Spain

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Ületame Prantsusmaa Hispaania piiri Vahemereäärses Portbous. Prantsuse mägiküladele isloomulikud sünkjashallid ehitised asenduvad rõõmsavärviliste kollakas-oranžikate hoonetega. Küllap on siin omajagu süüd käepärases ehitusmaterjalis, ent vahe on silmatorkav. Pisikesse sadamalinna Cadaquesi jõudes muutub ümbrus veelgi helgemaks. Valgeks lubjatud hooned helesinise mere taustal mõjuvad muinasjutuliselt. Turismihooaeg pole veel alanud, mistõttu linnakeses on päris rahulik liigelda. Samas mereäärses kämpingus on puhkajaid üllatavalt palju. Veemõnude nautimiseks on Vahemeri liialt külm, ent päike paitab meeldivalt.

Piki rannikut edasi kulgedes mõjuvad kataloonia tühjad hooaja algust ootavad puhkekompleksid pisut hirmuäratavalt. Kust küll see klientide hulk välja võetakse, et need arendused end ära tasuks? Päris lageraiet mäenõlvadel tehtud õnneks pole ning enamus kuurortidest on päris maitsekalt ümbritsevasse keskkonda sobitatud.

Kogu Vahemere rannikul hakkavad silma kaks peamist tööstusharu – turism ja põllumajandus. Mida rohkem lääne poole, seda suuremaks ja uhkemaks puhkusekülad ja -linnad muutuvad. Andaluusias Marbella ümbruses omandavad nad lausa hirmuäratavad mõõtmed. Luksuslikke miljonivaatega villasid jagub samuti kapaga. Praegusel aastaajal on puhkajaid veel õnneks vähevõitu ning erilist tunglemist kuskil pole. Costa del Solis sümpatiseerib  enim liigendatud rannajoone ja väikeste lahesoppidega  Nerja linnake. Barcelona lähistel Costa del Braval avaneb juhuslikult võimalus koos puhkust veetva õepoeg Kristjaniga õhtustada. Veedame igati meeldiva õhtupooliku.

Kataloonias vahelduvad puhkealad peamiselt  viinamarjaistanduste, erinevate köögiviljapõldude ja soolajärvedega. Viimaseid iseloomustavad järvedel toitu noolivad flamingod ning nende veerel asetsevad kirgasvalged soolakuhilad.

Andaluusiasse jõudes annavad viinamarjaistandused järk-järgult teed oliivipuudele. Erinevas vanuses oliiviistandikke jagub nii rannikule kui sisemaa mägistele nõlvadele.

Mägikülade vahel kulgemine pakub tõelist naudingut ja silmailu. Erivärvilised põllulapid on nagu kunstniku meistriteos. Külastame iidset kataloonia küla Peratallada, kus aeg oleks justkui seisma jäänud. Keskajal oli Peratallada üks paremini kindlustatud külasid. Tema iidset, hästisäilinud keskust saab imetleda tänaseni. Sant Joan de los Abadesses paeluvad enim vanad väärikad sillad ning astmelised aialapid jõe kõrgel kaldapealsel.

Suurima üllatuse osaliseks saame Benaluas, kus leiame eest Uus Meremaal asuva kääbikute küla suurendatud versioonis. Need koopasse rajatud elamud võtsid lausa sõnatuks ja mis peamine, neis ka tõesti elatakse. Turism on sisemaalgi oluline tuluallikas. Harjumuslikult valge Juzcari küla värviti 2011 aastal Sony Pictures filmikompanii poolt helesiniseks ja kaunistati smurfipiltidega. Filmikompanii lubas küla pärast võtteid taas valgeks võõbata, ent elanikud loobusid sellest pakkumisest. Varasema 300 turisti kohta aastas saabus vastsesse smurfikülla vaid kuue kuu jooksul ligi 80 000 turisti.  Sellisest tuluallikast ilma jääda oleks tobe.

Gerona, üks tähtsamatest Kataloonia linnadest, asub rannikust ca 70 km kaugusel. Vanalinn piirneb  Onyari jõega, mille vastaskaldalt avanevad vaated on üllatavalt värviküllased. Ajaloolissee keskusse pääsemiseks saab valida mitme erineva silla vahel, osad neist vaid jalakäijatele mõeldud. Nelipühade ajal on linna ärid suletud, samas tänavakohvikud ja restoranid töötavad täiel tuuril ning on mõnusat melu täis. Kataloonlaste vabaduseiha on märgatav kõikjal, seda toetavad ohtrad loosungid ning iseseisva kataloonia lipud.

Figuerese tõmbenumbriks on Salvador Dali. Selles linnas ta sündis, siin asub tema loodud teater-muuseum ning samuti kunstniku viimne puhkepaik.  Erinäoline muuseumihoone torkab silma juba kaugelt. Dali taiesed on kahtlemata põnevad. Häirib vaid selfisid tegev turistide mass, kes end muuseumi eksponaatide taustal jäädvustada püüavad. Dali sürrealistlikest töödest enam  lummavad  kunstniku teosed oma naisest Galast.

Kataloonia pealinn Barcelona, kus elanikke üle 1,6 miljoni, valmistab kerge pettumuse. Vanalinn oma kitsaste tänavate ja kõrgete elamutega ei pääse mõjule. Barcelona üks kuulsamaid vaatamisväärsusi Sagrada Familia kirik on suures osas tellingutesse mähitud, mistõttu tema uhke fassaad eriti välja ei paista. Antoni Gaudi suurejoonelise projekti järgse ehitise rajamist alustati juba 1882 ning väidetavalt peaks ta valmima aastaks 2026. Otsustame  kirikule  mitmetunnilisest järjekorrast vaatamata ka seestpoolt pilgu heita ning saame tõelise VAU osaliseks. Ootamatult valguse- ja värviküllane, üllatavalt kaasaegse lahendusega sakraalehitis! Südame teeb soojaks eestikeelne tekstilõik  kiriku ukseportaalil. Nimelt on seal ülestähendatud Meie Isa Palve paljudes erinevates maailma keeltes, eesti keel teiste seas.

