Australia 1

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Head jätkuvat 2016. aastat kõigile blogi jälgijatele! Jõulupeod perekeskel peetud, jätkame taas maailma avastamist. Novembri lõpus laadisime Toyota Vancouveris konteinerisse, kust Saksa laevafirma Hamburg Süd selle vana aasta lõpuks Austraaliasse Melbourni lubas toimetada....

Pärast 30 tunnist lendu vahemaandumistega Berliinis ja Abu Dhabis jõuame 30. detsembri hommikul väsinult ent õnnelikuna Melbourni. Õnneks on tuba hotellis varajaste saabujate vastuvõtuks valmis ja reisiväsimuse väljamagamiseks kulub kogu ülejäänud päev. Meid tervitab 40 kraadine palavus ja lõõskav päikesepaiste. Vana aasta saadame ära hõõguv päikesepõletus palgedel. Ilmselt palavaim aastavahetus meie elus.

Õnneks annab kuumus 2016. aasta esimestel päevadel veidi järele ja temperatuur langeb mõnusale 25 kraadi tasemele.Vana aasta viimasel ja järgneval viiel päeval teeme Austraalia suuruselt teises linnas igapäevaselt umbes 20 kilomeetri pikkuseid jalgsimatku, väisame kuulsat akvaariumi, külastame rohkeid randu, sõidame vanamoodsa trammi ja moodsate linnalähirongidega.

Vaatamata 4,2 miljonilisele elanike arvule on linn inimsõbralik ja õdus. Pilvelõhkujad on vallutanud vaid keskuse ärikvartalid. Valdav osa inimesi elab äärelinnade hubastes eramuasumites ja betoonist korruselamuid jääb silma suhteliselt vähe.

Linna kõikides rajoonides on hulgaliselt heakorrastatud suuri parke, mis pakuvad elanikele ja külalistele mõnusat lõõgastumisvõimalust. Kauneimad neist asuvad kesklinnas või selle vahetus läheduses. Britipärast victoria ajastu arhitektuuri kohtab kõikjal välja arvatud keskuse ärikvartalis, kus valitsevad klaasist, terasest ja betoonist kõrghooned . Kümnete kilomeetrite pikkune korrastatud ranna-ala pakub puhkuse- ja suplemisvõimalusi. Eraldi rand on linnaelanike neljajalgsetele lemmikutele, kus koertel on lubatud vabalt, rihma otsa aheldamata, ringi joosta. Chapel street linna kaguosas ja Fitzroy linnaosa tänavad keskusest kirdes pakuvad kõhutäidet erinevate maailma köökide kummardajatele ning meelelahutust igale maitsele.

Melbourne paljukiidetud akvaariumist, Sea Life, jätab meile parima mulje ülemise korruse pingviinide ekspositsioon. Muus osas jääb väljapanek varem Singapuris Sentosa saarel nähtule alla.

Melbournis oleme sunnitud pikemalt pidama jääma vaid põhjusel, et meie ratastel koduga hakatakse tegelema alles uue aasta esimesel töönädalal. Esmaspäeval laadib vastuvõttev ettevõte auto konteinerist välja, teisipäeval kontrollib Hiluxit ja seal olevat kraami kurikuulsalt karmi renümeega Austraalia Taimekaitse Inspektsioon. Meie õnneks tasub neli päeva väldanud põhjalik puhastustöö, mida Kanadas higi otsaees tegime, end ära ja varustus läbib kontrolli probleemideta. Kolmapäeva hommikul, peale vastuvõtva firma arve tasumist, võime taaskord kalliks saanud Hiluxile hääled sisse panna. Oleme heatujulised ning sõiduvees.

Kõigepealt suundume Phillipsi saarele, vaatama igaõhtust, ca 30 sentimeetriste pingviinide paraadi. Päevad veedavad täiskasvanud linnud vees kala püüdes ja päikeseloojangul naasevad maale pesadesse järeltulevat põlve toitma. Pingviinid on vahvad tegelased. Kui maal liiguvad nad kohmakalt ja koomiliselt, siis vees ujuvad kiirusega ca 12 km/h. Muide inimestest ujumistsempionite maksimaalkiiruseks on 1500 meetrise distantsi puhul vaid veidi üle kuue km/h. Pingviinide ootamise ajal teeb rannaliival improviseeritud etteaste ca meetrikõrgune känguru, kes publiku ovatsioonidest ehmununa kiiruga kaugusesse kalpsab.

