinimeistrite shedöövreid.



Lisaks väisame shokolaaditehast, juustuvabrikut ja päeva lõpuks mekime kohaliku pruulikoja 6 käsitööõlut. Oli igati väärt päev ja vahva tuur. Hea, et ei pidanud ise roolis olema.




Jaga postitust:


Kommentaarid

Mihkel 29. jaanuar 2016 08:49

See liivane lõpp tundub nagu Yeagarupi liivadüünide algus. Plaanis oli sinna ise ka nina pista kuid usun et mu pideva nelikveoga ja odava ON/OFF aeglustiga vist ei maksa mul sellistesse teetakistustesse ronida :D

(Tervitusi Priidu Hotellikooli-sõbralt Perthist! :)

Maire 29. jaanuar 2016 21:52

Kallis Andrus! Tuhat õnnesoovi ja seiklusrikast uut aastat !!!

Austraalia on mõtlemapanev. Nii väga teistmoodi vaadetega - lage ja sirgete teedega, siis äkki kõrgustesse kasvav - kaljud ja 65-80 meetrised puud, leebed viinapuu salud vaheldumas põlengute ja äkkvihma-uputustega. Maa , kus tuleb olla alati valmis. Jõudu jätkamiseks!

Andrus 30. jaanuar 2016 02:44

Tänud Maire!
Mihkel - pilt on tõesti Yeagarupi düünide algusest. Me sõitsime düünide välja, kuid rannani edasi hilise parastlõuna tõttu ei hakanud ronima. Suht nõudlik tõus düünile. Muide vahetult enne rada on kena ja vaikne laagriplats , kus ka ööbisime.