Kataloonia teine suurlinn Valencia kõnetab meid täiega. Suursugune, kompaktne, värviküllane ning elurõõmus. Jalutame vanalinnas ning astume sisse turule. Turukaup on tõeliselt hõrgutav ja rikkalik. Kõikjal valitseb puhtus ning väljapanekud lettidel pakuvad naudingut nii haistmis- kui nägemismeelele.

Linnadest isu täis suundume rahvusparki El Torcal, kus köidavad omanäolised lubjakivimoodustised. Nende vahel ronimine on päris vahva. Loomulikult pole me turnimises sama osavad kui siinsed põlisasukad kaljukitsed, kes oma tegemisi päris lähedalt kaeda lasevad.

Sierra Nevada mägedesse viivat teed nimetatakse Euroopa kõrgeimaks maanteeks. Tõsi või mitte, igal juhul  jõuame 2550 meetri kõrgusele, kus lumised mäenõlvad käeulatuses. Aheliku lumised tipud on ilusaks taustaks allpool paikneva Granada linna vaadetele.

Granadas käime uudistamas Alhambra lossikompleksi, mis 14. sajandist alates oli kasutusel sultani paleena. Kaheksandast kuni viieteistkümnenda sajandini oli kogu Andaluusia Araabiast pärit muhameedlaste võimu all. Värvid palee sisemuses on küll tuhmunud, ent idamaist hõngu ja endist jõukuseilmingut on küllaga. Kompleksi ümbritsevad lillerohked aiad ja hekilabürindid pakuvad samuti rohket silmailu.

Rannikutpidi edasi kulgedes külastame Tarifat ja Cadizi. Tuulte meelevallas olevas Tarifas ööbime kämpingus, mis asetseb Aafrika rannikust vaid 14 km kaugusel. Kiusatus Aafrikasse minna on suur, ent oleme realistid ja jätame selle mandri järgmist reisi ootama.

Cadiz’i minnes pole meil rohkem infot kui aastatetagune märkus marsruudilegendis, et seda linna peaks külastama. Selgitavad märkused puudusid ning netist polnud parajasti võimalust lisainfot hankida. Otsustame siiski minna ja üllatume meeldivalt. Cadiz’i lahe ääres paiknev samanimeline mõnusa atmosfääriga linn hõlmab kompaktset vanalinna uhke katedraali, rannapromenaadi ning kindlusekompleksiga. Tema kitsas vanas linnasüdames on ühtviisi põnev sõita nii autoga kui patseerida jala. Linnasüdames paiknev turg on lausa võrratu ning pakutav värskete toodete valik rikkalik.

Kirsiks tordile rännakutel Hispaania ida- ja lõunaosas osutub Sevilla. Araabia vanasõna ütleb, et see kes pole Sevillas käinud, ei saa väita, et ta oleks imesid näinud. Sevillas käinuna, nõustume ütlusega täiega. Nii suurejoonelist, avarat, värvideküllast ning õdusat linna annab otsida. Jätame oma suksu ülikooli parkla isehakanud valvuri hoole alla ning läheme linna peale. Kulgeme kesklinnas suu imestusest ammuli, silmad hüplemas ühelt objektilt teisele, ah ja oh pidevalt huulil. Pisikese pettumuse osaliseks saame Peakatedraali juures.  Plaanime üht maailma suurimat kirikut ka seestpoolt uudistada. Paraku on hoone  religioosse ürituse tõttu külastajatele suletud. Pääseme vaid ühte külgtiiba. Välisfassaadi saame õnneks imetleda igast ilmakaarest. Müts maha ehitusmeistrite ees!

Lõuna Hispaaniast Portugali poole teel olles ei saa külastamata jätta Ühendkuningriikidele kuuluvat Gibraltarit. Kuulus kaljumürakas hakkab silma juba kaugelt. Hetkeline peatus passikontrollis ning olemegi päral. Gibraltaril asuvat linnakest iseloomustab ehitustander, mis erilist ilu ei paku. Meie huviorbiidiks on rahvuspark Gibraltari kaljul. Külastame St.Michaeli koobast, mis asub 300 m kõrgusel merepinnast. Ronime läbi makaakide kadalipu keskpäevases kuumuses järsku treppi pidi kalju otsa.

Vaade Gibraltari väinale ja vaid 20 km kaugusel olevale udusse mähkunud Aafrikale on võimas. Käime poolsaare tipus Euroopa äärel (Europe point). Enne koloniaalvaldusest lahkumist premeerime end  soodsa kütusega (0,74 eur/l). Riigist väljumisel tekib väikene tõrge. Peame ootama kuniks Easy Jeti reisilennuk õhku tõuseb ja lennurajaga ühtiva maanteeosa vabastab. Sõidutee avanedes saame jätkata teekonda läände. Ees ootab Portugal.

Lõpetuseks väike seik lõunasöögist Sevillas, kus toit suurepärane, teenindus aga olematu. Teenindajad on tüdinud ning viskavad road möödaminnes laudadele. Hiljem arvet esitades mainivad kiirelt: Servicio no incluido. Kuivõrd teenindust reaalselt polnud ei kippunud meiegi selle eest lisa maksma.