Pingviinide paraadi pildistamine on rangelt keelatud, kuna juhuslik välgusähvatus võib linde ehmatada, neid maale tulemast heidutada või siis ehmatanud lindudel okserefleksi esile kutsuda- seega muutub kogu päeva töö hetkega asjatuks.

Paraadi on kogunenud vaatama mitmetuhande pealine publik. Pingviine tuleb päikseloojangul maale eri gruppidena kokku paarisaja ringis. Esialgu kardavad linnud vesisest keskkonnast lahkuda. Siinses meres neil vaenlasi pole, kuid kuival maal ähvardavad röövlinnud ja rebased. Korduvalt vaatavad julgemad kaheldes maa poole, et siis hulgakesi taas lainetesse sulpsatada. Lõpuks, umbes seitsmendal katsel julgevad esimesed viis üle rannaliiva kaitsvate põõsaste vahele tuigerdada. Peale pooletunnist kahtluseperioodi hakkavad linnud hulgakesi luiteid ületama. Hiljem jälgime vahvate linnukeste toimetamisi ja omavahelisi arveteteklaarimisi pesade ja põõsaste vahel kuival maal.

Saare teine loodusega seotud vaatamisväärsus on koaalade kaitseala. Koaalad, täiskasvanult pea poole meetri kõrgused hallid karvapallid veedavad 20-21 tundi ööpäevast puu otsas magades, ülejäänud kolme tunni jooksul söövad nad oma lemmiktoitu, eukalüptilehti. Loomade suur unevajadus tuleneb vajadusest energiat kokku hoida, nimelt pole nende toit eriti energiarikas.

Phillipsi saarelt siirdume lääne suunas, sihiks Great Ocean Road ja selle ääres paiknevad vaatamisväärsused. Kuna vahetult enne jõule puhkesid tee ääres suured võsapõlengud, mis hävitasid ka hulgaliselt mereäärseid elamuid, oli Austraalia üheks suurimaks turismimagnetiks olev tee mitu nädalat suletud. Meie õnneks taasavatakse vaatamisväärsus vaid päev enne kui sinna satume. Põlenud majasid me õnneks ei näe, küll aga hävinud metsa ja helikoptereid, mis veel viimaseid tulekoldeid otsivad ja kustutavad.

Loodus annab, loodus võtab, mis parata. Samas kasvab põlenud metsa asemele uus kiiremini, kui toimuks looduse uuenemine tule abita. Kodu kaotanuid toetavad nii valitsus kui kindlustusfirmad, ühiskonna solidaarsustunne paistab siin tugev olevat.

Kuna populaarne turismisihtkoht on olnud kuumimal puhkusteperioodil nädalaid suletud, valgub tee avanedes kogu piirkond nii sise- kui välisturistide massidest üle. Kämpingus saame ööbimiskoha kellegi juba hõivatud krundi vabale osale, kus vaid niipalju ruumi, et auto parkida ja autode vahele kuidagi laua ja toolid mahutada. Tänu vastutulelikule austraallannale saame seniolematu kämpimiselamuse osaliseks. Tunneme end kui tõelises “itaalia perekonnas“.

Mäeküljel kulgev rannikutee on kitsas kuid maaliline. Nii ookean, kui kõrged rannakaljud pakuvad uskumatuid vaateid. Muljed kulmineeruvad 12 apostliks kutsutavate paarikümne meetri kõrguste lubjakivimoodustistega, mida ooken aastatuhandete vältel voolinud.

Ookeani pideva toimetamise tõttu on kujud jätkuvas muutumises ja mõnel neist on alles vaid vaevalt vete alt välja ulatuv postament. Ookeani vormitud kunsti saab jälgida nii kaldakaljudelt kui luidetelt, erinevad vaatekohad hajuvad mitmekümnele kilomeetrile mereäärsel teel.

Soovijatele korraldatakse huvireise mere kohal helikopteri pardal. Kokku on Great Ocean Roadi pikkkuseks ca 240 kilomeetrit ja meie viimaseks sihtkohaks sellel teel on Port Fairy väikelinn. Port Fairy on vanuselt teine linn Austraalias ja teda peetakse üheks kaunimaks linnaks kogu riigis.

Port Fairy asutajateks olid kolonistid Iirimaalt ja esialgu kutsuti linnakest Belfastiks. Korrastatud aedadega kenad eramud, armas väikelaevasadam, laupäevane turg, kus müüakse kohalikke saadusi ja käsitöömeistrite loomingut, ning hulgaliselt vana välimusega hotrod autosid, millega kohalikud ringi liiguvad jätavad paigast muinasjutulise mulje, nagu oleks mingisse teise ajastusse sattunud.